Olukord juunis – septembris 1941

Eesti poliitiline seisund oli juuni teiseks pooleks, kui algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ülimalt komplitseerituks muutunud. Eesti oli vastu oma tahtmist sattunud kahe sõdiva suurriigi vahele, kelledest kumbki tema seaduslikke ja vaieldamatuid enesemääramise õigusi ei tunnustanud. Nõukogude liit oli Eesti 1940. aastal annekteerinud ja kehtestanud terrorirežiimi, 1941. aasta suvel Eesti vallutanud sakslased aga seadsid samuti sisse okupatsioonirežiimi ega tahtnud Eesti iseseisvuse taastamisest kuuldagi. Samal ajal Lääneriigid, kes Eesti Vabariiki juriidiliselt edasi tunnustasid, olid sõjas Saksamaaga ja liidus Nõukogude Liiduga. Sellises olukorras ei olnud Eestil oma huvide kaitseks mitte kusagilt tuge leida ja säilinud eesti riigivõimuorganitel tuli tegutseda üksinda, oma parema arusaamise järgi.

Kui Eesti riigitegelased pärast rohkem kui aasta kestnud nõukogude terrorit sakslaste saabumisel oma pelgupaikadest jälle välja tulid, ootas neis ees masendav pilt. Nõukogude okupatsioonirežiimil oli õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud oli vabariigi president Konstantin Päts ja enamus valitsuse liikmeid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri-ning majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud või hukatud üheksa. Ellu jäi vaid Rootsi põgenenud A. Rei. Eestis olid end varjata suutnud peaminister Jüri Uluots, riigivolikogu esimees Otto Pukk ning riiginõukogu abiesimees Alfred Maurer. Leidus veel omavalitsuste juhtivaid isikuid, ülikoolide õppejõude-teadlasi ning sõjaväelasi, kuid mitte ühtki kindralit.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele, oli antud olukorras kõrgeimaks võimuesindajaks peaminister prof. Jüri Uluots. Samal ajal oli prof. Uluotsa presidendi kohusetäitjaks olemine vajalikul viisil vormistamata, sest puudus võimu üleandmise akt. Et nõukogude okupatsioonirežiim oli kõik ministrid kas hukanud või Venemaale viinud, ei olnud võimalik saada ka akti asendavat valitsuse tunnustust. Kuid see, kuidas Eesti seaduslik valitsus oli kukutatud ja kõik järgnevalt toimunu vabandab vormivigu. Ehkki president oli J. Uluotsa 1940. a. peaministri kohustest vabastanud, oli see toimunud Nõukogude Liidu valitsuse ja relvajõudude otsese surve all ja põhiseaduses ettenähtud korrast mitte kinni pidades. Seega oli vabastamine õigustühine. Juriidiliselt Eesti Vabariigi seaduslik valitsus seega ametist ei vabanenud ja prof. Uluots oli Eesti Vabariigi seaduslik, nüüd aga ka presidendi kohustes olev peaminister. Nagu edaspidine sündmuste käik näitas tunnustas ka rahvas J. Uluotsa kui presidendi kohusetäitjat.

Peaminister Jüri Uluots asus juba Tartu vabastamislahingute ajal tegevusse. Kohe oma tegevuse alguses tuli tal kokku puutuda eesti sõjaväe taasloomise küsimustega. Teatavasti olid Eesti regulaararmee üksused 1940. aastal üle viidud Nõukogude armee koosseisu, kus neist moodustati 22. Territoriaalne laskurkorpus mis pärast sõja puhkemist viidi Venemaale, kusjuures suur osa ohvitsere eelnevalt arreteeriti. Kuid Eesti ei olnud siiski päris kaitsetu. Nõukogude okupatsioonivõimude tegevus oli viinud selleni, et Eestis oli tekkinud laiaulatuslik vastupanuliikumine, mis eriti eredalt väljendus nn. „metsavendluses”. Relvastatud partisanid - metsavennad osutasid kohe, Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel puhkenud sõja esimestest päevadest alates, üle kogu Eesti punaarmeele tugevat relvastatud vastupanu. Isegi Eesti suuruselt teise linna Tartu vabastamine toimus valdavalt juba enne sakslaste saabumist, metsavendade poolt. Lõuna-Eestis tegutsesid eesti üksused iseseisvalt ja koondatult vähemal või suuremal määral Eesti oma ülemjuhatuse alla. Nii oli Emajõe rindel võitlevate eesti üksuste sõjaline juhtimine allutatud Lõuna-Eesti partisanisalkade üldjuhile major F. Kurg’ile, kes omakorda määras oma käskkirjaga maakondlikud ülemad. Kuid et üldine koostöö oli veel nõrk, tõusis päevakorda eesti partisanide ja Omakaitse üksuste liitmine kindlamalt organiseeritud ja paremini relvastatud malevaks ühtse juhtimise all.

J. Uluotsa üks lähemaid samme ta Tartus tegevusse astudes oli selle pakilise ülesande lahendamine, tõstes ühtlasi üles ka Eesti sõjaväe üldorganisatsiooni küsimuse. Eesti armee organiseerimine senistest partisaniüksustest ja mobilisatsiooni teel ning selle relvastamine ja varustamine oli antud olukorras mõeldav ainult kokkuleppel Saksa sõjaväejuhatusega. Sellega seoses muutus üha aktuaalsemaks ka Eesti ja Saksa vahekordade selgitamine. Teatavasti oli Eestis sajandite jooksul välja kujunenud olukord, kus eestlased tunnetasid sakslasi oma igipõliste vaenlastena. Veel II maailmasõja alguses oli eestlaste sümpaatia valdavalt lääneriikide poolel. Kuid nõukogude okupatsioon oma ränkade inimsusevastaste kuritegudega eesti rahva vastu oli viinud selleni, et sajanditepikkune vaen unustati ja sakslasi võeti Eestis vastu kui vabastajaid ning loodeti, et nad taastavad Eesti iseseisvuse. Relvastatud eesti üksusi aga taheti kasutada selleks, et koos sakslastega vabastada Eesti nõukogude okupatsioonivägedest ja võidelda siis edasi kommunistliku ohu lõplikuks hävitamiseks.

Eesti ja Saksa vahekordade selgitamise muutis aktuaalseks ka asjaolu, et järjest rohkem tekkis pingeid ja hõõrdumisi eesti tsiviilasutuste ja võitlevate üksuste ning sakslaste vahel. Rahutukstegevalt mõjusid ka kuuldused, et sakslased olevat Leedus seal moodustatud ajutise valitsuse vahistanud. Kõige selle tulemusel koostati prof. J. Uluotsa poolt kokkukutsutud grupi avaliku elu tegelaste poolt veel enne Eesti täielikku vabastamist juba 29. juulil memorandum Eesti seisundi kohta, mis otseühenduse puudumise tõttu Saksa valitsuse ja kõrgema väejuhatusega anti samal päeval edasitoimetamiseks üle Tartu välikomandandile ja mõni aeg hiljem ka Saksa 18. armee ülemale, kindralooberst Küchlerile. Memorandumis taotleti Eesti riikliku iseseisvuse taastamist ja võimu üleandmist Eesti seaduslike võimude kätte ning Eesti sõjaväe taasorganiseerimist, et koos sakslastega osaleda võitluses Nõukogude Liidu poolt veel okupeeritud Eesti maa-alade ning kümnete tuhandete Venemaale viidud eestlaste vabastamiseks.

Seega võib öelda, et Eesti seaduslike võimuorganite seisukoht eestlaste ja sakslaste sõjalise koostöö suhtes oli sel hetkel igati soosiv. See ei olnud erilisest saksasõbralikkusest vaid ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus, mis põhines teadmisel, et teisi liitlasi Eestil antud ajalooetapil võitluses vene kommunismiga lihtsalt polnud. Natsistlik ideoloogia, Suur-Saksamaa ja Uus-Euroopa ei mänginud siin väiksematki rolli. Tähtis oli vaid Eesti iseseisvuse taastamine.

Ametlikku vastust memorandumile ei tulnud. Vastus anti suusõnaliselt ja see oli eitav – Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingit valitsuste tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist. Sellest tulenevalt hakkasid sakslaste tagalavõimud relvastatud eesti üksusi laiali saatma. Oli ju Saksa valitsuse ametlik seisukoht, et okupeeritud rahvastele oma sõjaväge ei lubata ja neile ei anta ka võimalust osa võtta võitlusest Nõukogude Liidu vastu. Sel ajal olid sakslased oma võidus kindlad ning ei soovinud teiste rahvaste abi Nõukogude Liidu üle võidu saavutamiseks. “Vere au” pidi kuuluma ainult sakslastele. Okupeeritud rahvaste osaks pidi jääma ainult töötegemine. Vastavalt sellele seisukohale anti välja käskkiri Omakaitse likvideerimise kohta. Selles küsimuses ilmnes aga mõningane vastuolu saksa sõjaväe- ja tsiviilvõimude vahel. Just viimased olid ideoloogiliselt õige jäigad ja saksamaa relvade võidus surmkindlad ning neile oli Eestisse saabudes ebameeldivaks üllatuseks eesti relvastatud üksuste olemasolu.

Paraku näitas elu Saksa sõjaväe juhtkonnale õige kiiresti, et otsus oli ennatlik olnud ja juba augusti algul kutsuti Omakaitse uuesti kokku. Eesti vabatahtlike üksusi kasutati ka Põhja-Eesti ja saarte vabastamisel. Kuid siin oli sõjategevus juba rangelt Saksa ülemjuhatuse juhtida. Välja arvatud metsavendade üksused, mis tegutsesid punaväe tagalas, olid aktiivselt maa vabastamisel osalevad eesti üksused regulaarselt liidetud saksa sõjaväega. Augusti lõpul hakati aga Saksa Sõjaväe Ülemjuhatuse korraldusel formeerima eesti rahvusväeosi rindetaguseks julgestusteenistuseks. Et vältida Eesti sõjaväe taasloomist, ei tohtinud üksused siiski olla suuremad kui pataljon ja nad allutati 18. armee tagala ülemale.

Tekkinud olukord seadis Eesti seaduslikud valitsusorganid raskesse olukorda. Korraga oli tegemist kahe ohuga – bolševistliku Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa territoriaalsete ambitsioonidega. Samal ajal olid ka Eesti poliitikute hulgas kahe suuna esindajad, kellede vaated mitmetes küsimustes lahknesid. Erinevus seisnes eelkõige suuremas või väiksemas orienteerituses lääneriikidele, valitsuse loomise põhimõtetes, ning selle tegevuse välismaale viimise küsimuses. Kuid mõlemal suunal tuli tahes-tahtmata arvestada asjaoluga, et ainult Saksa sõjajõud võisid eeldusi pakkuda uue nõukogude okupatsiooni ärahoidmiseks, vähemalt seni, kuni Nõukogude Liidu sõjaline jõud polnud sellise määrani murtud, et oleks võimalik olnud neile iseoma jõududega vastu astuda. Võidelda korraga mõlema – Nõukogude Liidu ja Saksamaa vastu ei olnud mõeldav. Aktiivne vastupanu Saksa sõjaväele tähendanuks vaid kaasaaitamist punaväele ja bolševismile, keda 1940/1941. aasta kurbade kogemuste põhjal peeti Eesti suhtes vaenlaseks number 1. Samal ajal peeti võimalikuks, et Saksamaaga saab edaspidi hakkama sedamööda, kuidas Lääneriikide jõud kasvavad sedavõrd, et Saksamaa on lõppkokkuvõttes sunnitud demokraatlikele riikidele alistuma ja oma ekspansiooniplaanidest loobuma. Saksamaa lõppvõitu ei usutud.

Kõige selle tõttu peeti vajalikuks kõikide võimaluste ärakasutamist eesti sõjaliste formatsioonide loomiseks ühel või teisel viisil, et need soodsal juhul võiksid kujuneda alustoeks omariikluse taastamisel. Julgestusüksuste moodustamine kulges edukalt. Soovijaid oli palju, sest eestlastele oli selge – nõukogude ohu vastu tuleb võidelda. Kokku moodustati augustis-septembris 6 julgestusgruppi. Lisaks sellele hakati septembris moodustama ka politseipataljone. Tuleb märkida, et kõik eesti üksused, mille formeerimiseks tuli käsk moodustati lühikese ajaga. Eesti rahvas toetas kõigiti sõda punaste vastu pidades sakslasi oma sõjaliitlasteks, kuna mõlemal oli ühine vaenlane – kommunism. Eesti seaduslike riigivõimuorganite tasandil vaadeldi Saksa sõjaväes teenivaid eestlasi aga kui võitlejaid Eesti eest.

printerisõbralik versioon esita küsimus