Eestlaste võitluse õiguslikud alused

Nõukogude Liidu vastase võitluse puhul ei ole siinkohal üleliigne rääkida ka selle õiguslikest alustest. Teatavasti jätkasid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal oma tegevust enam või vähem põranda all ka Eesti õiguslikud riigiorganid (Nõukogude okupatsioonivägede saabudes 1940. aastal õnnestus Eesti Vabariigi peaministril Jüri Uluotsal minna põranda alla. Pärast Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi arreteerimist 1940. aasta juulis siirdusid presidendi ülesanded aga, vastavalt Põhiseadusele, peaministrile. Eesti põrandaaluste riigiorganite järjepidevus ja õigusjärgsus leidis tunnustamist ka lääneriikides.), kellede korraldused ja suhtumine olid Eestikodanikele poliitiliseksja moraalseks tegevusjuhendiks. Ja ehkki sakslased 1941. aasta suvel vastasid rühma juhtivate Eesti poliitikute, kelle eesotsas oli peaminister J. Uluots, avaldusele, milles taotleti Eesti omariikluse taastamist eitavalt, tuldi siiski otsusele, et käimasolevas sõjas on Eesti riigi ja rahva põhivaenlaseks Nõukogude Liit ning kutsuti eesti rahvast üles rakendama kõik oma sisemised jõud võitlusse kommunismi vastu (13. septembril 1941.a. kõigis Eesti ajalehtedes avaldatud üleskutse “Eesti mehed ja eesti naised”, millele oli alla kirjutanud peaminister J. Uluots ja rida teisi juhtivaid ühiskonnategelasi.). 1944. aasta veebruaris, kui Nõukogude väed olid jõudnud Eesti piirideni, pidas peaminister J. Uluots raadiokõne (Peaminister J. Uluotsa raadiokõne 7. veebruaril 1944.a.), milles ta ütles, et kõige tähtsam eeldus Eesti vabaduse taastamiseks on see, et Nõukogude võim ei pääseks uuesti Eestisse ja kutsus eestlasi selle ärahoidmiseks võitlema koos sakslastega. See kõne avaldati ka kõikides ajalehtedes. Olukorra tõsidust mõistes toetas eesti sõdurite võitlemist koos sakslastega ka Eesti poliitiliste parteide esindajatest moodustatud, maailmavaateliselt põhiliselt küll lääneriikidele orienteeritud ja seetõttu põranda all tegutsev Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldus nr. 1 1944.a. 1. augustil ja nr. 2 1944.a. 24. augustil.). Seega võib julgesti väita, et ka Eesti seadusliku riigivõimu esindajad nägid antud olukorras eestlaste jaoks ainsa võimalusena võitlust koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu. See oli ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus.

Ei ole kahtlust, et need Eesti õiguslike võimuorganite seisukohad ja üleskutsed avaldasid rahvale oma mõju ja tõid ka palju neid, kes otseselt sakslastega koos sõdida ei tahtnudki kodumaa kaitsjate ridadesse. Nii näiteks tuli 1944. aasta suvel läbi viidud mobilisatsiooniga, mille puhul oodati maksimaalselt umbes 15000 mehe sõjaväkke tulekut, kodumaad kaitsma ligi 40000 meest (tegelikult oli tulijaid rohkemgi, kuid kõiki ei võetud sõjaväkke). Olukord rindel oli muutunud väga raskeks ja kõigil oli selge, et nüüd tuleb venelaste tagasituleku vältimiseks teha kõik, mis vähegi võimalik. Võitlus oli eestlaste jaoks kujunenud üldrahvalikuks võitluseks oma vabaduse eest (Ka Soome sõjaväes teeninud meestest pöördus 1944. aasta augustis, kui vaenlane oli Tartu alla jõudnud umbes 1800 meest Eestisse tagasi, et sel kriitilisel hetkel teha kõik mis võimalik Eesti kaitsmiseks.). Kuid sakslaste, kes kartsid ka nüüd veel Eesti sõjaväe sündi, südametunnistusele jääb see, et mobiliseeritute baasil loodud üksusi (piirikaitserügemente) ei koondatud ühtseks eesti väeosaks (diviisiks) vaid anti ikkagi hajutatult Saksa üksuste alluvusse. Veelgi enam - neile meestele ei antud isegi selles olukorras sellist relvastust ning varustust, nagu nad oleksid soovinud ja vajanud.

Kui püüda objektiivselt hinnata Eesti õiguslike võimuorganite ja eestlaste käitumist II maailmasõjas, siis tuleb lisaks kõigele muule arvestada ka seda, et ega eestlastel nende olukorras, kuhu nad ilma omapoolse tahtmiseta olid sattunud, ei olnud mitte kunagi võimalust valikut teha lääne demokraatia ja Saksamaa vaid ikka ja ainult, tuleb veel kord rõhutada - ikka ja ainult kahe totalitaarse suurriigi, stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Kumbki neist riikidest ei olnud eestlastele sümpaatne, kuid demokraatlike lääneriikide sõber ja liitlane II maailmasõjas, Venemaa, oli ennast Eestis sõjale eelnenud okupatsiooniaastaga juba sellisel viisil tutvustada jõudnud, et oli täiesti selge - antud ajalooepohhil on eesti rahva surmavaenlaseks, kelle eest ennast iga hinna eest kaitsta tuleb, kommunistlik Venemaa. Just see otsustas asja.

printerisõbralik versioon esita küsimus