Maapaos Nõukogude Venemaal

Saksa vägede saabudes Eesti mandriosale lahkus Laidoner kodumaalt, kuna endise Vene armee luureohvitserina oleksid sakslased ta arreteerinud. Laidoner siirdus… punasesse Petrogradi. Seal hakkas ta korraldama nende eesti ohvitseride ja sõdurite kodumaale saatmist, kes polnud jõudnud Eesti diviisi. Kogumiskohaks määras ta Põhja-Venemaa, kus 1918. aastal olid Lääneliitlased maale tulnud. Laidoneri kava järgi loodi seal Eesti Leegion, mis pidi olema sümboolseks märgiks selle kohta, et Eesti võitleb koos liitlastega. Saksa okupatsiooni lagunedes olnuks Eesti Leegioni taasloodava sõjalise jõu tuumikuks, kuna sakslased saatsid 1918. aastal eesti rahvusväeosad laiali. Laidoneril õnnestus luua ulatuslik põrandaalune võrk, mis varustas kogunemiskohta suunduvaid mehi valedokumentide, raha ja instruktsioonidega. Paari kuu jooksul toimetas Laidoner Põhja-Venemaale umbes 200 eesti sõjameest, kellest formeeriti Prantsuse ekspeditsioonikorpuse juurde Eesti Leegion.

Laidoner oli kindlalt veendunud, et Saksamaa saab sõjas lüüa, millele järgneb paratamatult Nõukogude Venemaa kallaletung Eestile. Petrogradis olles hakkas ta põranda all tegutsedes looma Eesti sõjaluure agentuuri. Laidoneri soovitusel ja juhatusel asusid mitu eesti ohvitseri teenima punaväkke. Vabadussõja ajal (ja kindlasti ka hiljem) lõid need mehed hindamatu informatsiooniallika. Osa neist tulid hiljem üle, tuues kaasa oma väeosa. Üks teadaolevaid Laidoneri poolt loodud luurevõrgu mehi oli kapten Aleksander Schultz, kes tõusis Petrogradi tðheka vahipolgu pataljoniülemaks ja mängis 1919. aasta sügisel selle üksuse meie kätte. Ka punadiviisi ülema Ritt'i ületulek koos brigaadiülema Aintsiga, staabiülema Maasiku ning kahe eestlastest punaväe rooduga oli ilmselt seotud Laidoneri luurevõrgu tegevusega.

printerisõbralik versioon esita küsimus