"Sõda käib maailma ümberjaotamise ja maailmas ülemvõimu saavutamise pärast kahe kapitalistlike riikide rühma vahel. Meil pole midagi selle vastu, et nad kõvasti kaklevad ja teineteist nõrgestavad."

Pidades Poolat fašistlikuks riigiks, ütles Stalin: "Selle riigi hävitamine tähendab, et üks fašistlik riik on jälle vähem. Mis sellest halba oleks, kui me Poola purustamise järel laiendame sotsialistlikku süsteemi uuele territooriumile ja uutele rahvastele?"

N. Liit alustas sõjategevust Poola vastu 17. septembril. Poola saadikule anti Moskvas üle Nõukogude valitsuse noot, kus oli öeldud:"Poola-Saksa sõda on seadnud kahtluse alla Poola riigi eksisteerimise. Varssavi ei ole enam Poola pealinn. Poola valitsus on lagunenud ega anna enam elumärke. See tähendab, et Poola riik ja tema valitsus on lakanud eksisteerimast."

Kui Poola oli purustatud, ütles Molotov NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul rahulolevalt:

"Poola valitsevad ringkonnad hooplesid oma riigi tugevuse ja oma sõjaväe võimsusega. Kuid piisas esmalt Saksamaa ja seejärel Nõukogude Liidu üsna lühiajalisest löögist Poola vastu, ja sellest Versailles' lepingu äbarikust sünnitisest ei jäänud mitte midagi järele..."

Nõukogude Liit hõivas Poola territooriumi, kus elas 12 miljonit inimest. Punavägede kätte sattus vangi umbes 250.000 poola sõdurit ja ohvitseri. Punaarmee juhtkond ei teadnud, mis sellise hulga vangidega teha - polnud konvoivägesid nende valvamiseks, ega jätkunud toitu. Siin leidis Stalin lahenduse. Vangid anti üle siseasjade rahvakomissariaadile, mille juurde moodustati sõjavangide valitsus, mis hakkas looma jaotuspunktide ja laagrite võrku. Juba nädala pärast saadeti esimesed vangid maanteid ehitama ja hiljem rauamaagi- ning lubjakaevandustesse, kus neid kasutati kõige raskematel töödel.

Kohe peale Poola vallutamist sai NKVD ülisalajase käsu, mille kohaselt tuli teha lõpp kontrevolutsioonilistele elementidele Poolas, olenemata sellest, kas nad on nõukogude korra vastu või mitte. Kõik potentsiaalsed vastased - sõjaväelased, politseinikud, riigiasutuste töötajad, religiooni esindajad j.t tuli teha kahjutuks. Kohe alustas NKVD Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes nõukogudevastase elemendi arreteerimist. Arreteeritute perekonna- liikmed saadeti Kasahstani. 140.000 poolakat viidi vägivaldselt Kaug-Põhja metsavarumistöödele.

Kuid suur Lenin oli õpetanud, et sotsialismist kommunismi minekule peab sellele kaasnema pidev terror. Selle markantsem ja mastaapsem näide on Poola ohvitseride tapmine. Poliitbüroo poolt kinnitatud plaani järgi - s.t. lihtsustatud korras, ilma kohtuta ja süüdisusi esitamata tapetiNKVD vanglates ja Smolenski lähedal Katõni metsas 21.857 poola ohvitseri. Lisaks neile mõrvati veel 6726 tsiviilisikut. Nagu nüüd ilmunud materjalidest nähtub, oli Stalinil kavatsus likvideerida kohapeal veel 300.000 poolakat. Peatselt kapitalismi ikkest vabanevas Euroopas oli Stalinil aga kavas hävitada üks kolmandik seal elavatest rahvastest.

Poola ohvitserid koondati kolme - Kozelski, Starobelski ja Ostaškovi laagrisse. Neis laagrites olnud Poola sõjaväearstid pöördusid laagrite juhtkonna poole avaldusega, milles nad teatasid, et vastavalt Genfi konventsioonile pidanuks N. Liit nad kohe peale sõja lõppu vabastama. Segadusse sattunud Storobetski laagri ülem saatis arstide pöördumise Moskvasse, kust talle vastati:

"Genfi konventsioon pole dokument, milles te oma praktilises tegevuses juhinduma peate. Juhinduge NKVD sõjavangide valitsuse direktiividest."

8. oktoobril 1939 kirjutas siseasjade rahvakomissar Beria alla direktiivile, mis kohustas laagrite eriosakondi välja selgitama kontrevolutsioonilised formeeringud sõjavangide seas. Siitpeale hakkasid eriosakondade töötajad agaralt "avastama" kontrevolutsioonilisi ja nõukogude vastaseid organisatsioone Poola sõjavangide hulgas. See informatsioon kinnitas Stalini veendumust, et Poola ohvitseridest on vaja lahti saada: vaenlane jääb vaenlaseks. Laagritest välja lasta neid ei või, lõpmatult neid aga laagris hoida läheb kulukaks...

Pärast küsimuse arutamist poliitbüroos, saatis Beria 1940. aasta märtsis Stalinile ettepaneku - vaadata Poola ohvitseride asi läbi eriolukorra alusel ja kohaldada nende suhtes kõrgemat karistusmäära - mahalaskmist. Beria kirjutas: "Nad on paadunud nõukogude võimu vastased, keda täidab viha nõukogude võimu vastu..." Ja Stalin kirjutas Beria kirjale - "poolt". Küsimus oli otsustatud. See vormistati poliitbüroo otsusega 5. märtsil 1940.

Vangide toimikud toode Moskvasse ja neid töödeldi NKVD esimeses eriosakonnas ning koostati mahalastavate nimekirjad, mis esitati kinnitamiseks Beriale. Süüdi mõistetud saadeti rongidega Kalinini, Harkovi ja Smolenski oblasti linnadesse ja paigutati NKVD oblastivalitsuste sisevanglatesse.

Ohvitserid lasti maha kambris, mis oli polsterdatud vildiga, et väljast poleks laskmist kuulda. Seda tehti ööseti. Vangil pandi käed raudu, viidi kambrisse ja lasti kuul pähe. Mahalaskmisel kasutati saksa "Valther" püstoleid, mis saadeti selleks kohvritäite viisi Moskvast. Laibad veeti autodel linnast välja ja maeti NKVD suvilate rajooni territooriumile, sest seal ei käinud võõraid. Osa Kozelski laagri vange lasti maha Katõni metsas. Nende ühishaua avastasidki sakslased, kui olid Smolenski vallutanud.

Laibad Katõni metsas

Iga päev saatis NKVD Moskvasse šifrogrammi, kus oli lühidalt ära toodud öösel hukatute arv. Näiteks: "Täide viidud 292". 1940. aasta mai lõpuks oli maha lastud 21 857 poola ohvitseri. Kui sakslased avastasid Katõni metsas mahalastute ühishaua, ei tegelenud laipade ekshumatsiooniga ja säilmete identifitseerimisega mitte ainult sakslased, vaid Poola Punase Risti palvel ka poola patoanatoomid. Selle vastuseks moodustas N. Liit oma komisjoni, mida juhtis akadeemik Burdenko, kes oli Punaarmee peakirurg ja Meditsiiniakadeemia president. See komisjon väitis, et tegu on sakslaste järjekordse provokatsiooniga ja et tegelikult lasksid sakslased ise poolakad maha. Komisjoni ainus reaalne argument oli, et kõik poolakad olid maha lastud saksa relvadest...

Burdenko komisjoni Läänes ei usutud, kuid kuna N. Liit oli liitlane sõjas Saksamaa vastu, siis pitsitati toimunu suhtes lihtsalt silm kinni. Churchill keelas inglise pressil sellest kirjutada, kuna rahvas võinuks küsida – miks Inglismaa on liidus mõrvariga?

Kui Goebbels 1943. aastal teatas Katõnis leitud Poola ohvitseride ühishaudadest, vaigiti see Stalini kuritegu lääneliitlaste poolt maha. Nürnbergi sõjakurjategijate kohtuprotsessil Poola ohvitseride hukkamist ega ka teisi Poolas ja Saksamaal NKVD poolt toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid N. Liidu esindaja nõudmiselarutusele ei võetud.

1946. aastal korraldas N. Liit lääneliitlaste vaikival teadmisel kaheksas erinevas linnas propagandistlikke kohtuprotsesse saksa sõjaväelaste üle, kus neid süüdistati Katõnis Poolaohvitseride massimõrva toimepanemises. NKVD tribunal mõistis 85 ilmsüütut saksa kõrgemat sõjaväelast surma, enamus neist poomise läbi. Minskis viidi surmaotsused avalikult täide 100.000 kohaliku elaniku silme all. Mõrvatute laipu lasti nädalaid kõigi silme all võllas rippuda…

Katõni massimõrvast hakati rääkima kohe pärast sõda, kuid sotsialistlikus Poolas oli see teema rangelt keelatud. Kuid Poola emigrandid hakkasid asja uurima ja ellu jäänud poolakate tunnistused, vangistatute päevikud, mis leiti haudade lahtikaevamisel Katõni metsas ning sakslaste kätte langenud partei Smolenski oblastikomitee arhiiv aitasid tõe päevavalgele tuua. Kuid Moskva otsustas kindlalt, et ei tunnista ennast milleski süüdi ja jäi pikkadeks aastateks oma otsuse juurde, et Poola ohvitserid mõrvasid sakslased...

Perestroika ajal tutvus NKVD arhiivis olnud Poola ohvitseride materjalidega ka Gorbatšov. Kuid kui poolakad nõudsid, et N. Liit neile tõtt räägiks, tegi Gorbatšov jällegi näo, et ta ei tea Katõnis toimunust midagi. Alles 1991. aasta detsembris andis president Jeltsin korralduse Poola ohvitseride mõrvadokumendid avalikustada.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 13. 09. 2005. 15:37