Pitka teened ja kibe pettumus

Johan Pitka tegevuse kohta Eesti Vabadussõja päevil võib öelda – ta oli kõikjal. K.A. Hindrey kirjutab Pitka kohta: “Sa kuulsid vaid, et ta oli olnud siin tehases ja siis jälle seal vabrikus, ähvardanud sõjakohtuga, korraldanud, käskinud, paisanud palavikulise töö sekka ülesandeid ja jälle läinud, jälle kihutanud mujale.”

Tundub, et nii palju teha käib üle inimlike võimete piiri. Johan Pitka tegi kõike seda kui midagi väga loomulikku. Ta tegi seda sisemise sunniga, mis eitas teistsugust käitumist.

Hinnates tema teeneid Eesti Vabadussõjas, ülendati Johan Pitka 1919. aasta aprillis mereväekapteniks ja sama aasta septembris aseadmiraliks, mis hiljem muudeti kontraadmiraliks. Talle omistati I liigi 1. järgu Vabadusrist ja kingiti talu Väike-Maarja lähedal. Pitka on autasustaud veel I klassi Kotkaristiga, Inglise Püha Georgi ja Püha Michaeli komandöriristiga ning Läti Karutapja ordeni II klassi aumärgiga.

“Kontraadmiral Johan Pitka teened võitluses iseseisvuse eest, rahvusväeosade loomisel ja Vabadussõjas on ainulaadsed. Nad on kantud omakasupüüdmatusest, palavast isamaa-armastusest, tervest mõistusest ja raugematust optimismist. Tema teened on kirjutatud kustumatute tähtedega Eesti vabadusvõitluse ajaloosse,” kirjutab Fred Limberg oma raamtus “Isamaa eest”.

Johan Pitkast oli saanud kangelane. Ta oli üks neist, kelle Inglise valitsus tõstis Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrval aadliseisusesse.

Kuid ajaloos on sagedaseks nähtuseks olnud see, et kui võit käes, tõusevad pinnale mängurid, korruptandid ja avantüristid ning võidule viia lükatakse kavaluse ja alatustega kõrvale. Winston Churchhill, kes tõi Teises Maailmasõjas inglastele võidu, kaotas kohe peale sõja lõppu peaministri koha. Nii oli see ka Pätsi, Laidoneri ja Pitkaga, kes jäid pärast Vabadussõjas saavutatud võitu võimust ilma. Nii oli see kolmveerand sajandit tagasi ja nii on see ka täna…

Vabadussõja järel kirjutas K. A. Hindrey: “ Kaubeldakse ja tingitakse, pannakse jalga üksteisele taha, üks erakond sööb teist, õitseb korrupsioon. Üldine isamaaline huvi uinub peaaegu täielikult.” Ja Pitka ei talunud seda. Ta oli alati nõudnud õiglust ja õigust.

“Nad ajavad kogu riigi uperkuuti,” hüüab ta. Ja et võit ei muutuks kaotuseks, üritab ta luua korda selles tülgastavas tohuvapohus ning asub sirgjooneliselt võitlusse. Ta asutab oma ajalehe “Valve”, mille abil püüab paljastada mitmeid afääre ja kõike, mis on suure saladuskatte all kokku sepitsetud. Kuid see pole enam võitlus lahinguväljal vaenlase vastu. Vaenlane on nüüd maskeerinud end sõbraks, kelle relvaks on demagoogia, valetamine, vargus ja võltsimine. Ja Pitka asutab uue poliitilise erakonna – Rahvuslik-Vabameelne Partei, mille eesmärgiks on võitlus riiklike kuritegude vastu. Selle häälekandjaks saab ajaleht “Eesti”. Erakond saab valimistel 20 tuhat häält ja neli kohta riigikogus. Lõuna-Eestis kandideerinud Johan Pitka aga riigikokku ei pääse – ta kukutatakse valimistel läbi…

Olles hingepõhjani solvunud, otsustab ta koos perega Eestist lahkuda. Mitte vihaga, nagu ta on väidab, vaid sügava valuga südames… Ta ei suuda näha, kuidas Eesti riik ja rahvas ebaõigluse, valelikkuse ja korruptsiooni mülkasse vajub... Ja Pitka hakkab koos perega Kanadas Stuarti järve ääres endale uut kodu rajama.

printerisõbralik versioon esita küsimus