et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Inimsusevastastest kuritegudest

Kool.ee-haridusportaal :: Inimsusevastastest kuritegudest Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeInimsusevastastest kuritegudest,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Et otseselt inimsusevastaste kuritegude sooritamises eesti väeüksusi, isegi mitte 20. (eesti) SS-diviisi süüdistada ei ole eriti õnnestunud, siis on agaramad Saksa sõjaväes teeninud eesti sõdurite süüdistajad aeg-ajalt ikka ja jälle vallapäästetud süüdistamise kampaanias, nagu eespool juba märgitud, väitnud, et ehkki eestlastest koosnevad rindeüksused ise otseselt ehk sõjakuritegusid ei sooritanudki, aitasid nad siiski oma sõdimisega sakslastel peale kõige muu ka inimsusevastaseid kuritegusid sooritada. Ühe sõnaga, toetasid ja katsid neid kuritegusid sooritavaid sakslasi. Kuid selliselt, lihtsustatult asjale lähenedes võib süüdistada kõikide II maailmasõjast osavõtnud armeede sõdureid. Sellesama loogika kohaselt võiks siis ka Punaarmees teeninud sõdureid, sealhulgas ka eestlasi, süüdistada Katõni mõrvale, kümnete, või isegi sadade tuhandete süütute inimeste arreteerimisele ja küüditamisele Eestis, Lätis, Leedus ning Kaukaasia riikides jne. kaasaaitamises. Küllap siin juba on, mida loendada. Ega stalinlik režiim neid kuritegusid ilma relvajõudude toetuseta ju läbi viia ja maailma eest varjata ei oleks saanud. Ja ka lääneriikide sõdurid, kes ühtesid rahvaid sakslaste käest vabastasid, surusid koos Nõukogude Liiduga sõdides samal ajal teisi rahvaid sügavale kommunistlikku ikkesse ning aitasid kaasa Gulagi Arhipelaagi säilimisele ja miljonite inimeste hukkumisele Nõukogude Liidu vangilaagrites veel hulk aastaid pärast sõja lõppu. Paraku jäid Nürnbergi protsessil kõlama ainult sakslaste ja nende liitlaste pahateod. Võitjate üle kohut ei mõistetud, ükskõik mida nad siis ka teinud ei oleks. Jäi ju Nõukogude Liidu nõudmisel, millega ka teised võitjad heameelega nõustusid, Nürnbergi protsessil vaatluse alt välja terve rida suurriikide jaoks helli küsimusi. Kuid on täiesti selge, et süüdistada tagant järele ühel või teisel poolel sõdinud mehi, aluseks võttes ainult sõdivate riikide poolt toime pandud kuritegusid, on laustotrus, mis mitte kusagile ei vii.

Kui aga jätta kõrvale sõjakuritegudele kaasaaitamine ja vaadelda konkreetseid inimsusevastaseid kuritegusid, siis võib päris kindlasti öelda, et neidsooritasid kõikide sõdivate poolte armeed. Nende käsitlemisel tuleb aga lähtuda konkreetsetest inimestest. Ja ka siin ei ole asi kuigi lihtne, sest enne kui otsustada, tuleb teada ka tagapõhja, mis oli ühe või teise, nüüd kuriteoks loetava teo põhjuseks. Kui rääkida sakslaste poolel olnud eestlaste kuritegudest, siis peab teadma, et enne Tartu tankitõrjekraavi (Pärast sõda Nõukogude Eestis tuntuks räägitud Saksa okupatsioonivõimude poolt mahalastud inimeste hukkamispaik.) oli olnud Tartu vangla ja veel palju teisigi kohti, kust 1941. aasta suvel-sügisel, pärast Nõukogude Armee taganemist leiti julmalt piinatud ja hukatud inimeste laipu. Tasuks meenutada ka naiste ja laste küüditamist, hävituspataljonide tegevust jne. Kõigest sellest on süüdistajad aga vaikinud. On aga täiesti selge, et sellel kõigel oli tugev emotsionaalne mõju, mis viis mehi mitte ainult vabatahtlikult sõtta venelaste vastu, vaid määras ka selle sõja iseloomu. Vaenlane oli tõepoolest vaenlane, selle sõna tõsises mõttes.

Tuleb märkida, et inimsusevastased kuriteod ei lakanud Eestis isegi pärast sõja lõppu, sest sõjaolukord tegelikult ju jätkus. Enamasti Saksa sõjaväes teeninud ja pärast sõda metsavendadeks saanud meeste tegevusele, kellede, kui fašistlike kõrilõikajate arvele on kommunistide poolt samuti hulk kuritegusid kantud (milledest valdav enamik ei erinenud nõukogude partisanide tegevusest sakslaste vastu, mida aga kuriteoks ei loetud) võib rahuliku südamega vastukaaluks panna Punaarmees teeninud meeste poolt pärast sõja lõppu Eestis toime pandud kuriteod (süütute inimeste arreteerimised ja piinamised, küüditamised jne.). Olid ju nende puhul üsnagi sageli tahes või tahtmata kaasaaitajateks ja ka täideviijateks Punaarmeest tulnud julgeolekutöötajad, partorgid jne., kes olid Eestis peamisteks nõukogude võimu usaldusisikuteks (siinkohal tuleb märkida, et valdav enamik Eesti Korpuses teeninud meestest oma nime selliste kuritegudega siiski ei määrinud).

Metsavendade puhul tuleb arvestada sedagi, et metsavennaks sundis mehi sageli just nõukogude organite, s.t. nende samade usaldusisikute tegevus, mis tegi nende inimeste normaalse elu, kellele nõukogude võim ja kõik Eestis toimuv alati meele järele ei olnud, ka siis, kui nad otseselt selle vastu ei võidelnudki, pärastsõjaaegses Eestis praktiliselt tihti võimatuks. Sellistel inimestel jäi tihti ainult valida, kas lasta ennast Siberisse saata, või minna metsa. See tähendas tuhandeid laostatud majapidamisi, purunenud perekondi ning traagilisi inimsaatusi, pannes paljusid, kes sõja lõppedes olidki ehk kaotusega leppinud ja püüdsid normaalset elu alustada, nüüd juba uuesti aktiivselt nõukogude võimu vastu võitlema. Nii mõnegi punase aktivisti elu lõpetas just sellise mehe kuul. Ning lõpuks on oluline seegi, et oma tegutsemise lõpuperioodil võitlesid metsavennad reedetud ja hukule määratud inimeste lootusetut, meeleheitlikku võitlust. Olid nad ju nii väga lootnud Ameerikale, et see, demokraatlik ja võimas maa mõistab, mis on kurjuse impeerium ja võtab midagi Nõukogude Liidu vastu ette. Selle lootuse aluseks oli ameeriklaste väide, et nad 1940.a. toimunud Balti riikide anastamist ei tunnusta. Kuid paraku jäi see kõik ainult sõnadeks. Niisamuti nagu Balti riigid müüdi maha Molotov-Ribbentropi paktiga, niisamuti tehti seda ka Jaltas. Ja tuleb aru saada, et kibestunud, oma asjatutes lootustes petetud mees on tige võitleja, kelle ainsaks eesmärgiks on jäänud müüa oma elu nii kallilt kui vähegi võimalik.

Kuid see kõik on omaette teema. Ülalesitatu aga näitab, et nii nagu ei saa inimsusevastastest kuritegudest rääkides näidata näpuga Punaarmeele või ükskõik millise sõdiva riigi armeele kui sellisele tervikuna, nii ei saa ka Saksa sõjaväe puhul anda lahmivaid, ainult nimetuse tõttu kurjategijaks kuulutavaid hinnanguid üksikute väeosade, näiteks Eesti Leegioni või 20. (eesti) SS‑diviisi kohta, eriti kuimingeid tõestusmaterjale antud väeosa kui sellise poolt konkreetselt korda saadetud kuritegude kohta ei ole.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 09. 2005. 13:53

Time: 0.0841081 s.