Sõjakaaslased – jah, aga mitte sõbrad

Pärast sakslaste saabumist, keda algul võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti väeüksustes asuda oma kodumaad stalinliku Venemaa eest kaitsma ja tasuda eesti rahvale tekitatud kannatuste ning ülekohtu eest. Naiivselt loodeti, et sakslased annavad võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks, mille järel oleks üsnagi tõenäoliselt siis liitlastena Saksamaa poolel sõjas Nõukogude Liidu vastu osaletud. Paraku ei osanud saksa võimud seda indu täielikult ära kasutada ja Eesti iseseisvust taastades eestlastest omale kindlaid liitlasi teha. Vastupidi, nende tegevus, ehkki parem kui Nõukogude Liidu poolt eestlaste suhtes rakendatud terrorirežiim, oli eeskätt siiski okupantide tegevus ja ei äratanud juba üsna varsti eestlastes enam erilist sõprust ega usaldust. Algul püüdsid sakslased isegi eesti väeosade loomist takistada, et igati vältida Eesti relvajõududetekkimist. Kuid ka siis, kui Saksa võimud jõudsid arusaamisele nende vajalikkuses, kasutati loodud eesti väeosi võimalikult väikeste üksustena, hajutatult ning allutatult saksajuhtkonnale. Iseseisvatest Eesti relvajõududest ei tahtnud sakslased midagi teada. Ja seda isegi siis, kui hädavajadus sundis neid kümneid tuhandeid eestlasi mobiliseerima.

Kõigele sellele vaatamata, ehkki sakslaste ülbust ning arutut poliitikat kirudes, jätkati siiski koos Saksamaaga võitlust venelaste vastu, sest antud juhul lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi. Paljud lootsid, et kordub 1918. aasta ajalooline situatsioon: mõlemad Eestit okupeerinud suurriigid, Venemaa ja Saksamaa, kurnavad ennast sõjas vastastikku välja ja nii avaneb ehk võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Üldise arvamuse kohaselt oleks sel juhul aga väga oluline olnud, et sõjategevuse lõppemisel ei oleks Eesti pinnal Vene vägesid. Eesti iseseisvus oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda ja püüda Eesti piire uue Nõukogude okupatsiooni eest kaitsta.

Kui sügav oli rahva viha ja nördimus, milleni kommunistide tegevus Eestis oli valdava enamuse eestlastest viinud ja kuivõrd vajalikuks peeti võitlust Nõukogude Liidu vastu, seda võimaldab näiteks hinnata seegi asjaolu, et sellele vaatamata, et ka sakslased, nagu eespool öeldud, osutusid Eestis lõppkokkuvõttes ikkagi okupantideks, Eestis Saksa okupatsiooni ajal (1941 - 1944) sakslaste vastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud. Nõukogude Liidu poolt taganemisel partisanitegevuse organiseerimiseks maha jäetud kommunistlikud tegelased paljastati kohalike elanike kaasabil kiiresti ja ka Nõukogude Liidust Eestisse saadetud partisanigrupid, kes rahva toetust ei omanud, likvideeriti üsnagi lühikese aja jooksul. Oli küll mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid, kuid need tegelesid ainult enda varjamisega. Aktiivne, võitlev metsavendlus toimus Eestis ainult Nõukogude vägede tagalas 1941. aasta suvel ja algas uuesti 1944. aasta septembris, pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tähelepanu väärib seegi, et suur hulk Nõukogude Armees teenivaid eestlasi jooksis esimesel võimalusel sakslaste poole üle. Põhiliselt toimus see 1941. aasta suvel ja 1942/43. aasta talvel (Velikije Luki all). Seega ajal, mil sõjaõnn ei olnud sakslastele veel lõplikult selga pööranud ja ülejooksmisel tundus olevat mõtet. Kõik see näitab, et kommunistliku Venemaa vastu võitlemisega ei olnud seotud mitte mingi väike grupp natsistlikult meelestatud isikuid, vaid seda toetas valdav osa eestlastest.

Muidugi, suurem osa eestlastest, kes Saksa sõjaväes teenisid sattusid sinna mobiliseerituina ja neid ei saa vaadelda kui vabatahtlikke. Kaugel sellest, sakslastesse suhtuti enamasti üsnagi kriitiliselt (sellise suhtumise oli sakslaste käitumine peagi esile kutsunud ka nendes, kes algul vabatahtlikult olid sõjaväkke läinud). Kuid oluline on see, et sakslaste poolt läbi viidud mobilisatsioonide eest kõrvalehoidmine ei võtnud ligilähedaseltki selliseid mõõtmeid, kui 1941. aasta suvel, Nõukogude Liidu poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni korral. Vastupidi, isegi siis, kui olukord rindel oli juba üsna raske ja kõrvalehoidmine oma naha päästmiseks oleks olnud arusaadav, tuli valdav enamik mehi mobilisatsioonikäsku saades oma kodumaad kaitsma ja võitles nii hästi, kui see antud olukorras oli võimalik. Ka elanikkonna hoiak oli Saksa sõjaväes teenivate meeste suhtes igati soosiv. Saadi aru võitluse vajalikkusest.

printerisõbralik versioon esita küsimus