Stalin mõistis, et ilma armeed relvastamata pole sõjakäik läände võimalik. Oli vaja relvastust, mis on kasutatav Euroopa tingimustes ja ületaks tulejõult rünnatavaid. Relvade tootmiseks olid N. Liidul olemas kõik vajalikud tingimused. Riigi kasutada olid tolle aja kohta suurimad nafta, kivisöe, raua ja värviliste metallide maardlad. Vajalike ressursside saamiseks müüdi maha kõik, mida müüa andis. Ekspordiks läksid mets, kivisüsi, nafta, nikkel. Maha müüdi ka kunstiteosed, kirikute ja kloostrite varad ning imperaatorite kallikivid. Relvi võimaldas odavalt toota ka kolhoosidelt tasuta saadud (loe: ära võetud) toiduained.

Tanke, lennukeid ja suurtükke aitasid toota välismaa parimad relvaspetsialistid. Lääne suurriikide hulgas leidus lahkeid toetajaid nii laenude andmisel kui tipptehnoloogia tarnimisel. Lääne abiga ehitati Venemaale Euroopa suurimad tanki-, lennuki- ja autotehased, elektrijaamad ja veel palju muud, mis oli vaja kõigi sõjaks vajaliku tootmisel.

Harkovi tankitehas laskis päevas välja 22 tanki. 1939. aastal oli Nõukogude Liidul25.000 tanki ja tanketti. Sama ajal oli Teise maailmasõja puhkemise eel USA-l, Jaapanil, Suurbritannial, Prantsusmaal, Itaalial ja Saksamaal kokku umbes 11.500 tanki.

Ülaltoodust on näha, et end "rahu kantsiks" reklaaminud N. Liidul oli üle kahe korra rohkem tanke ja tankette, kui kui kogu maailma suurriikidel kokku. Ülejäänud väikeriikidel oli neid kalleid masinaid väga piiratud arvul. On raske mõista, milleks vajas Stalin oma sotsialistliku kodumaa kaitseks sellisel tohutul hulgal tanke?

N. Liidus toodetud relvad olid muu toodanguga võrreldes head, paljud nende hulgas isegi maailma parimad. Nõukogude tank BT-7 oli võimeline arendama kiirust kuni 30 km/h. Headel teedel heitis tank lindid ja arendas ratastel kiirust kuni 86 km/h. Mitte ühegi teise maa tank sellise kiiruseni ei jõudnud.

Tõeliseks imeks oli tank A-20. Täht "A" tähistas, et see oli mõeldud kasutamiseks autostraadil. Tank oli nõrgalt soomustatud, kuid väga kiire. N. Liidus polnud sel ajal mitte ühtegi sellist teed, mida oleks võinud autostraadiks nimetada. Tekkib küsimus - milleks oli Stalinil vaja selliseid tanke, mida oma maa kaitseks kasutada ei saa?

Ka lõi lennukikonstruktor Antonov lendava tanki A-40, mis oli mõeldud dessandi toimetamiseks vaenlase tagalasse. Tank oli varustatud tiibade ja sabatüüriga, mis sai peale maandumist maha jätta.

N. Liidu üheks võimsamaks tankiks aastatel 1939-1941. oli hiidtank T-35. Selle kaal oli 50 tonni ja soomuse paksus 80 mm. Tankil oli kolm torni ja relvadeks kolm kahurit - üks 76 mm ja kaks 45 mm ning 6 kuni 7 kuulipildujat. Tank arendas maksimaalset kiirust kuni 30 km/h.

Võrdluseks võib tuua Prantsuse tanki Renault FT-17, mis oli Prantsuse armee relvastuses ja mille sünniaasta oli 1917. Need tankid olid kasutusel ka Rumeenia ja veel mitme teise riigi armees, kaasa arvatud Eesti. FT-17 kaalus 6 tonni. Selle soomuskate oli 18-20 mm ja relvadeks oli üks 37 mm lühikese rauaga kahur või 8 mm kuulipilduja. Tank arendas kiirust vaid kuni 8-9 km/h.

Lennukeid ehitati N. Liidus seeriaviisiliselt alates 1923. aastast ja venelaste endi poolt antud andmetel oli 1. septembriks 1939 toodetud kokku 28.760sõjalennukit. Eelpool mainitud kuuel suurriigil oli kokku vaid 14.250 sõjalennukit.

Seega oli sõja puhkedes N. Liidul üle kahe korra rohkem lennukeid, kui kõigil suurriikidel kokku. On ilmselge, et sellist üüritut relvastust ei vajatud hoopiski mitte oma "sotsialistliku isamaa" kaitseks, vaid millekski muuks.

1936. aastal loodi Saksamaal õhudessantüksused, kus 1939. aastal oli 4000 meest. Stalinil oli selleks ajaks õhudessantvägedes üks miljon meest. 1941. a. moodustati N. Liidus kümme õhudessantvägede korpust. Lääneriikides polnud sel ajal ühtegi õhudessantväelast. Mitte ükski nõukogude ajaloolane pole seni püüdnud selgitada, miks oli N. Liidul vaja 10 õhudessantvägede korpust?

Omaette relvaliigi moodustasid N. Liidus plaanerid. Konstruktor Antonov lõi võimsa transportplaaneri, millega sai vaenlase tagalasse viia mitte ainult elavjõudu, vaid ka kahureid ja isegi tanke. 1939. aastaks oli plaaneritel lendama õpetatud 30 tuhat meest. 1940. aasta suvel demonstreeriti õhujõudude näitusel plaaneritest "rongi", kus üks lennuk vedas 11 plaanerit.

1941. aastal alustas N. Liit plaanerite masstootmist. Kuna neid talvetingimustes polnud võimalik väljas, lageda taeva all hoida, võis järeldada, et neid hakatakse kasutama veel samal suvel. Ka kõige asjatundmatule on mõistetav, et plaanerid ei saa kasutada kaitsesõjas. Neid saab kasutada vaid täieliku ülekaalu puhul õhus elavjõu ja varustuse transportimiseks vaenlase tagalasse.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 13. 09. 2005. 16:06