et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

XX sajandi Venemaa

Kool.ee-haridusportaal :: XX sajandi Venemaa Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeXX sajandi Venemaa,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

XX sajandi kommunistlik Venemaa

Kui Saksamaal oli Esimene maailmasõda puhunud lõkkele natsionalistlikud kired, siis Venemaal põhjustas see klassikirgede sünni, mille purse oli rohkem kui ehmatav. Kui 1930. aastate keskel kuulutati Saksamaal väljaspool seadust olijaiks kõik need, kes polnud nõus natsidega, siis Nõukogude Venemaal hakati juba 1917. aastal jagama kuklalaske klassivaenlastele, kelleks oli vene intelligents, tsaari ohvitserid, kulakud, vaimulikud, trotskistid ja kõik need, kes polnud rahul nõukogude võimuga.

Venemaal oli sündinud jõud, mille kohutavust kogu selle tervikus ei ole suudetud tänaseni mõista. Venemaa proletariaadi juhid eesotsas Leniniga võtsid endale õiguse vabastada kogu maailma töölisklass rõhujaist. Kui natsism jäi Saksamaa piiridesse ja Hitleri eluruumi laiendamise taotlused jäid laiemas mõttes häguseks, siis kommunistlik Venemaa kuulutas end avalikult kõigi rõhutute kodumaaks. Riigiks, kellel lasub ajalooline missioon kogu maailma rõhutute vabastamiseks. Selle läbiviimise alustõed olid ülimalt lihtsalt kirja pandud Kommunistliku partei manifestis: Sõda on revolutsiooni ema, ülemaailmne sõda maailmarevolutsiooni ema.

Nii proletariaadi "vabastajate" ülesköetud kirgi kui maailma revolutsiooni oli võimalik ellu viia vaid kõigi vastaste massilise hävitamise teel. Selle teostamiseks oli aga igasugune demokraatlik struktuur kõlbmatu. Oli vaja juhti. Ja selleks sai 1917. aastal "surematu" Lenin. Vaatleme, kuidas see kõik toimus:

  • kommunistid tulid Venemaal võimule relvastatud riigipöördega;
  • ajasid laiali Asutava Kogu;
  • kapituleerusid Saksamaale;
  • lõid TŠEKA (Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon), mis viis sisse kohtutakohtumõistmise ja pantvangide võtmise süsteemi (Arreteeriti mitte jälitatavad, vaid nende perekonnaliikmed, kes seejärel hukati);
  • surusid veriselt maha kõik tööliste ja talupoegade streigid;
  • hävitasid Venemaal vene intelligentsi ja kirikud;
  • viisid 1921. aastal näljasurma piirile 20 Vene kubermangu;
  • hävitasid kõik teised parteid, s.t. hukkasid nende parteide liikmed;
  • kutsusid 1932.-33. a. Ukrainas kunstlikult esile nälja, milles hukkus üle 6 miljoni inimese. Kokku hävitasid bolševikud peale võimule tulekut ligi 21 miljonit talupoega.

1918. aastal alustas revolutsioonitules sündinud punane Venemaa relvade jõul endiste impeeriumimaade ühendamist Venemaa külge. Austria-Saksamaa suhete eeskujul tulnuks seda nimetada anšlussiks. Punase Venemaaga ühendati Ukraina, Valgevene ja Kaukaasia ning Kesk-Aasias - Turkestan, Horezm ja Buhhara. Ühendamata jäid (esialgu) Soome, Eesti, Läti, Leedu, pool Poolat ja Bessaraabia.Kuid läänemaailm seda just nagu ei märgatudki...

 
Nälja tõttu hukkus palju lapsi

Aastatel 1932-1933 hävitas Stalini režiim seitse miljonit ukrainlast ja saatis kaks miljonit neist kontsentratsioonilaagritesse. Inimeste toidutagavarad ja elusloomad konfiskeeriti. Iga päev suri nälga 25.000 ukrainlast. Kannibalism, kus vanemad sõid oma lapsi või vastupidi, muutus tavaliseks. Ukrainlaste aeglasest hävitamisest raevunud Kaganovitš – virtuaalne Nõukogude Liidu Adolf Eichmann – nõudis 10.000 inimese hukkamist nädalas. Selle kohta on ajaloolane Robert Conquest kirjutanud, et Ukraina oli nagu hiiglaslik tuleviku Bergen-Belseni surmalaager.

Seda ukrainlaste massimõrva, kellest kolm miljonit olid lapsed, ning kahe miljoni ukrainlase GULAGi saatmist, kus enamus neist surid, jällegi läänemaailm peaaegu ei märganud. 1933. aastal viibisid ajalehe New York Timesi ajakirjanik Walter Duranty, inglise ajakirjanikud Sidney ja Beatrice Webb ning Prantsuse peaminister Edouard Herriot Ukrainas, kuid eitasid genotsiidi ning kiitsid Nõukogude "edukat põllumajanduslikku reformi". Kõiki nõukogude genotsiidist rääkijaid nimetati läänes "natsismi agentideks". Ühendriikide, Briti ja Kanada valitsused, kes olid genotsiidist teadlikud, varjasid seda ja takistasid abi ning abistamisgruppide Ukrainasse saatmist.

Läänemaailmale jäi märkamata ka enam kui kahe miljoni Nõukogude Liidu moslemi genotsiid. Tšetšeeni vabadusvõitlejad, keda praegu nii Ühendriikides kui Venemaal terroristideks nimetatakse, on Nõukogude GULAGi üleelanute lapselapsed.

Kogu seda "superanšlussi" läänemaailm peaaegu et ei teadvustanud, just nagu poleks neid maid olnud...Kuigi tegemist oli viie miljoni ruutkilomeetri suuruse maa-ala vägivaldse ühendamisega Venemaa külge, mis võrdus 60 Austria pindalaga. Selle ühendamise käigus tapeti neil ühendatavatel aladel organiseeritud nälja ja massimõrvadega 22 protsenti bolševike võimu alla sattunud maade elanikest. Sadu tuhandeid suleti koonduslaagritesse.

Tihti kaldutakse arvama, et Nõukogude Venemaa ekspansiivne välispoliitika oli kommunismi vili ja et vene rahvas tervikuna on rahuarmastaja. Kuid heites pilgu ajalukku näeme, et tegelikult oli kommunism vaid Venemaa maailmavallutuse eesmärkide üheks suurimaks elluviijaks. Venemaa maailma vallutuspoliitika määrati kindlaks juba kaheksateistkümnenda sajandi esimesel veerandil, kuulsa vene tsaari Peeter Suure poolt, kes oma testamendis kirjutasmuuhulgas järgmist:

"Jumal, kelle armust sõltub kogu meie eksistents, kellele me võlgneme oma krooni ja kes meid on korduvalt oma vaimuga aidanud, lubab mind vaadata vene rahvale kui kutsutule ja seatule Euroopa valitsejana. Minu veendumuse aluseks on asjaolu, et enamus Euroopa rahvaid on jõudnud vanaduse, võimetuse ja dekadentsi ajajärku, ning rahval, kes omab nooruslikku jõudu ja tarmu, oleks kerge neid vallutada. Ma jätan selleks järgmised instruktsioonid: [allpool mõned punktid Peeter Suure testamendist)

1) Hoida venemaa korduvas sõjaseisukorras, nii et sõdurid oleksid alati relvade all ja valmis rünnakuks. Välja arvatud juhud, kui majanduslik olukord seda ei võimalda. Sel teel ollakse sõjaks valmis isegi rahuajal.

2) Igal võimalikul juhul sekkuda teiste riikide tülidesse, eriti kui tegemist on Saksamaaga.

3) Poola tuleb lõhestada, õhutades seal vastuolusid ja meelitada aadel altkäemaksudega enda poole. Aidata poola partisane ja viia nende kaitsmiseks sisse vene vägesi, ajani, mil need jäävad sinna püsima pidevalt.

4) Võtta niipalju kui võimalik Rootsilt ja provotseerida viimase vaenulikkust Venemaa vastu. Sel teel saadakse ettekääne Rootsi allaheitmiseks. Katsuda ässitada Rootsi ja Taani teineteise vastu.

5) Tungida niivõrd lähedale Konstantinoopolile kui võimalik. Võim, kes valitseb seal, valitseb kogu maailma. Olles pidevalt sõjas kord Türgiga, siis jälle Pärsiaga. Tungida sügavale Pärsia lahte ja rajada teed Indiasse. Sinna jõudnult pole enam tarvis Inglismaa kulda.

6) Kui Rootsi on haaratud oma mõju alla, Türgi ja Pärsia vallutatud, Poola alistatud ja meie laevad sõidavad Mustal merel, tuleb eraldi ja diskreetselt teha ettepanekuid esmalt Prantsusmaale ja selle järel Austriale jagada koos suurt ühist maailma impeeriumi. Kui üks nendest nõustub, siis sütitada rivaliteeti teistega ja õhutada neid omavaheliseks võitluseks võimu pärast. Alustada võitjaga ise sõda elu ja surma pärast, milles võib olla ainult üks tulemus - Venemaa võit."

Selle Peeter Suure programmi adopteerisid hiljem venemaa kommunistid. Bolševike partei rajaja ja selle vaimse isa Lenini õpetuse järgi ei pidavat enamlaste ja kodanluse vahel mitte kunagi tulema püsivat rahu. Vene enamlaste eesmärkide kohta annab kõige paremini selgust Punaarmee rajaja Lev Trotski ütlus:

Kui revolutsioon võidab, me tükeldame Venemaa ja tema hauarusudel kinnitame sionismi võimu ning saame selliseks jõuks, mille ees kogu maailm põlvitab. Me näitame, mis on tõeline võim. Terrori ja veresaunadega me idioodistame täielikult vene intelligentsi, viime ta looma seisundisse…”

Engelsi õpetuse järgi pidi maailmarevolutsiooni eelduseks olema riikide üleüldine kurnatus, mis pidi looma tingimused töölisklassi lõplikuks võiduks. Seda õpetust asus teostama Lenin, soovides, et Venemaa oleks Esimeses maailmasõjas kaotaja, et seejärel muuta "imperialistlik" sõda ülemaailmseks kodusõjaks. Kui aga selgus, et Esimene maailmasõda ei muutunud ülemaaliseks kodusõjaks, tuli Leninil leppida miinimumprogrammiga ning rebida kapitalismi küljest Venemaa, et kasutada seda baasina revolutsiooni arendamiseks teistes maades, õhutades nende maade proletariaati astuma relvaga oma maa kodanluse vastu. Kuid nähes, et ka ülemaailmset proletariaadi revolutsiooni ei toimu, tegi Lenin mõnes mõttes prohvetliku järelduse: maailmarevolutsioon saab toimuma teise imperialistliku sõja tagajärjel.

Nii tegid kommunistid veel enne Esimese maailmasõja lõppu panuse tulevasele maailmasõjale. Lenin tegi nüüd kõik selleks, et see sõda algaks. Selleks tuli alles loodav riik majanduslikult ja rahvas psühholoogiliselt sõjaks ette valmistada. Kõik edasine toimus ülemaailmse proletariaadi võidu nimel.

Kommunistide poolt Venemaa laostunud majanduse kohta ütles Lenin, kes enamuse aja oma elust elas välismaal ja tundis Läänt paremini kui Venemaad:

“…lääne kapitalistid tulevad meile appi ja teevad kõik selleks, et tugevdada Nõukogude Venemaa majandust. Nende vahel tekkiv konkurents sunnib neid meile kõike müüma odavamalt ja kiiremini.”

Ja kui Lenini idee järgi kommunistide poolt alustatud kolm aastat kestnud kodusõda Venemaa majanduse katastroofi äärele viis, palusid kommunistid eesotsas Leniniga USA-d: “Ameerika, toida meie näljased!” Ja heasüdamlik Ameerika toitis. Ameerika tollase presidendi Hooveri poolt loodi “Ameerika abi administratsioon” (ARA), mis päästis kümnete miljonite venelaste elud. Kuid milline oli kommunistliku Venemaa tänu? President Hooveri organisatsioon kuulutati “ameerika imperialismi spionaažiorganisat- siooniks”, mis olevat Venemaa üle külvanud spioonide võrguga…

Sõlminud rahulepingud Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Soome ja Türgiga, vabandas Lenin neid tehinguid oma partei ees sellega, et "Nõukogude Venemaa vajavat hingetõmbeaega". Kuid oli veel üks põhjus.

Venemaa, mille bolševikud olid uputanud verre, raputas end järsku meeletus katses, et heita endalt kommunistlik diktatuur. Revolutsiooni "hällis" - Piiteris hakkasid streikima töölised, kes nõudsid vabadust ja leiba. Bolševikud surusid küll tööliste väljaastumised veriselt maha, kuid töölistele tuli appi Balti laevastiku eskaader. Kroonlinna madrused - needsamad, kes olid aidanud Leninil ja Trotski võimule tulla, nõudsid nüüd nõukogude puhastamist kommunistidest. Kogu üle suure Venemaa veeres talurahva rahutuste laine. Tambovi metsades lõid talupojad hästi organiseeritud, kuid halvasti varustatud antikommunistliku armee.

Nõukogude vägesid juhtinud M. Tuhhatševski, kelle väed võitluses Poola vastu olid Varssavi all häbistavalt puruks löödud, asus nüüd oma strateegilist lüüasaamist oma rahva verega maha pesema. Tuhhatševski metsikused Kroonlinnas põhjustasid hiljem legende. Talupoegade koletust hävitamisest Tambovi kubermangust sai üks süngemaid lehekülgi inimkonna ajaloos.

* * *

Pärast Lenini surma sai tema idee tuliseks jätkajaks Josif Stalin, kes saavutas alates 1927. aastast Venemaal sisuliselt piiramatu võimu. Seda ära kasutades alustas Stalin halastamatut võitlust kõigi nendega, kes ei väärinud tema usaldust. Siitpeale jätkus Venemaal stalinlik terror.

Kommunistide võimuletulekuga oli Venemaal loodud maailma jõhkraim hävitussüsteem. See süsteem asutas esmakordselt Euroopa mandril koonduslaagrid. Üks esimesi neist oli Solovki sunnitöölaager, mis loodi seoses Valgemere kanali ehitusega 1923. aastal. Üldse tegutses nõukogude Venemaal ligi 70 aastat järjest, s.t. kuni selle “kurjuse impeeriumi” kokkuvarisemiseni üle veerand tuhande sunnitöö ja koonduslaagri.

Venemaa kommunistlik režiim ei kasutanud inimeste hukkamiseks gaasikambreid. Vangid kas näljutati surnuks või hukkusid ränkraske töö ja elutingimuste ning arstiabi täieliku puudumise tõttu, või hukati kuklalaskudega. On olemas isegi fakte, millest on kirjutanud ka Soltzhenitsen, et kolmekümnendatel kasutas Tšekaa vangide hukkamiseks selleks spetsiaalselt valmistatud avatava põhjaga praame, millesse laaditud tuhanded vangid uputati Põhjamerre. Seda fakti on uurinud ja kinnitanud ka Norilski linnamuuseumi töötajad, kes on uurinud Põhja-Jäämere ääres asunud salapärase Nordviki vangilaagri vangide saatust.

Lääne-Euroopa ajaloouurijate arvates olid stalinlikud repressiivorganid Teise maailmasõja eelõhtuks mõrvanud üle 30 miljoni nõukogude elaniku. See hävitatud kuuendik Venemaa elanikest oli vene intelligents, rahva haritum ning võimekam osa.

Kui võrrelda bolševike poolt hävitatud ohvreid arvudes, siis spetsialistide poolt tehtud arvutuste kohaselt saame järgmise pildi:

- revolutsioonieelsel Venemaal [kuni 80 aastat enne revolutsiooni] hukati aastas 17 inimest;

-Keskajal tuntuks saanud inkvisitsiooni ajal hukati aastas umbes 120 inimest;

- 1920. aastal TŠEKA poolt välja antud raamatus räägitakse aga uhkusega 1918 –1919 aastal nende poolt läbi viidud “revolutsioonilisest tööst”, kus ilma kohtuotsuseta lasti maha üle 1000 inimese kuus (s.t. üle 12 tuhande aastas);

- Stalini terrori õitseaegadel, aastatel 1937 – 1938 hukati NKVD poolt kuni 40 tuhat inimest kuus (480 tuhat aastas);

Bolševike poolt anastatud Venemaal hukati revolutsioonijärgseil aastatel kümneid miljoneid inimesi. Kuid ei Euroopa ega maailm ei pannud seda tähelegi. Otse vastupidi. 1933. aastal leidsid Ameerika president Roosevelt ja Kongress, et bolševistlik Venemaa väärib diplomaatilist tunnustamist, sõprust ning abi. Vaatamata selle vastu kostnud rohketele vastuhäältele, tunnustas Ameerika valitsus bolševistlikku Venemaad, mis pani aluse sõprusele ja hiljem ka sõjalisele liidule.

Stalini verejanule on raske leida mistahes loogikat. Repressioonide ohvriks langesid enamus endisi tsaariarmee ohvitsere, kes pärast 1917. aastat olid sidunud oma saatuse bolševikega. Enam kui pooltele Punaarmee kõrgematele ohvitseridele esitati süüdistus reetmises, mõisteti kohtus süüdi ja hukati. 1938. aasta sügiseks kaotasid Stalini käsul elu viiest Punaarmee marssalist kolm, viieteist armeekomandörist kolmteist, 195-st diviisikomandörist 110, 406-st briaagikomandörist 186.

Kuid veelgi rohkem kui Punaarmee komandöre, lasi Stalin hukata punaarmee poliitjuhte. Maha lasti kõik üksteist riigikaitse rahvakomissari asetäitjat, seitsekümmend sõjanõukogu liiget kaheksa- kümnest ning kõik sõjaväeringkondade komandörid koos enamiku partei poolt ametisse määratud komissaridega. Viimaste ülesanne oli olnud tagada, et sõjaväelased ei teeks midagi sellist, mis parteile ei meeldi.

Kui Stalini mõrvarlikele motiividele leidub üldse mingi seletus, siis võib selle leida eelkõige kodusõja ajal kujunenud isiklikest antipaatiatest ja sümpaatiatest. Nii nagu parteis toimunud puhastustöö peamised ohvrid olid need, kes peale Lenini surma olid vastu või ei aidanud kaasa Stalini partei esimeseks sekretäriks saamisel, nii langesid sõjaväelastest Stalini repressioonide ohvriks need, keda võis sõja ajal valgetega seostada Punaarmeed juhtinud Lev Trotskiga.

Toimunud repressioonide käigus pälvisid Punaarmee juhtidest Stalini soosingu ja tõusid sõjaväe juhtkonnas kõrgetele positsioonidele S. M. Budjonnõi, S. K. Timošenko, L. Z. Mehlis ja G. I. Kulik, kes kõik olid 1. ratsaarmee ohvitserid ja Lõuna-Venemaa võitluse veteranid ning K. J. Vorošilov, kes oli riigikaitse rahvakomissar juba enne 1937. aastat.

Kõigi nende tõus ei tulnud aga sugugi kasuks Venemaa sõjalisele arengule. Budjonnõil olid küll uhked vuntsid aga puudus sõjaväelase mõistus. Mehlis oli komandörina ülimalt ebakompetentne. Timošenko oli küll kompetentne, kuid pigem poliitiline kui sõjaväeline komandör. Suurtükiväe ülem Kulik oli tagurlane sõjatehnoloogia valdkonnas. Ta oli sõduritele automaatrelvade andmise vastu põhjendusel, et nood pole suutelised nendega ümber käima. Ta peatas ka tankitõrje- ja õhutõrjesuurtükkide tootmise. Vorošilov oli kategooriliselt iseseisvate tankivägede moodustamise vastu ja likvideeris kõik brigaadist suuremad tankiväeosad.

Stalini repressioonide tulemusel põhjustatud kompetentsete ohvitseride puudumine ning Vorošilovi ja teiste kõrgete sõjaväejuhtide vaimupimedus tuli hästi esile Soome Talvesõja ajal. Alandus, mis sai venelastele osaks kahesajakordses vähemuses olnud soomlaste poolt, põhjustas nüüd kiirete reformide alustamist Punaarmees.

Samal ajal püüdsid enamlaste esindajad oma naabrites levitada usku, et kodanlikud riigid võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et Moskva, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 5. 09. 2005. 16:38

Time: 0.0968511 s.