Pisut ajaloolisest taustast

Suur tragöödia, II maailmasõda, kujunes eriti traagiliseks paljudele väikerahvastele, kes, ilma et nad seda ise oleks tahtnud, kisti suurriikide vahelisse arveteõiendamisse. Ka see, kelle poolel tuli võidelda, ei olnud tihti oma teha, vaid kujunes olukorrast olenevalt. Ei olnud haruldased needki juhud, kus ühe ja sama rahva esindajad olid mõlema poole armeedes. Nii oli lugu ka eestlastega. 1941. aasta suvel mobiliseeritud mehed, kelledest paljud hukkusid Venemaal töölaagrites pidid hiljem võitlema Nõukogude Armee ridades. Valdav enamus eestlastest (~  80%) aga osales sõjas sakslaste või soomlaste poolel.

Eestlaste käest on palju süüdistavalt küsitud, miks te sõdisite II maailmasõjas koos sakslastega, samal ajal kui kõik demokraatlikud riigid olid hitlerliku Saksamaa vastu. Et seda ja üleüldse eestlaste olukorda mõista, selleks olgu allpool kõige pealt räägitud pisut sündmuste ajaloolisest taustast.

Enne sõda ja ka veel II maailmasõja algupäevil olid Eestis valdavaiks inglisesõbralikud meeleolud. Olid ju inglased omal ajal kaasa aidanud Eesti iseseisvuse sünnile ning ka hiljem säilitanud Eestiga sõbralikud suhted. Samal ajal oli eesti rahvas aastasadu oma põhiliste vaenlaste ja rõhujatena tunnetanud sakslasi, eeskätt just balti saksasoost mõisnikke. 1940. - 1941. aastal, pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt toimunud sündmused - rahulike elanike kallal toime pandud vägivald ja terror, arreteerimised ja eriti massiline küüditamine olid aga enamikule eestlastest väga kiiresti selgeks teinud, et suurim oht eesti rahva olemasolule on vene kommunism. Lootus Inglismaa ja Prantsusmaa abile eesti rahvuse ja riikliku iseseisvuse säilitamisel oli kokku varisenud. Veelgi enam, mõlemad riigid olid saanud Nõukogude Liidu sõpradeks ja liitlasteks ja nii nägi enamik eestlasi pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oma põhilist liitlast idast tuleva surmaohu vastu paratamatult Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile.

1941. aasta suvel algas Eestis massiline venelaste vastu suunatud partisaniliikumine. Eestlastele oli selgeks saanud, et Venemaa kommunistliku korra vastu tuleb iga hinna eest võidelda. Pärast sakslaste saabumist, keda võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid aga tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti väeüksustes asuda oma kodumaad Stalinliku Venemaa eest kaitsma ja tasuda eesti rahvale tekitatud kannatuste ning ülekohtu eest. Loodeti, et sakslased annavad võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks, mille järel oleks siis liitlastena Saksamaa poolel sõjas Nõukogude Liidu vastu osaletud. Paraku ei osanud saksa võimud seda indu täielikult ära kasutada ja Eesti iseseisvust taastades eestlastest omale kindlaid liitlasi teha. Vastupidi, nende tegevus, ehkki parem kui Nõukogude Liidu poolt eestlaste suhtes rakendatud terrorireþiim, oli siiski okupantide tegevus ja ei äratanud juba üsna varsti eestlastes enam erilist sõprust ega usaldust. Sellele vaatamata jätkati siiski koos sakslastega võitlust venelaste vastu, sest antud juhul lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi. Paljud lootsid, et kordub 1918. aasta ajalooline situatsioon: mõlemad Eestit okupeerinud suurriigid, Venemaa ja Saksamaa, kurnavad ennast sõjas vastastikku välja ja nii avaneb ehk võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Üldise arvamuse kohaselt oleks sel juhul aga väga oluline olnud, et sõjategevuse lõppemisel ei oleks Eesti pinnal Vene vägesid. Eesti iseseisvus oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda ja püüda Eesti piire uue Nõukogude okupatsiooni eest kaitsta.

Kui püüda objektiivselt hinnata eestlaste käitumist II maailmasõjas, siis tuleb lisaks kõigele muule arvestada ka veel ühte olulist asja ja nimelt, et ega eestlastel nende olukorras, kuhu nad ilma omapoolse tahtmiseta olid sattunud, ei olnud mitte kunagi võimalust valikut teha lääne demokraatia ja Saksamaa vaid ikka ja ainult kahe totalitaarse suurriigi, stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Kumbki neist riikidest ei olnud eestlastele sümpaatne, kuid demokraatlike lääneriikide sõber ja liitlane II maailmasõjas, Venemaa, oli ennast Eestis sõjale eelnenud okupatsiooniaastaga juba sellisel viisil tutvustada jõudnud, et oli täiesti selge - antud ajalooepohhil on eesti rahva surmavaenlaseks, kelle eest ennast iga hinna eest kaitsta tuleb, kommunistlik Venemaa. Just see otsustas asja. See aga, et olukorrast tingituna tuli neil eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest, seda teha Saksa sõduri mundris oli kurb paratamatus. Kuid eesti sõdur võitles sini-must-valget vappi mundrikuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes.

Oma valiku tegid ka eesti lendurid, kelledest oli 1940. aastal Nõukogude Armee 22 Territoriaalse Laskurkorpuse juurde moodustatud üksik lennusalk. (Selle koosseis vastas aga Nõukogude Liidu lennuväepolgu suurusele). Eestis toimunud vägivallateod ja arreteerimised, mis puudutasid ka lendureid, aitasid ka nende hulgas nõukogudevastaseid meeleolusid süvendada. 27. juunil, kui saabus käsk lennusalga isikkoosseisu suunamiseks Venemaale, otsustasid lendurid käsku mitte täita ja metsavendadeks hakata.

Metsa põgenes üle 80% üksuse lendavkoosseisust. 1941. aasta suvistes Eesti vabastamislahingutes osaleti jalaväelastena. Neis lahingutes tegi endale nime Saksa sõjaväe juures tegutsenud eestlastest koosnev major Hirvelaane pataljon, mille ohvitserkoosseisu moodustasid peamiselt lendurid.

printerisõbralik versioon esita küsimus