Johan Laidoner lõpetas Viljandi linnakooli 1900. aastal, kui ta oli 16-aastane. Kuigi ta oli parimas õppimiseas ja lahtise peaga, takistas edasiõppimist perekonna rahapuudus. Ainsa võimalusena haridustee jätkamiseks näeb ta sõjaväeteenistusse asumises ja 1900. aastal üritab Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võta teda vastu – rind ei andvat mõõtu välja ja tal soovitatakse aasta pärast tagasi tulla.

Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asub Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. Järgmisel, 1901. aastal teeb ta uuesti katset sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistab komisjon Laidoneri 2. järgu vabatahtlikuks. Teenima asub ta 110. Kaama jalaväepolku, mis asub Kaunases. Aasta hiljem komandeeritakse Laidoner Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määratakse õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendatakse Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeijunkuriks (vanemveebliks). Vilnos teenides saab Laidoner tuttavaks 15-aastase Maria Kruszewskaga, kellest hiljem saab tema abikaasa.

1905. aasta aprillis lõpetab Laidoner Vilniuse junkrukooli oma kursuse parimana ja teda autasustatakse sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga. Sama aasta mais ülendatakse ta nooremleitnadiks.

Kooli lõpetamise järel määratakse Laidoner teenima 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polku, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. See oli vanade traditsioonidega eliitpolk, mille ülemaks oli vürst Melivani ja šefiks tol ajal valitsenud tsaar Nikolai II.

Teenides polgus 4. roodu nooremohvitserina, täidab ta mitmesuguseid tennistusülsandeid. 1906. aasta jaanuaris saadetakse ta Josif Džugašvili-Stalini sünnilinna Gorisse mässu maha suruma. Sama aasta augustist-oktoobrini on Laidoner staabikomando ajutiseks ülemaks. 1907. aasta veebruarist- maini asub ta oma polgu IV pataljoni juures Mihhailovos ning 1907. aasta septembrist kuni 1908. aasta maini Tbilisi raudteejaama kaitsel.

Mihhailovos olles saab Laidoner oma esimese väljateenitud autasu – Püha Stanislavi III klassi ordeni. Novembris 1908 ülendatakse Laidoner leitnandiks ja määratakse sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.

Samal ajal valmistub Laidoner põhjalikult sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Akadeemiasse pääseda ei olnud lihtne, sest kõrgeks ohvitseriks saada tahtjaid oli palju. Kuna talupoja seisusse kuulujana polnud Laidoneril kõrged protežeerijad, tuli loota vaid enda teadmistele ja andekusele.

1909. aasta augusti lõpul sõidab Laidoner Peterburi, et sooritada eksamid sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Sama aasta oktoobris teatatakse talle, et ta on akadeemiasse vastu võetud.

Järgneb üle kahe ja poole aasta õpinguid, mis kulgevad edukalt. Akadeemia kõrvalt kuulab Laidoner Peterburi ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest ja majandusteadusest. Külastab Peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume, ooperietendusi ja kontserte. Ühel sellisel kontserdil kohtab ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt – Maria Kruzewskat, kes nüüd on Peterburi konservatooriumi üliõpilane. Samal, 1909 aastal abiellub 27-aastane Laidoner 22-aastase Mariaga.

1912. aasta juunis lõpetab 28-aastane Laidoner Imperaatorliku Nikolai sõjaväeakadeemia 1. järguga ja teda autasutatakse eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga.

Eestlastest lõpetas koos Laidoneriga sõjaväeakadeemia veel tulevane kindral Andres Larka, kes ülendati õppimise ajal alamkapteniks ja samuti autasustati Püha Anna III klassi ordeniga. Üldse omandas enne Esimest Maailmasõda Peterburi sõiväeakadeemias sõjalise kõrghariduse kaheksa tulevast eesti kindralit-admirali. Enne Laidoneri oli selle lõpetanud tulevane kindralmajor Dmitri Lebedev ja kindralleitnant Paul-Adolf Lill. Peale Laidoneri lõpetas selle veel tulevane kindralleitnant Nikolai Reek, tulevased kindralmajorid Jaan Soots ja Juhan Tõrvand ning tulevane kontraadmiral Hermann Alexander Eduard parun von Salza.

Lõpetanud sõjaväeakadeemia pöördub Laidoner tagasi oma 13. Jerevani polku, kus talle antakse akadeemia eduka lõpetamises eest kaks kuud puhkust. 1913. aasta jaanuaris ülendatakse Laidoner staabikapteniks ja samal aastal määratakse ta 1. Kaukaasia laskurpolgu rooduülemaks, kust ta vahetult enne I maailmasõja algust määratakse III Kaukaasia korpuse staapi ja saadetakse Edelarindele. Seal võtab ta osa augusti-septembrilahingutest austerlastega. Neid lahinguid tunneb ajalugu Galiitsia lahingutena ja olid vene sõjaväele I maailmasõjas ühed edukamad. 1914. aasta detsembris ülendatakse Laidoner kapteniks (vastab Eesti sõjaväes majorile).

1915. aastal teeb Laidoner kaasa lahingud Edelarindel ja määratakse 21. diviisi vanemadjutandiks. Sama aasta lõpul määratakse ta Läänerinde staabi luureosakonna ülemaks.

Vaatamata Laidoneri poolt läbiviidud luuretöö andmetel toimunud ebaõnnestunud lahingutegevusele Baranovitši juures, ülendatakse ta 28. augustil 1916 alampolkovnikuks, mis jääb tema viimaseks ülendamiseks vene sõjaväes.

1917. aasta märtsis vabaneb Laidoner luuretööst ja ta määratakse Kaukaasia Grenerdiviisi staabiülemaks. Sama aasta oktoobris aga 62. diviisi staabiülemaks. Sellel ametipostil olles saab ta Petrogradis moodustatud Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Komiteelt telegraafilise ettepaneku – tulla formeeritava Eesti diviisi ülemaks.

19. oktoobril saabub Organiseerimise Komiteesse Laidoneri põhimõtteline nõusolek. Tegelikult aga polnud Eesti diviisi formeerimiseks veel ametlikku luba saadud. Kuid tollases revolutsioonilises situatsioonis mindi välja jultumuse peale ja 21. oktoobril saadab Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Komitee esimees leitnant Theodor Käärik Laidonerile telegrammi: “Teie määramine teostub. Palun kohe välja sõita”.

Kuid alapolkovnik Laidoner pole veel jõudnud äratundmisele, et Vene impeerium, kellele ta on truudust vandunud, on kokkuvarisemise äärel ja riigitruu mehena vastab ta, et tema uuele kohale asumiseks on vaja sõjaministeeriumi korraldust. Kuni see puudub, ei saa ta välja sõita.

Laidoner saab Peterburist veel teise telegrammi kutsega, tulla Eesti diviisi juhtima, kuid ta jääb paigale. Samal ajal saab ta veel teise ettepaneku – tulla Georgi brigaadi staabiülemaks.

7. novembril 1918 toimub Peterburis punane riigipööre, millele järgneb punaste terror. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees Konstantin Päts saadab Laidonerile teate, et tema määramise kohta 1. Eesti diviisi ülemaks on saabunud nõusolek vene vägede ülemjuhatajalt. Päts jätab targu märkimata, et vene vägede ülemjuhatajaks oli vahepeal saanud… punakomissar Nikolai Krõlenko, kes oli lasknud eelmise ülemjuhataja kindralleitnant Nikolai Duhhonini tappa. Vastavalt kõrgemalt poolt saadud korraldusele annab korpuseülem Laidonerile käsu Eestisse sõita.

Eduka teenistuse eest Vene tsaariarmees oli Laidonerile peale eelpool mainitud autasude antud veel Püha Stanislavi ja Püha Anna ordenite II klass, Püha Wladimiri ordeni IV klass ning Püha Georgi kuldmõõk pealkirjaga: “Vapruse eest”.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 21. 07. 2005. 11:54