et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

1944. aasta

Kool.ee-haridusportaal :: 1944. aasta Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.ee1944. aasta,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

1944. aasta jaanuaris alanud nõukogude vägede pealetung Leningradi rindel tõi rindejoone juba veebruari alguseks Eesti piiridele. Saksa sõjavägi taganes paaniliselt. Olukord oli katastroofiline. Selles olukorras otsustas sakslaste poolt loodud Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja kuulutada üldmobilisatsiooni. Ka selles olukorras kartsid sakslased veel, et eestlased moodustavad oma sõjaväe ja andsid nõusoleku ainult 15 000 mehe mobiliseerimiseks. Mobilisatsioon kuulutati välja 1. veebruaril. Et mobilisatsioon õnnestuks, peeti vajalikuks juhtivate rahvuslike ringkondade toetust. Selle saamiseks pöörduti prof. Uluotsa poole, kes kutsus küsimuse läbiarutamiseks ja otsustamiseks kokku suurema koosoleku, kus osalesid kõik eesti poliitilised erakonnad. Pärast pikemat arutelu langetati üksmeelne otsus – Nõukogude Liidule tuleb osutada relvastatud vastupanu. Tehtud otsuse põhjal pöördus J. Uluots 7. veebruaril raadiokõnega rahva poole, kus ta ütles, et meie rahval pole aegade jooksul nii rasket katsumust olnud kui praegu ja kaalul on eesti rahva saatus. Seoses sellega kutsus ta rahvast üles võitlusele meie kõige kurjema vaenlase, vene kommunismi vastu.

Mobilisatsioon õnnestus üle ootuste ja kokku tuli üle 40 000 mehe, rohkem kui neid suudeti rakendada. Poliitilises osas tuleb märkida, et seda mobilisatsiooni loeti Eesti valitsusorganite poolt Eesti mobilisatsiooniks. Mehed asusid sõjaväkke võitluseks oma maa ja rahva kaitseks. See oli võitlusse minek ühe agressori abil teise agressori vastu, kuid teist teed ei olnud. Paraku tuli seejuures alla neelata ka hulk ebakohaseid samme sakslaste poolt, kuid eesmärgiks oli koondada kogu jõud Nõukogude Liidu vastu.

Esimestest mobiliseerituist moodustati kiiresti kolm pataljoni, kes rügement “Revali” nime all kohe Narva rindele saadeti, kus pataljonid saksa üksustele allutati, hiljem aga liideti 20. Eesti relvagrenaderide diviisiga. Ühiste jõududega õnnestus venelaste rünnak peatada. Ka eesti väeüksused, kes seni olid võidelnud mitmel pool Venemaal (idapataljonid, 20. Eesti relvagrenaderide diviis, 11. Öölahingulennugrupp j.t.), nõudsid enda kodumaale saatmist, et kaitsta Eesti piire. Veebruari ja märtsi kuu jooksul saabusidki eesti väeosad tagasi Eestisse ja saadeti peaaegu kohe ka rindele. Olude sunnil olid sakslased sunnitud loobuma oma poliitilisest eesti rahva ja ta sõjaväe lahutamise printsiibist. Valdav osa Eesti järelejäänud sõjajõude asus tegevusse oma loomulikul ainuõigel rindel, oma maa piiridel. Raskete lahingute tulemusel peatati rinne Narva jõe joonel, põhja pool Narvat likvideeriti venelaste sillapead ja ehkki lõuna pool Narvat säilis nn. “Krivasoo kott”, suudeti aprilli lõpuks rinne Narva suunal siiski stabiliseerida. Suhteliselt vaikne periood Narva rindel kestis peaaegu juuli lõpuni.

Mobiliseerituist moodustati 6 piirikaitserügementi ning tagavararügement. Osa mehi saadeti aga teistele võitlusüksustele täienduseks. Rügemendid saadeti rindele, kuid selle asemel, et moodustada neist eestlastest koosnevad ja eestlaste poolt juhitud diviisid, nagu taotleti, allutati nad saksa üksustele. Ka varustus ja relvastus, mis sakslased rügementidele andsid oli nigel ja ei vastanud kaugeltki loodetule. Suur osa mobiliseerituist, kes saadeti tagavararügementi aga ei leidnudki õiget rakendust. Väga tõsised probleemid tekkisid eestlastel SS-iga. Nimelt tahtis 20. relvagrenaderide diviisi ülem kõik eestlastest koosnevad väeosad, eriti aga idapataljonid, oma alluvusse saada. SS-i minek oli aga suuremale osale eestlastest vägagi vastumeelt. Kuid pärast pikemaid vastuseise lahendasid sakslased selle küsimuse n.ö. jõu positsioonilt siiski SS-i kasuks ja idapataljonid allutati 20. diviisile.

Üldmobilisatsiooni õnnestumine ja eesti sõjameeste tähelepanuväärne osa punaarmee suurpealetungi peatamisel tõstis sakslaste silmis tugevasti Eesti opositsioonijõudude autoriteeti ja veebruaris tegi kindralkomissar Litzmann J. Uluotsale ettepaneku asuda Eesti Omavalitsuse juhi kohale. Uluots esitas selle eeldusena omapoolsed konkreetsed tingimused, millede vastuvõtmine oleks praktiliselt tähendanud aga Eesti iseseisvuse taastamist ja sakslased polnud nendega nõus. Keeldumise järel tehti samasugune ettepanek prof. E. Kantile. Ka sellele ettepanekule järgnes keeldumine.

23. märtsil toimus üldkoosolek, kus kokkuleppel J. Uluotsaga moodustati Eesti 1938. aasta põhiseaduse raames organisatsioon, kuhu kaasati kõik enne 1934. aastat tegutsenud erakonnad, välja arvatud Isamaaliit. Organisatsioon sai nimeks Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Sündmuse areng idarindel oli kujunenud selliseks, mis lubas oletada uute olukordade tekkimist ja seetõttu peeti vajalikuks eesti poliitiliste ringkondade koondumist ühise keskuse ümber.

Eesti Rahvuskomitee alustas kohe aktiivset tegevust. Loodi tihe kontakt teiste Balti riikide vastupanuliikumistega ja hakati põranda all taastama iseseisvusaegseid organeid ja tegema ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks sakslastelt nende lahkumisel Eestist. Aprillis toimus Riias illegaalne kolme Balti riigi nõupidamine, kus ühtlustatitaktikat ja kooskõlastati tegevust. Saksa mobilisatsiooni otsustati igal juhul toetada, sest peeti vajalikuks rahvuslike relvajõudude loomist, et nende abil sobival momendil võim enda kätte haarata. Side loodi ka välismaaga (Rootsi, Soome). Sidet Londoniga ja lääneriikide poliitiliste ringkondadega luua aga ei jõutud. Nagu tagantjärele on selgunud, oli see isegi kasulik, sest liitlased kasutasid neile osutatud usaldust kurjasti ja edastasid kogu Balti riikidest saadud informatsiooni Nõukogude Liidule, kes seda hiljem, pärast Eesti taasokupeerimist iseseisvusmeelsete isikute likvideerimiseks kasutas.

20. aprillil kutsus peaminister J. Uluots Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel kokku valimiskogu koosoleku. Sellel koosolekul võeti vastu otsus Eesti juriidilise staatuse kohta ja volitati J. Uluotsa täitma Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid. Sellega taastati juriidiliselt Eesti valitsus ja oodati soodsat momenti tegutsemiseks. 21. aprillil nimetas peaminister J. Uluots peaministri asetäitjaks Otto Tiefi ning järgnevatel kuudel formeeriti valdavalt Rahvuskomitee liikmetest ka valitsuse koosseis.

Paraku toimus 20. aprillil ka ligi 230 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevuses osalenud isiku arreteerimine, keda süüdistati saksavaenulikkuses ja luures liitlaste kasuks. Paljudel õnnestus küll varjuda, kuid arreteerimine andis raske hoobi Eesti-Saksa koostööle. Kiiresti hakkas kasvama vastastikune umbusaldus. Kõigele vaatamata Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevus jätkus. Selle etteotsa asus nüüd O. Tief. Mis puudutab koostööd sakslastega, siis sõjalist olukorda arvestades võeti vabadusse jäänud iseseisvusliikumise juhtide poolt vastu otsus, jätkata kõigele vaatamata Saksa armee toetamist ja hoiduda kõigest, mis võiks rindele kahju tuua.

Juuli lõpul algasid Narva rindel jälle rasked lahingud. Juuli esimesel poolel olid sakslased Narva alt teistel rinnetel toimuvate sündmuste tõttu pidanud terve rea väeüksusi minema viima ja otsustasid rinde lühendamiseks tagasi tõmbuda nn. Tannenbergi liinile. Enne aga, kui tagasitõmbumiskäsku täita jõuti alustasid Nõukogude väed suurrünnakut ja saksa väejuhatuse mõningate vigade tõttu sattusid taganevad väed, sealhulgas ka eesti üksused suurtesse raskustesse ning kandsid suuri kaotusi. 24.07.- 09.08. toimusid Auvere all ja Sinimägedes Eesti ajaloo kõige raskemad lahingud, kus Nõukogude 2. löögiarmee püüdis meeleheitlikult kaitsest läbi murda. Nõukogude armee vastas seisid diviisid, diviiside vastas rügemendid ja pataljonid. Nõukogude diviisid jooksid verest tühjaks, kuid edu ei saavutatud. Ka kaitsjate kaotused olid suured, kuid rinne Sinimägedes jäi püsima.

Juulis loodi Stockholmis Eesti Vabariigi Rahvuskomitee välisesindus, mis seadis oma ülesandeks Eesti olukorra tutvustamise ja sideme loomise välisriikidega ning 1. augustil avaldas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üleskutse, milles teatati Rahvuskomitee asutamisest ja selle sihist tegutseda Eesti iseseisvuse taastamise nimel senikaua, kuni Eesti põhiseaduslikel organitel avaneb võimalus alustada tegevust. Samal päeval ilmus ka teine dokument – korraldus nr. 1 – milles teatati, et Rahvuskomitee on asunud juhtima ja korraldama Eesti rahva olemasolu-võitlust ning taotleti rahva vastupanu tugevdamist idast ähvardava ohu vastu ja kutsuti eesti sõjamehi relvaga käes võitlema Eestit okupeerida püüdva Punaarmee vastu

Juuli lõpul pöörduti ka saksa okupatsioonivõimude poolt jälle eesti poliitilise juhtkonna poole ettepanekuga kaaluda küsimust, kuidas tõhustada eesti rahva vastupanu bolševismi ohule sel sõjaliselt otsustaval ajajärgul. 2. augustil peetigi suurem koosolek, millest võtsid osa eesti avaliku elu tegelased ja omariiklusaegsed poliitiliste võimude esindajad. Sel koosolekul võeti vastu olulised seisukohad sõjapidamise tõhustamiseks, milles mainitakse, et Eesti sõjaväe rakendamisel on aset leidnud häired, mis ei saa jätta mõju avaldamata eesti sõjameeste löögivõimele, samuti on häireid esinenud ka tsiviilvalitsemise alal. Ühtlasi toonitati, et eesti rahvas jääb kindlalt oma seisukohtade juurde, mis avaldati oktoobris kindralkomissar Litzmannile ning esitada rida nõudmisi, mida tuleks koheselt täita. Sõjaväe osas nõuti kõikide eesti sõjaväeüksuste koondamist terviklikuks Eesti sõjaväeks ja selle allutamist Eesti sõjavägede juhatajale ning Eesti sõjaväe varustamist sakslaste poolt ühistel alustel Saksa sõjaväega. Kahjuks ei olnud Saksa juhtkonnal ka nüüd taipu, et otsida teid sõjapidamise tõhustamiseks. Saksa tsiviilvõimud ei pidanud tõstatatud küsimuste arutamist vajalikuks, sõjaväevõimude juures leidis eestlaste ettepanek küll mõistmist, aga selle rakendamiseks puudus neil otsustav võim.

10. augustil pidas J. Uluots Tartus suuremal koosolekul kõne Eesti sõjaeesmärkidest ja sõjalisest olukorrast. 19. augustil anti see kõne edasi ka raadio teel. Kõne oli mõeldud peamiselt väljaspoole arvestades, et sõja ajal kõiki raadiokõnesid hoolega kuulatakse. Aga ta oli mõeldud ka sakslastele. Selles kõnes kinnitas J. Uluots, et eestlased on valmis oma vabaduse kaitseks tooma ohvreid, aga samuti Eesti kustumatut õigust võitluseks oma maa ja vabaduse eest.

Augusti alguses alustasid venelased rünnakut lõunasuunast millega Lõuna-Eesti muutus juba üsna varsti võitlustandriks. Paraku seisis Lõuna-Eesti ründava vastase ees aga peaaegu kaitseta. Siin paiknes küll 207. julgestusdiviis, kuid sellel oli ainult üks rügement. Diviisile allusid ka Eesti Omakaitse lahinguüksused ja 5. piirikaitserügement, kuid need üksused olid halvasti varustatud: Juba 13. augusti vallutas Punaarmee Võru ja liikus edasi põhja poole. Ägedates lahingutes Vääsa-Sangaste piirkonnas pandi punaarmee liikumine Valga suunas praktiliselt seisma ja rinne stabiliseerus Väike-Emajõe joonel, kuid seda edukamalt tegutses Punaarmee Tartu suunal, kus lisaks maad mööda edasiliikuvatele jõududele paisati üle Lämmijärve Mehikoorma juurde ka dessant ja venelased jõudsid peagi Tartu lähistele.

Olukorra kergendamiseks saadeti Narva alt Tartu rindele kolm võitlusgruppi, kuid juba 24. augustil möödusid Punaarmee osad Tartust. Tartu olukorra kergendamiseks paisati Riia lähistelt Elva alla krahv Strachwitzi tankigrupp, kuid selle rünnak vaatamata esialgsele edule takerdus venelaste suurte abijõudude kohalesaabumisel ja suuri kaotusi kandnud tankigrupp paisati tagasi. 25. augustil tungisid venelased Tartusse.

19. augustil olid Eestisse tagasi saabunud Soomes Jalaväerügement 200 koosseisus võidelnud eestlased, ligi 1800 meest. Tagasi saabuti ilma relvadeta. Sellele vaatamata tõstis soomepoiste saabumine tunduvalt elanikkonna meeleolu. Et sakslastele oli aga rahvuslikult meelestatud väeosa eksisteerimine vastumeelt, siis üksus hajutati. Esimene pataljon saadeti 26. augustil Tartu alla rindele, kus nad pidid võitlema 20. Relvagrenaderide diviisi 46. rügemendi koosseisus, selle kolmanda pataljonina, teine pataljon suunati aga Kehrasse, 20. diviisi õppelaagrisse. Soomepoiste tegevus nn. Voldi kiilu likvideerimisel Pupastvere lahingus oli igati edukas, ehkki kanti ka raskeid kaotusi. Emajõe põhjakallas lääne pool Tartut puhastati vaenlastest, kuid olukord rindel oli sellele vaatamata ülimalt hädaohtlik, sest Saksa sõjajõud ei olnud enam suutelised vastu panema ja 16 septembril andis Hitler loa Eesti maha jätta. Plaan nägi ette Eesti järkjärgulise mahajätmise, kusjuures eesti väeosad pidi taandumist katma. Raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse andmine eestlastele oli ka nüüd veel kategooriliselt keelatud.

17. septembril algas Tartu rindel venelaste suurrünnak, mis viis kogu rinde kiirele kokkuvarisemisele. Enamik saksa üksusi oli selleks ajaks Eestist juba välja tõmmatud. Siin ja seal puhkesid veel ägedad lahingud, mitmes kohas ka Narva alt taanduvate Saksa sõjaväkke kuuluvate eesti üksuste ja Punaarmeesse kuuluva Eesti Korpuse üksuste vahel, kuid põhimõtteliselt oli Eesti saatus otsustatud. Suur osa saksa poolsest rindest oli muutunud väikesteks gruppideks, kes püüdsid taanduda kas üle Läti piiri või jõuda läänerannikule, et leida võimalusi meritsi Eestist põgeneda. 22. septembril vallutas Punaarmee Eesti Korpuse eelsalk oma teekonnal ainult mõnes kohas väikest vastupanu kohates Tallinna.

Juba 24. augustil oli ilmunud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldus nr. 2, milles anti rahvale juhiseid juhuks kui Nõukogude Armee peaks Eesti taasokupeerima.

Sakslaste lahkumisest Eestist sai iseseisvusliikumine teada alles 18. septembril. Pärast ametlikku teadaannet Eesti mahajätmise kohta tegi peaminister veel kord katset, et saksa võimud veel viimasel minutil tuleksid vastu eesti rahva üksmeelsele nõudele ja maalt lahkumisel annaksid võimu üle Eesti seaduslikele võimuorganitele. Vastseks oli nagu ikka – ei. Siis kohtus J. Uluots O. Tiefiga ja teatas, et sakslased taganevad Eestist ning aeg tegutsemiseks on käes. Edasi nimetas J. Uluots eriõiguse alusel oma käskkirjaga 18. septembril ametisse Vabariigi valitsuse eesotsas peaministri asetäitja Otto Tiefiga. Valitsuse koosseis avaldati ka Riigi Teatajas ning sellest informeeriti ka Eesti saadikuid välismaal.

19. septembril toimunud valitsuse koosolekul andsid uue valitsuse liikmed 1938. aasta põhiseaduse kohaselt ametivande. Ühtlasi teatati uue valitsuse tegevusseastumisest ja sellega seoses Rahvuskomitee likvideerimisest. Ametisse nimetati ka sõjavägede ülemjuhataja kolonel J. Maide. Valitsuse esimeseks sammuks oli iseseisvuse taastamise deklaratsiooni avaldamine, milles nõuti kõikide võõrvägede Eestist lahkumist ja avaldati protesti Nõukogude Venemaa poolt teostatava vägivaldse okupatsiooni vastu. See tekst paljundati ja avaldati Riigi Teatajas. Valitsuse deklaratsiooni tekst anti raadio teel edasi ka Rootsi, kus see ette loeti ühes Stockholmi lähedal asunud kirikus. 20. septembril heisati Pitka meeste poolt pärast kokkupõrget sakslastega Pika Hermanni torni sini-must-valge lipp.

Otto Tiefi valitsus sattus kohe väga raskesse situatsiooni, millest väljapääsemiseks puudusid nii sõjalised kui ka majanduslikud ressursid. Sõjavägede ülemjuhatajal ei olnud mingeid tõsiselt arvestatavaid sõjalisi jõude, sest rindel viibivate eesti üksustega puudusid igasugused kontaktid. Seega oli valitsuse väljakuulutamine tehtud Eesti kaugemat tulevikku silmas pidades. Kellegi ei olnud illusioone, et see valitsus saaks kätte ka tegeliku võimu. Tuginedes realiteetidele peeti valitsuse moodustamisel silmas, et tema liikmed ja teised juhtivad isikud püüaksid põgeneda välismaale, et seal tegutseda Eesti kasuks. Valitsuse soovitusel sõitsid prof. J. Uluots ja E. Kant ning veel mõned isikud 20. septembril Rootsi. Suuremal osal valitsuse liikmetest aga põgenemine ei õnnestunud ja enamik neist langes venelaste kätte vangi. Nad arreteeriti ja saadeti Siberisse, kus mitmed neist vangistuses surid. Sõjavägede ülemjuhataja kolonel J. Maide ja sisekaitse ülem J. Reigo mõisteti aga surma ja lasti maha. Otto Tief elas vangilaagri küll üle, aga Eestisse elama teda ei lubatud ja ta suri pärast karistusaja kandmist Lätis.

Relvastatud vastupanu püüdis organiseerida veel Vabadussõja aegne kangelane, admiral J. Pitka, kes Eestisse oli saabunud juba 1944.a. suvel ja püüdis nüüd luua oma löögiüksust. 21. septembril avaldati üleskutse, kus kutsuti kõiki eesti väeosi löögiüksusega ühinema. Paraku oli juba hilja. Suhteliselt nõrgad ja koordineerimatult tegutsevad üksused avaldasid edasitungivale Punaväele küll mitmel pool vastupanu, kuid oluliselt need lahingud Punaarmee edasiliikumist pidurdada ei suutnud. Toimus ka relvastatud kokkupõrkeid sakslastega, kes püüdsid taandumisel mitmeid objekte õhkida. 24. septembril vallutasid bolševikud Haapsalu ja Pärnu ning 26. septembriks oli kogu mandri Eesti langenud Punaarmee kätte. J. Pitka saatus ei ole tänini päris selge. Kindel on vaid see, et elusalt ta ennast nõukogude võimu kätte ei andnud.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 27. 08. 2005. 18:02

Time: 0.0666630 s.