Raske algus

Pärast Tallinna vabastamist, millega isikkoosseisu lepingud sõjategevuses osalemiseks lõppesid, pataljon varsti likvideeriti ja lenduritel tuli otsustada, mida edasi teha. Põhiliselt sooviti jätkata võitlust, kuid Eesti relvajõududes ja omas väeliigis. Selleks ei olnud sakslased aga valmis ja lennuüksuse loomist ei krooninud esialgu edu. Eesti sõjaväest, nagu juba öeldud, ei tahetud midagi kuulda ja ka Saksa lennuväes eesti üksuste loomist ei peetud vajalikuks. Lennuvägi kui eliitväeliik oli mõeldud ainult sakslastele.

Asi võttis aga parema pöörde, kui Eestisse saabus 1941. aasta sügisel tagasi siit 1940. aastal baltisakslasena lahkunud Gerhard Buschmann. Viimane oli enne sõda Eesti Aeroklubis olnud innukas mootor- ja purilennuharrastaja ja tuntud ka väga eestimeelse mehena. Et tal, nagu paljudel teistelgi baltisakslastel, oli Saksa võimude juures häid sidemeid, siis võttis ta edasise asjaajamise oma peale ja saavutas lõpuks, ehkki raskustega, ka edu. Vahepeal tehti katset eesti lennuüksuse loomiseks isegi Soomes, kuid soomlased, kes ilmselt ei tahtnud sakslastega vastuollu sattuda, ei olnud sellega nõus. 1942. aasta veebruaris oldi lõpuks siiski nii kaugel, et saadi luba eestlastest mereluure lennuüksuse moodustamiseks, nimetusega Sonderstaffel Buschmann. Üksus oli mõeldud luureks Soome lahe ja Läänemere idaosa kohal ning sidepidamiseks sakslaste valduse olevate saartega. Üksus oli mõneti eriskummaline. Lennualane varustus saadi lennuväelt(Luftflotte 1 poolt), lahinguülesanded mereväelt, toit ja palk tuli aga SS-politseilt. Üksus baseerus Tallinna külje all olnud Ülemiste lennuväljal. Et sakslased olid lennuüksuse loomisesse ilma entusiasmita suhtunud, siis oli üksuse varustus algul üsnagi kehv. Lendama hakati esialgu peamiselt enne sõda Eestis konstrueeritud ja ehitatud relvastamata õppe-spordilennukitel PTO-4, milliseid oli ime kombel 4 tükki lahtivõetult suudetud säilitada. Lennukitele maaliti ainult Saksa sõjaväelennukite tunnusmärgid - mustad ristid. Üksus sai ka mõningaid teisi lennukeid, (üks De Haviland DH-89 “Dragon Rapide”, neli Lätis ehitatud SV-5-t jne.), kuid neid kasutati vähe. Luurelendudega Soome lahel alustati märtsi algul. Ehkki neil lendudel oli kokkupuutumisi ka vastase hävitajatega, lõppesid need kõik, tänu PTO-4 headele vigurlennuomadustele, siiski suuremate pahandusteta.

Ka lennugrupis teenivate meeste väljanägemine oli üsnagi kirju. Elati enamasti kodus ja riides käis iga mees nagu talle meeldis, kes omaaegses Eesti sõjaväe mundris, kes tunnusteta Saksa sõjaväe mundris, kes aga hoopis erariides. Ühe sõnaga - loodud lennusalk meenutas väliselt mingit partisaniüksust. Omavaheline läbisaamine meeste vahel oli hea ja Saksa sõjaväele iseloomulikud seisustevahed ülemate ja meeskonna vahel, ehkki kehtisid Saksa auastmed, olid siin vähetuntavad.

Et Saksa merevägi oli üksuse tegevusega igati rahul, siis sai lennusalk 1942. aasta suvel oma käsutusse juba 20 spetsiaalset mereluurelennukit Heinkel He-60. Uute merelennukite saamisega sai põhiliseks lennuväljaks nüüd Ülemiste lennuvälja kõrval olnud Ülemiste järv (seda järve oli juba enne sõda tsiviilotstarbelise lennuväljana kasutatud). Laienesid ka üksuse ülesanded, millede hulka kuulus nüüd suures osas ka võitlus vastase allveelaevadega, kes korduvalt püüdsid Kroonlinnast lääne suunas välja murda. Et vabatahtlikke üksusesse astujaid oli piisavalt palju, siis suurenes lennusalk kiiresti.

Tegevuse intensiivistumisega küpses aga kriis ja 1942. aasta sügisel tõusis päevakorda üksuse likvideerimise küsimus. Asja tagapõhi olevat seisnud selles, et Himmler, samuti merevägi olevat juba ammu taotlenud ka omale lennuüksuste loomist. Göring oli aga Hitlerilt saanud nõusoleku, et kõik, mis on seotud lennuasjandusega kuulub tema valdkonda. Himmleri valdkonda kuulus aga omakorda kõik, mis oli seotud välismaiste üksustega. Sonderstaffel Buschmann oli lendav üksus, mis koosnes välismaalastest ja lisaks sellele oli operatiivselt allutatud veel ka mereväele. Seega ei allunud täielikult õieti mitte kellelegi. Segaduse ja Himmleri ning mereväe edasiste pretensioonide vältimiseks pidas Hitler õigeks üksus likvideerida ning olevat lennuväele andnud ka vastava korralduse.

Et lennuvägi, merevägi ega ka SS-politsei ei olnud selle korralduse täitmisest mitmesugustel põhjustel aga eriti huvitatud, siis sellega ei kiirustatud ja nii jätkas üksus esialgu tegutsemist, olles n.-ö. hädalahendusena vormiliselt allutatud Saksamaal, Himmleri käsutuses tegutsenud ja peamiselt kulleri- ning sideülesandeid täitnud eriülesannetega lennugrupile. Koha peal ei muutunud sellega aga midagi. Kuid oli selge, et selline lahendus on ainult ajutine.

printerisõbralik versioon esita küsimus