Poola katastroof

Poola ja Saksamaa tüli põhjuseks 1939. aastal oli Danzigi linn, mis 1918. aastani oli Saksa keisririigile kuulunud, olles aastatel 1807-1914 vabalinn. 1920. aastal sai Danzigist Versailles' rahulepingu põhjal taas iseseisev vabalinn.

21. märtsil 1939 esitas Saksamaa Poolale konkreetse taotluse Danzigi vabalinna tagasiandmiseks Saksamaale ja eksterritoriaalse autotee ehitamiseks läbi Poola mineva koridori. Oma vastuettepanekus pakkus Poola Saksamaale laiemaid õigusi Danzigis ja mõningaid liiklemissoodustusi. Saksamaa pidas neid ettepanekuid mitterahuldavaiks ja keeldus läbirääkimistest. Samal ajal teostas Poola valitsus osalise mobilisatsiooni, komplekteerides Bresti ja Lòdzi sõjaväeringkonnas mobiliseeritutest 4 jalaväediviisi, ühe ratsaväebrigaadi ja veel väiksemaid väeosi. Ka asus tekkinud pingelises õhkkonnas Poola tugevdama julgeolekuabinõusid koridoris. Samal ajal arenesid kontaktid Poola ja Inglismaa vahel, millele 31. märtsil 1939 järgnes Inglismaa tagatis Poola puutumatusele.

28. aprillil kordas Hitler oma 21. märtsi riigipäeva kõnes esitatud nõudmisi, nimetades neid Saksa huvide seisukohalt miinimumiks, mille vastuvõtmisel oleks Saksamaa valmis sõlmima Poolaga 25 aastaks mittekallaletungi lepingu. 5. mail peetud parlamendikõnes vastas Poola välisministerJòzef Beck Hitleri nõudmistele ja teatas, et Poola valitsus näeb Saksamaa nõudmistes ühepoolseid huvisid, kuid on nõus alustama Saksa valitsusega läbirääkimisi tingimustel, et need oleksid kantud rahusoovlikust vaimust ja arusaamatuste lahendamisel kasutatakse rahumeelseid meetodeid.

Läbirääkimisi ei toimunud. Kogu järgneva suve hoidis Danzigi konflikt avalikkust pinevil. Neile lisandusid Saksamaa süüdistused saksa vähemusrahvuse halva kohtlemise kohta Poolas. Poola omakorda süüdistas saksa vähemusrahvuse liikmeid sabotaažis.

Saksa ajakirjanduses käivitunud Poola vastane kampaania lubas oletada, et Saksamaa võib alustadasõda Poolavastu. 23. augustil 1939, s.o. Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamise päeval teostas Poola valitsus teise osalise mobilisatsiooni, mis pidi lahinguvalmis seadma 18 jalaväediviisi, 7 ratsaväediviisi ja 2 reservdiviisi. 29. augustil pidi välja kuulutatama üldmobilisatsioon, kuidInglimaa ja Prantsusmaa suursaadikute nõudmisel jäi see ära.

30. augustil teatas Saksamaa välisminister Ribbentrop Inglise saadikule Hendersonile Poola-Saksamaa tüli lahendamise tingimused, mis koosnesid kaheksast punktist. Need ületasid tunduvalt Hitleri poolt 28. aprillil peetud riigipäevakõne piire. Tingimuste vastuvõtmiseks nõudis Saksamaa Poola emissari kohest ilmumist Berliini. Kui Poola suursaadik Lipski järgmisel päeval palus välisminister Ribbentropilt Saksa poolt esitatud tingimusi, et need Poola valitsusele esitada, öeldi talle ära. Sama päeva õhtul avaldati need Saksamaa valitsuse kommünikees, kus öeldi, et Saksa valitsus ootas asjatult kaks päeva Poola voliniku ilmumist Berliini ja loeb seega Saksamaa ettepanekud tagasilükatuiks. Tekkinud pingelises olukorrasalustas Poola valitsus 31. augustilläbi viima üldmobilisatsiooni.

Järgmisel hommikul, s.o. 1. septembril 1939 tungisid Saksa relvajõud üle Poola piiri. Põhjuseks toodi piiririkkumine Poola poolt. "Asitõendiks" tõid sakslased nende endi poolt Poola sõjaväevormi riietatud ja piirile toimetatud vangide laibad.

Hitleri Poola vallutamise plaanidest oli Stalin teadlik. Selle kohta oli olemas kokkulepe Saksamaa ja N. Liidu vahel sõlmitud vastastaikuse abistamise pakti salaprotokollides. Samal 1. septembri hommikul, kui Saksamaa alustas sõjakäiku Poola vastu, toimus Moskvas Ülemnõukogu istung, kus Stalin teatas, etalanud Saksa-Poola sõjaga algas Teine maailmasõda.Seda ei teadnud siis veel keegi. Kuidas teadis seda Stalin?

Samal ajal kuulutas Stalin välja seaduse üldise sõjaväekohustuse kohta. Seni oli Punaarmee komplekteeritud klassiprintsiibil – töölistest ja talupoegadest. Siitpeale hakati mobiliseerima kõiki kodanikke. Juba 3. septembril pandi käima üldmobilisatsioon, kutsudes püssi alla veel 3 miljonit meest.Nüüd oli Punaarmees kokku 5 miljonit meest.

Samal ajal olid lääneriigid teinud pingutusi sõja puhkemise ja selle leviku ärahoidmiseks. Veel 31. augustil kutsus Itaalia välisminister enda juurde Inglise ja Prantsusmaa suursaadikud ja tegi nende valitsusele ettepaneku koguneda 5. septembril konverentsile, et revideerida neid Versailles' rahulepingu tingimusi, mis olid saanud konflikti põhjuseks. Nõupidamisele pidi kutsutama ka Saksamaa. Sündmuste edasise arengu tõttu konverentsi aga ei toimunud.

1. septembril viisid Inglismaa ja Prantsusmaa läbi üldmobilisatsiooni ning teatasid Saksamaale, et kui see oma vägesid Poolast välja ei vii, asuvad nad Poolaga sõlmitud liitlaskohustusi täitma. Kuna Saksamaa ei andnud nõusolekut konverentsist osa võtta ega ka oma vägesid Poolast tagasi tõmmata, lugesid Inglismaa ja Prantsusmaa ennast Saksamaaga sõjaseisukorras olijaiks.

Hilisem analüüs Poola vastu alustatud sõjakäigu kohta on näidanud, et Saksamaa plaaniks oli vallutada Poola välksõjaga enne, kui lääneliitlased jõuavad tuua abijõude või tõmmata osa Poola relvajõude Poolast välja. Ameerika sõjateadlase major G. F. Ellioti arvates oli Saksamaa selleks Poola piirile koondanud kolm neljandikku oma parimatest armeeüksustest ja 90% õhujõududest. Need väed jagunesid kahte gruppi, mida juhtisid kindralid von Bock ja Runstedt. Pealetungi Poolale alustati seitsmest kohast positsioonidele, mida poolakad üldiselt olid ette näinud.

Poola kava kohaselt oli nende eesmärgiks osutada võimalikult visa vastupanu kuni lääneliitlaste abi saabumiseni. Sakslaste löögi pidid vastu võtma seitse väekoondist, mis koosnesid peamiselt ratsaväebrigaadidest, kes pidid mõõdukalt taandudes jätma sakslaste vastu teise kaitseliini, mis koosnes kolmest armeest. Nende armeede vastupanu pidi võimaldama lõpetada üldmobilisatsiooni. Edasi nägi Poola kava ette taandumise Narevi, Bugi, Visla ja Sani jõe taha, mis pidi jääma põhiliseks Poola relvajõudude vastupanu jooneks.

See Poola kava varises aga kahel põhjusel kokku: üldmobilisatsioon hilines ja Saksa lennuvägi tegutses ootamatult laastavalt, kasutades Poola linnade ja relvajõudude ründamiseks Stalini poolt lahkesti lubatud Valgevene lennuvälju. Ka ei alustanud Inglismaa ja Prantsusmaa lubatud sõjategevust Saksamaa vastu.

Poola vallutamine

Kuigi 1939. aasta augustis toimunud sündmuste areng näitas sõja puhkemise võimalust, ei tahtnud Poola valitsus kohe üldmobilisatsiooni välja kuulutada, et mitte võtta endale vastutust sõjaks valmistumises. Kuid 31. augustil alustatud üldmobilisatsiooni ei jõutud enam läbi viia ja sakslaste sissetung tabas arvult väikesi ja ettenähtud positsioonidest kaugel eemal olevaid väeosi. Samal ajal võtsid Saksa õhujõud 48 tunni jooksul kogu Poola territooriumi oma kontrolli alla ja halvasid täielikult raudteeliikluse. Osa Poola relva- jõududest ei jõudnud võtta sisse ettenähtud positsioone Torunist kagu pool, jäädes takerduma Poznanis ja sattusid "kotti". Nende asemele tõmmati kaks armeed lõunast, mis jättis aga kaitse lõuna pool hõredaks ja Saksa soomusüksused murdsid sealt läbi, katkestades Poola ühendustee Rumeeniaga.

Kuigi septembri keskel oli olukord Poola relvajõududele küllaltki kriitiline, jäi siiski veel võimalus korraldada kaitseliin Bugi ja Dnestri jõe taga ja seal kevadeni sakslastele vastu panna.Selle võimaluse võttis ära Nõukogude Liit, kes Hitleri-Stalini kokkulepet täites tungis 17. septembril ootamatult Poola vägedele selja tagant kallale. Punaarmee ründas Poolat ligi poole miljoni sõduri ja 5000 tankiga. Kuna Poola diviisid olid selleks ajaks Wehrmachti poolt sisuliselt desorganiseeritud, ei kohanud Punaarmee olulist vastupanu, liikudes kiiresti läände. Paar päeva hiljem langes Bzura juures toimunud lahingus Punaarmee kätte vangi 175 tuhat poola sõdurit. Peagi okupeerisid N. Liidu väed Vilno, Grodno, Koveli ja Lvovi. Poola vastupanu oli murtud ja 21. septembril 1939 kohtusid kahe agressori relvajõud varem kokku lepitud demarkatsiooni joonel. N. Liidu sisepropagandas nimetati seda Poola vallutusretke Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina vabastamiseks.

Tekkinud lootusetus olukorras otsustas Poola valitsus ja ülemjuhatus riigist lahkuda. Poola president Moscickis, peaminister Slawoj-Skladowski, välisminister Beck ja teised valitsuse liikmed ning ülemjuhataja Rydz-Smigly põgenesid üle Rumeenia piiri.

25. septembril toimus Varssavile kombineeritudterrorirünnak. Poola pealinna tulistasid 1000 suurtükki. Saksa pommilennukid heitsid linnale 662 tonni süütepomme. Varssavi pärast peetud lahingutes sai surma 10 000 ja haavata üle 35 000 tsiviilelaniku. Linn jäi ilma elektrita ja veeta. Tohutu hulga haavatute abistamine oli peaaegu võimatu.

27. septembril saatis Varssavi kaitse juhatajadiviisikindral Rommel oma kolleegi kindral Kutzeba saksa 8. armee juhataja jalaväekindral Blaskowitzi juurde Varssavi alistumise üle läbirääkimisi pidama. Samal päeval kirjutati alla vaherahu ja järgmisel päeval kapitulatsiooni kokkuleppele. 28. septembril Varssavi kaitsjad alistusid ja 140 000 meest panid relvad maha.

Inglismaa ja Prantsusmaa, kes olid liidulepingus Poolaga, kuulutasid sõja Saksamaale, aga mitte N. Liidule, kes toetas Saksamaad ja alustas samuti ilma sõda kuulutamata Poola vastu sõjategevust.Saksamaale sõja kuulutanud Inglismaa ja Prantsusmaa sõjategevust ei alustanud.

Kohe järgmisel päeval pärast N. Liidu sissetungi Poolasse kutsus Molotov kõik Venemaa naaberriikide saadikud Kremlisse ja kinnitas neile nii suusõnal kui ka kirjalikult, et agressioon, mida N. Liit olevat olnud sunnitud teostama,ei muutvat mingil määral sõbralikke ja heanaaberlikke vahekordi teiste riikidega, kellega N. Liidu suhted jäävat, vastavalt sõlmitud lepingutele, vankumatult püsima. See rahusõnum polnud veel kolme päevagi vana, kui Moskva selle murdis.

Pärast Poola sõda lõppesid ajutiselt territoriaalsed ümberkorraldused Euroopas. Hitleri rahuettepaneku, mis pidi tunnustama Saksamaa vallutusi, lükkasid lääneriigid tagasi. Nende kindlustatud liinide taha olid aga koondatud hiigelväed, kes teostasid vaid luuret ning pidasid kahuriduelle. Teise maailmasõja süütenöör oli süüdatud ja sõjaoht Euroopas püsis.

printerisõbralik versioon esita küsimus