Saksamaal

Pärast eesti lennuüksuste likvideerimist koondati nende isikkoosseis Frankfurti Oderi ääres, seal paiknevasse Kunersdorfi Fliegerhorsti, kus jäädi oma edasist saatust ootama. Sinna koondati ka pärast jahilendurite väljaõpet saksa üksustes praktikal olevad lendurid, samuti jahilennuüksuse jaoks tehnilise koosseisu väljaõppel olevad mehed. Ühe sõnaga, peaaegu kõik Saksamaal viibivad lennuüksustes teeninud eestlased (ainult mõned väiksemad meestegrupid jäid sinna, kus nad olid). Eestlaste edasise saatuse kohta liikusid meeste hulgas mitmesugused kuulujutud. Oli selge, et vaatamata sellele, et eestlased olid oma sõdurivande andnud ainult venelaste vastu võitlemiseks, kavatsevad sakslased neid ilma meeste eneste arvamust küsimata ka edaspidi sõduritena kasutada. Sest kuhu mujale sel kodumaata jäänud eesti sõduril Saksamaal ikka minna oli.

Mõne aja pärast saadeti osa ohvitsere 20 (eesti) SS diviisi juurde ümberõppele, meeskond ja valdav osa ohvitsere lähetati aga Taani, Esbjergi, kus kuulujuttude järgi pidi alustatama langevarjuküttide väljaõppega. Paraku kestis sealviibimine lühikest aega ja juba detsembri algul siirduti edasi Dortmundi, raskesse õhutõrje-suurtükiväkke. Teenistus õhutõrje-suurtükiväes kestis kuni märtsi lõpuni, mil eestlased saadeti algul Hamburgi, 20 SS diviisi tagavarapataljoni ja sealt õige varsti edasi Hirschbergi, diviisi lahinguüksuste juurde. Juba enne, veebruari algul, oli umbes 200-meheline grupp eestlasi saadetud Cottbusi alla, kus nende edasine teenistus kulges laialijaotatuina saksa õhutõrjepatareide vahel. Ka õhutõrje-suurtükiväes olnud ohvitsere ei saadetud 20 SS diviisi, vaid nad jäid Lääne-Saksamaale kuni liitlastele vangilangemiseni.

Nüüd tekib küsimus, kas eesti lendurid sõja lõpuperioodil enam lennata ei saanudki. Päris nii see siiski ei olnud, sest jahilenduri väljaõppe saanud mehed ja lisaks neile veel mõned üksikud lendurid viidi 1944. aasta lõpul - 1945. aasta algul tagasi lennuväkke, kus nad kuni sõja lõpuni lendasid saksa üksustes.

Enamiku eestlaste teenistus Saksa sõjaväes lõppes 8 - 10 mail Tðehhoslovakkias, kus nad venelaste või tðehhide kätte sõjavangi langesid. Oli ka neid, kellel õnnestus läände pääseda. Paljudel tðehhide kätte vangilangenuist tuli läbi teha nn. “tðehhi põrgu”, milles paljud pärast sõja ametlikku lõppu veel hukkusid. Ja ega neil, kes sõjavangilaagritest mõne aja pärast kodumaale saabusid, seiklused veel lõppenud ei olnud. Suurem osa neist meestest asus varsti uuesti pikale teele. Nüüd juba süüdi mõistetuina Nõukogude Liidu vastu võitlemise pärast, kusjuures enamasti oli karistuseks 25 aastat vangilaagrit koos varanduse konfiskeerimisega pluss 5 aastat kõikide õiguste kaotamist ning 5 aastat asumist kaugetes põhjarajoonides. Nende meeste päästjaks sai Stalini surm, mille järele anti 1955. aastal Saksa sõjaväes teeninutele amnestia. Aga ega neil elu nüüdki veel kerge ei olnud, sest mitmesuguseid piiranguid ja kitsendusi rakendati nende suhtes kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

Ka läände pääsenute elu ei olnud algul sugugi kerge, sest neid peeti saksa natside käsilasteks. Ei suudetud mõista, et eestlased ei sõdinud mitte Saksamaa, vaid oma kodumaa eest. Oli ju kogu aeg propageeritud, et kõik, kes olid sõdinud koos sakslastega olid halvad ja kurjategijad. Mida endast kujutab kommunistlik Venemaa, sellest saadi lääneriikides alles mõne aja pärast aru, kui paljude Euroopa riikide ümber aastakümneteks raudne eesriie sulgus. Siis hakati tasapisi ühte ja teist oma liitlasest mõistma (kõik ei ole seda siiski veel tänini mõistnud). Seetõttu käis läände jõudnud eestlaste käsi, vaatamata kõigile alguses olnud raskustele, üldkokkuvõttes siiski tunduvalt paremini, kui nende Nõukogude Liitu jäänud sõjakaaslaste käsi, kellede jaoks II maailmasõda praktiliselt lõppes alles Eesti taasiseseisvumisega.

printerisõbralik versioon esita küsimus