Eestlased ja Relva-SS

Kui nüüd rääkida sellest, kuidas eestlased lääneriikide ja Nõukogude Liidu poolt nii taunitud SS-vägedesse üleüldse sattusid, siis toimus see põhiliselt sunniviisil. Sinna suunati valdav osa 1943. aastal Saksa sõjaväkke mobiliseeritud noormeestest, 1944. aastal viidi käsu korras üle aga terveid üksusi. Nii toimiti näiteks idapataljonidega, Soomest Eestisse tagasi tulnud soomepoistega ja veel mõningate teistegi üksustega. Meeste endi tahtmist siin eriti ei küsitud, ehkki vastuseis sellisele üleviimisele oli küllaltki tugev. (Nagu kaasaegsed mäletavad, ei olevat näiteks ka legendaarne idapataljoni komandör, Rüütliristi kavaler major Alfons Rebane, hilisem eesti diviisi rügemendiülem, oma pataljoni relva-SS-i üleviimisest algul tedagi tahtnud ja ähvardanud isegi Soome siirduda, kuid olukorra tõsiduse tunnetamine ning vastutustunne kodumaa ja oma meeste ees sundis teda lõpuks siiski teenistust jätkama). Eesti Leegion ja hiljem selle baasil moodustatud 20. (eesti) SS-diviis olid puhtakujulised rindeüksused, milles teeninud mehi Rahvusvaheline Sõjatribunal Nürnbergis sõjakurjategijateks ei tunnistanud. Relva-SS tähendas eestlaste jaoks eelkõige idavaenlasega võitlemiseks nii hädavajalikku paremat relvastust ja väljaõpet (Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SSi koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riiklike organite poolt ega ei olnud toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Ka USA Ümberasustatud Isikute Komisjoni 1950. aasta 13. septembri kirjas Eesti Asepeakonsulile New-Yorgis on öeldud, et Balti Relva-SS üksusi, kaasa arvatud Eesti Leegioni, tuleb eesmärgilt, ideoloogialt, tegevusaladelt ja kvalifikatsioonilt käsitleda Saksa SS‑ist eraldiseisvatena ning seetõttu peab Komisjon seda Ühendriikide valitsusele mittevaenulikuks liikumiseks. Seetõttu tuleb Balti Relva-SSi, kaasa arvatud Eesti Leegioni liikmete taotluse korral Ühendriikidesse sissepääsemiseks neid käsitleda vastavalt nende isiklikele teenetele.).

Küllaltki sageli taunitakse ka seda, et 1944. aasta sügisel Saksamaale põgenenud eesti sõdurid jätkasid ka seal, n.-ö. lootusetus olukorras, sõdimist. Olid nad ju oma kodumaa juba kaotanud ja ka Saksamaa kaotus oli ainult aja küsimus. Taunijad panevad eesti sõduritele süüks, et nende teenistus aitas sakslastel vastu panna ja veel sõja lõpul sõja- ning inimsusevastaseid kuritegusid sooritada. Kuid tuleb arvestada, et mitte mingeid muid võimalusi peale sõjaväeteenistuse jätkamise sakslased Saksamale saabunud eesti sõduritele ju ei andnud (20. (eesti) SS-diviisi koondati enne sõja lõppu käsu korras peaaegu kõik Saksamaal viibinud eesti sõdurid, sellele vaatamata, millises väeliigis nad algselt teenisid.). Paraku ei oska ka taunijad ise siin peale lihtlabase kurjustamise ja soovituse ennast vangi anda või maha lasta (isegi selliseid äärmuslikke soovitusi on olnud) mitte mingeid teisi võimalusi, mida need mehed siis tegema oleksid pidanud, välja pakkuda. Üksikud mehed oleksid võinud ju proovida deserteeruda ning püüda läände üle minna, kuid heietada mõtet, et see oleks võimalik olnud ka tervete üksuste puhul, seda enam, et need paiknesid idarindel, oleks ilmne lihtsameelsus. Venelased ei olnud aga need, kelle armule eesti sõdur, arvestades 1940/41. aasta kurbi kogemusi, oleks võinud ja tahtnud lootma jääda. (Soovitus, et terve 20. SS-diviis oleks pidanud end maha laskma, võimaldab hinnata ainult soovitaja vaimset taset).

printerisõbralik versioon esita küsimus