Sõbrad ja vaenlased

Enne sõda ja ka veel II maailmasõja algupäevil olid Eestis valdavaiks inglisesõbralikud meeleolud. Olid ju inglased omal ajal kaasa aidanud Eesti iseseisvuse sünnile ning ka hilisemad suhted Eesti ja Inglismaa vahel olid üsnagi head olnud. Selle loo autor mäletab ennesõjaaegse koolipoisina vägagi hästi, milliste tunnetega võttis enamik eestlasi vastu II maailmasõja algul sakslaste sõjakäigu poolakate ja ka teiste väikeste lääneriikide vastu. Oli ju eesti rahvas aastasadu oma põhiliste vaenlaste ja rõhujatena tunnetanud sakslasi, eeskätt just balti-saksasoost mõisnikke ja ka Saksa okupatsioon 1918. aastal ning niinimetatud Landeswehri sõda, mida Eesti Vabadussõja ajal, 1919. a. suvel baltisakslastest aadelkonna mahitusel saksa palgasõdurite poolt Eesti iseseisvuse vastu peeti, ei olnud sooje tundeid just süvendanud.

Miks siis ikka meeleolu nii järsku sakslaste kasuks muutus? Võib julgesti öelda, et selle kardinaalse murrangu rahva arvamuses põhjustas otseselt Nõukogude Liit oma tegevusega. Juba tuhande üheksasaja kolmekümnendateaastate lõpupoolel Nõukogude Liidus toimunud sündmused olid paljusid kommunistliku režiimi suhtes negatiivselt meelestanud. Kartustele andsid kinnitust 1939.a. alanud, kiiresti üksteisele järgnenud sündmused – vägivaldne, toore jõu ähvardusel aset leidnud sõjaväe sisseviimine Balti riikidesse (baaside leping), hoop selja tagant Sakslastega sõdivale Poolale, nahaalne kallaletung Soomele ja siis sellele juba mõne kuu pärast järgnenud Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse kukutamine 1940.a. suvel näitasid ilmselgelt Nõukogude Liidu röövellikku, sõnamurdlikku iseloomu ja mõjutasid üsnagi negatiivselt suurema osa eestlaste arvamust Nõukogude Liidust.

Kuid see kõik oli paraku ainult algus. Tegelikkus osutus isegi hullemaks kui osati karta. 1940. - 1941. aastal, pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt toimunud sündmused - rahulike elanike kallal toime pandud vägivald ja terror, arreteerimised, aga eriti massiline küüditamine ning pärast nõukogude võimu Eestist väljakihutamist mitmelt poolt ühishaudadest leitud sajad hukatud inimesed suutsid valdavale enamikule eestlastest väga kiiresti selgeks teha, et suurim oht eesti rahva olemasolule on vene kommunism (1940-1941. aastal arreteeriti Eestis kõiki rahvusvaheliselt tunnustatud õigusnorme eirates üle 4000 rahuliku inimese, kelledest suur osa kas mõrvati, või surid vangilaagrites. Terroritegevuse tipuks oli aga rohkem kui 10000 inimese, sealhulgas naiste ja laste küüditamine 1941. aasta juunis. Eestlaste ette kerkis küsimus mitte enam demokraatia või vabariigi säilimisest vaid eesti rahva kui sellise säilimisest üleüldse.). Lootus Inglismaa ja Prantsusmaa abile eesti rahvuse ja riikliku iseseisvuse säilitamisel oli kokku varisenud. Veelgi enam, mõlemad riigid, samuti USA said II maailmasõja käigus Nõukogude Liidu sõpradeks ja liitlasteks ja nii nägi enamik eestlasi pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oma ainsat arvestatavat liitlast idast tuleva surmaohu vastu paratamatult Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile.

1941. aasta suvel algas Eestis massiline venelaste (tavalise eestlase jaoks tähendas Nõukogude Liit praktiliselt ikka kommunistlikku Venemaad (Kogu ajaloo jooksul on idapoolsetest vallutajatest eestlasi ahistada püüdnud ikka venelased, mitte teised Nõukogude Liitu kuulunud rahvad.)) vastu suunatud partisani- liikumine, nn. metsavendlus. Valdavale enamikule eestlastest oli selgeks saanud, et Venemaa kommunistliku korra vastu tuleb iga hinna eest võidelda. See oli pealesunnitud sõda, mida peeti mitte uute maade vallutamiseks või teiste rahvaste alistamiseks vaid oma kodu kaitseks. Neid eestlasi, kes sõdisid hävituspataljonides koos venelastega, pidas aga enamik eestlasi oma rahva reeturiteks. Sõdisid nad ju mitte niivõrd sakslastega kui oma rahva vastu.

printerisõbralik versioon esita küsimus