et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Periood 1943.a. kevadest aasta lõpuni

Kool.ee-haridusportaal :: Periood 1943.a. kevadest aasta lõpuni Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eePeriood 1943.a. kevadest aasta lõpuni,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Kuigi 1943. aasta sügiseni ei võtnud sakslased Eesti konstitutsioonilise juhtkonnaga mingit ametlikku kontakti ja püüti temast kui olematust mööda vaadata, hakati 1943. aastal siiski kaudseid kontakte otsima. Eesmärgiks oli toetuse saamine sakslaste taotlustele Eesti suhtes. Olukord oli tasapisi muutunud selliseks, et sakslased pidid siiski mingil määral arvestama hakkama elanikkonna meeleoluga. Esialgu püüti üht või teist nimekat isikut saada sakslaste poolt loodud Eesti omavalitsuse koosseisu, pakuti võimalust eesti natsionaalkomitee loomiseks, mis koosneks küll eesti rahvuslikest tegelastest, kuid ei oleks võimuorgan jne. Läbirääkimistel sakslaste esindajatega osales ka peaminister J. Uluots isiklikult, kuid vastus neile otsestele või kaudsetele ettepanekutele oli eitav.

Eesti konstitutsiooniliste organite seisukohad nende Saksa valitsuse katsete kohta olid järgnevad: 1) Eesti püsib rangelt riikliku iseseisvuse taastamise pinnal ning igasugused ettepanekud, mis sisaldavad suveräänsusõiguste piiramist ei saa kõne alla tulla, 2) Eesti tahab küll koostöös Saksa riigiga pidada võitlust Nõukogude Liidu vastu, et kindlustada Eesti iseseisvust, kuid siin oleks vajalik Eesti iseseisvuse tunnustamine Saksa riigi poolt. Muud vahendid võivad olukorda ainult halvendada, 3) Saksa valitsuse korraldused sundmobilisatsiooni asjus on vastuolus rahvusvahelise õigusega, eriti kehtiva Haagi 1907. aasta konventsiooniga (1943.a. oktoobris kuulutati välja uus mobilisatsioon 1925. ja 1926. aastal sündinuile). Need seisukohad tehti saksa võimudele teatavaks kaudseid teid pidi, sest kontakte Saksa ametlike esindajatega ei olnud.

Peaminister J. Uluots ja tema kaastöölised ei pidanud võimalikuks astuda saksa võimude korraldustele otseselt vastu, arvestades, et igasugune saksa sõjajõudude tegevuse nõrgendamine aitaks kaasa sellele, et saksa okupatsioonile järgneks veelgi brutaalsem nõukogude okupatsioon. Mis puutub eesti sõduritesse, siis mobiliseerituid vaadeldi kui võitlejaid Eesti eest. Samal ajal peeti vajalikuks teha kõik mis võimalik, et mitmetel rinnetel laialipaisatud eesti üksused koondatakse Eesti pinnale.

Saksa sõjaline ebaedu ja eesti rahva hoiak sundisid Saksa võime 1943. aasta oktoobris oma senist ignoreerivat ja üleolevat poliitikat Eesti poliitilise juhtkonna suhtes mõnevõrra muutma. Saksa välisministri von Ribbentropi nimel tegi kindralkomissar Litzmann prof. Uluotsale ettepaneku, et eestlased moodustaksid komitee ja avaldaksid selle kaudu deklaratsiooni võitluse vajadusest bolševismi vastu. Ühtlasi anti mõista, et see komitee võiks omada alalist iseloomu ja avaldada oma seisukohti kõigis poliitilistes ja muudes küsimustes. J. Uluotsa poolt kokku kutsutud poliitiliste erakondade juhtivate tegelaste nõupidamisel otsustati küsimus eitavalt, sest eesti rahvas on oma bolševismivastast hoiakut küllaltki selgesti juba väljendanud. Ühtlasi avaldati nõusolekut esineda saksa välisministrile pikema seletusega Eesti juhtkonna seisukohtadest Eesti staatuse ja Eesti iseseisvuse taastamise nõude kohta. Kindralkomissar Litzmann võttis selle otsuse pahameelega vastu. Saksa sõjaväevõimude esindaja Põhjaarmee tagala ülemjuhataja kindral von Both oli siiski taktitundelisem, kui ta mõni aeg hiljem oma kõnes Omakaitse malevate ülematele tunnustas eestlaste võitlust idarindel ja puudutas ka Eesti iseseisvust, arvates siiski, et praegusel hetkel on esmatähtis bolševismi hävitamine. Seega kokkuvõttes ei pakutud eestlastele mitte midagi uut.

Seega oli olukord 1943. aasta lõpuks kujunenud selliseks, et Saksa juhtkond oli esmakordselt pärast kaks aastat kestnud okupatsiooni pidanud vajalikuks astuda otsesesse kontakti Eesti riiklike organite esindajatega, kuid jäi Eesti iseseisvuse suhtes siiski oma jäigalt eitavatele seisukohtadele.

Sellele vaatamata, et kindralkomissar ei olnud mitte mingit seletuskirja-memorandumit Eesti juhtkonna seisukohtadest nõus vastu võtma, see siiski koostati. Memorandumis käsitleti üksikasjaliselt Eesti vahekordi Nõukogude Liidu ja Saksamaaga ja märgiti muu hulgas, et iseseisvuse tunnustamine looks poliitiliselt ja juriidiliselt vastuvaidlematud eeltingimused võitluse jätkamiseks Nõukogude Liidu vastu. Seejuures kriipsutati alla, et see võitlus saab Eesti osas aset leida niivõrd, kuivõrd see puudutab Eesti iseseisvuse kindlustamist ja vabariigi piiride kaitsmist. Seletuskiri esitati mitmesuguseid kanaleid kasutades Saksa valitsusele. Samuti leiti teid selle saatmiseks läänemaailma.

1943. aastal tehti esimesed sammud ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee loomisel. Oli tekkinud vajadus sellise keskuse järele, kes koordineeriks Eestis tegutsevate väiksemate põrandaaluste gruppide tegutsemist ja annaks neile juhiseid Eesti iseseisvuse taastamiseks.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 27. 08. 2005. 18:01

Time: 0.0745599 s.