Jumalaga Eestimaa

Paraku ei lugenud eestlaste soov oma kodumaad iga hinna eest kaitsta suurriikide hiiglaslikus heitluses midagi. Seoses üldise olukorraga rinnetel otsustas Saksa kõrgem väejuhatus Eesti edasisest kaitsmisest loobuda ja ajavahemikus 18. - 22. septembrini 1944 said kõik eesti lennuüksused käsu Eestist lahkumiseks. Seejuures ei öeldud kohe, et Eesti jäetakse hoopis maha. Seda võis olukorda hinnates ainult aimata. Iseenesest mõista avaldas Eesti mahajätmise otsus kõikides eestlastest koosnevates väeosade sügavat mõju ja lennuüksused ei olnud siin erandiks. Eesti väeosades oli küllalt neid, kes otsustasid käsku ignoreerida ja, ükskõik mida see endaga kaasa ka tooks, Eestist mitte lahkuda, vaid ennast metsades või mujal varjates venelastevastast võitlust jätkata. Loomulikult oli see lootusetu võitlus, kuid tol ajal hellitati lootust, et varem või hiljem siiski ka lääneliitlaste ja venelaste vaheliseks relvakonfliktiks läheb. Vastastikusi arusaamatusi eestlaste ja sakslaste vahel süvendas ka see, et eestlastest koosnevate jalaväeüksuste taandumine oli, lisaks muule, informatsiooni puudumise tõttu ka üsnagi halvasti korraldatud. Paljudele tundus, et eestlased jäeti lihtsalt taanduvaid saksa üksusi katma, hoolimata mis neist edasi saab. (Tänu halvale korraldusele ei suutnud kõik eesti väeosad õigeaegselt taanduda.) Lisaks sellele püüdsid sakslaste järelkomandod taganemisel ka mitmeid objekte hävitada. Et eestlastele nende kodumaa rusuhunnikuks muutmine vastuvõetav ei olnud, toimus selle tulemusel eestlaste ja sakslaste vahel isegi relvastatud kokkupõrkeid. Loomulik, et suhtumine sakslastesse muutus kõige selle tagajärjel tunduvalt halvemaks.

Ka lendurite ette kerkis küsimus, mis saab edasi. Oli ju eesmärk, mille nimel võideldi -vaba Eesti - nüüd lootusetult lakanud olemast. Nachtschlachtgruppe 11 sai äralennukäsu 18. septembril ja sihtkohaks oli määratud Põhja-Lätis olev Blome lennuväli. Alles veidi enne seda oli lennugruppi külastanud üks saksa kindral ja teatanud, et ärge muretsege, Eestit kaitstakse. Seetõttu olid paljud mehed oma kodustele teatanud, et ärge minge kuulujuttudest paanikasse, Eestit kaitstakse. Nüüd, aga alles Blomes, öeldi korraga, et kõik on läbi. See tähendas paljudele lennugrupi meestele aga nende omaste venelaste kätte jäämist. Iseenesest mõista ei olnud meeste arvamus sakslastest ja nende asjaajamisest selle järel just kõige parem.

Mereluuregrupi 1/127 lennukid startisid Tallinnast 21. septembril, lennusihiga Pillau. Pärnus oleva Ergänzungsnachtschlachtgruppe 11 koosseis sai aga käsu lennata Frankfurti Oderi ääres. Mõlema üksuse maapealne koosseis evakueeriti laevadega.

Nachtschlachtgruppe 11 sai peagi käsu lennata Blomest edasi Liibavisse, kust umbes nädalase peatuse järgi viis teekond Leetu, Tirkš liai lennuväljale. (Lennuüksuse maapealne koosseis järgnes üksusele kogu aeg autovooriga). Tirkš liai oli välilennuväli ja mehed ootasid, et tuleb uuesti lahingulende tegema hakata. Paraku üksus nagu unustati. Päevad möödusid, ilma et midagi oleks toimunud. Alles siis, kui rinne oli juba üsna lennuvälja lähedal, saabus lõpuks käsk Ida-Preisimaale lendamiseks kus lõppsihiks oli Heiligenbeil.

Nagu eespool juba öeldud, tõi Eesti mahajätmise käsk endaga paljude meeste jaoks kaasa küsimuse, mis saab edasi. Eesti lennuüksused olid senini ennast igati lahinguvõimeliste ja võitlustahteliste üksustena näidanud. Sellest rääkis umbes 7000 sooritatud lahingulendu ja eesti lennuüksustele korduv tunnustuse avaldamine Saksa väejuhatuse poolt, kellele lennuüksused olid operatiivselt allutatud. Nüüd aga kaotas edasine sõda, mis seisnes ilmselt ainult võitluses Saksamaa eest, eestlaste jaoks oma mõtte. See ei olnud enam eestlaste sõda. Ja nii lendaski mereluure lennusalga 1/127 Eestist lahkumisel 3 lennukit (Ar-95) Rootsi. Liibavist äralennul suundus ka Nachtschlachtgruppe 11 koosseisust üks He-50 ja üks Fokker CVE sinna samasse. Selge, et see ka sakslaste usaldust eestlaste vastu ei suurendanud. Heiligenbeilis olles saabus käsk, Nachtschlachtgruppe 11 likvideerida. Käsk loeti ette 12.oktoobril, 13 oktoobri hommikul põgenes veel üks Fokker CVE nelja mehega pardal Rootsi, teine lennuk purunes aga stardikatsel. See oli lendamise lõpp.

Mereluure lennusalk 1/127 likvideeriti Pillaus 22.oktoobril ja ka Pärnu lennukool lõpetas pärast Frankfurti Oderi ääres saabumist tegutsemise.

printerisõbralik versioon esita küsimus