Kaitsealane koostöö naabritega

Oma riigi julgeoleku kindlustamise küsimus oli Venemaa alt vabanenud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel kõne all juba iseseisvuse algaastail, kuid mitmesugustel põhjustel jäi ühine kaitse liit loomata.

Eestil oli oma lõunanaabri Lätiga ühised riigikaitselised huvid ning sellel eesmärgil sõlmiti1923. aastal Eesti-Läti kaitsealase koostöö leping. Selle lepingu eesmärk oli ära toodud lepingu sissejuhatavas osas: […] et alal hoida oma rahvuslikku suveräniteeti ja sõltumatust, mis kätte võidetud nii paljude ohvrite hinnaga, aga samuti oma territooriumi puutumatust.

Lepingu järgi olid mõlema riigi valitsused kohustatud ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ühisel nõul talitama ja vastastikku teineteisele rahvusvahelistes suhetes poliitilist ja diplomaatilist abi andma ning vastastikku teineteist aitama juhul, kui ühele neist peaks kallale tungitama. Eesti-Läti kaitsealane koostööleping jõustus 21. veebruaril 1924 aastal ja sellest ajast peale arendati mõlema maa sõjavägede vahel , paraku küll mitte järjepidevalt, riigikaitselist koostööd.

Eesti riigikaitse kavad olid rajatud eeldusele, et meie tõenäoline vaenlane on N. Liit. Kindral Laidoner, andes juhtnööre meie kaitsekavade koostamiseks märkis, et on 90% kindel, et meie vaenlaseks saab olema Nõukogude Liit. Samal seisukohal oli ka Läti Sõjavägede juhtkond. Leedul oli selles küsimuses erinev seisukoht, kuna tal oli võimalikke vaenlasi enam kui üks.

Eesti-Läti kaitsealase lepingu põhjal välja töötatud kaitsekavad käsitlesid ainult mõlema riigi kaitse korraldamist kallaletungija vastu. Neis kavades ei käsitletud mitte mingisuguseid kallaletungi plaane N. Liidule, nii nagu N. Liit seda hiljem süüdistusenaEestile ja Lätile ette heitis.

1934. aastal kirjutati alla Eesti, Läti ja Leedu vaheline nn. Üksmeele ja koostöö leping. See leping ei andnud erilisi tulemusi ja seda just riigikaitse küsimustes. Nagu hiljem (1956. a.) on väitnud ka Leedu endine välisminister Stasys Lozaraitis, oli Balti riikide omavaheline koostöö enne Teise maailmasõja puhkemist ebarahuldav.

Balti riikide lähima naabri Poola olukord polnud kadestamisväärne. Asudes kahe suurriigi, N. Liidu ja Saksamaa vahel, olid tal piiritülid kõigi naabritega. Eriti oli Poola ohustatud Saksamaa poolt ja seda eeskätt nn. “Poola koridori” pärast, mis lahutas Ida-Preisimaa emamaast ja millega sakslased ei leppinud. Kuigi Balti riikidel ja Poolal olid ühised ohud, ei toimunud nende vahel mingisugust riigikaitselist koostööd.

Üle Soome lahe asus meie vennasrahvas. Kui sõbralikke tundeid soomlased meie vastu ka ei kandnud,määras Soome hoiaku ikkagi olukorra realiteet. Oma geopoliitilise asendi ja ajalooliste sidemete tõttu kuulus Soome Skandinaavia riikide huvipiirkonda. Seetõttu ei tahtnud Soome, nii nagu kogu Skandinaavia, oma saatust meiega jagada. Kuid nii soomlastel kui meil polnud sugugi ükskõik, kelle valduses on Soome lahe vastaspool. Nii meile kui soomlastele oli selge, et kui lahe ühe poole vallutab N. Liit, siis ähvardab sama oht ka lahe teist kallast, kuna Soome lahe sulgemiseks on vajalik, et selle mõlemad kaldad oleksid selle valdaja käes. See meie ning soomlaste seisukoht leidis hiljem ka kinnitust, kui punaarmee Eestis baasidesse asus. Kohe nõudis N. Liit Soomelt baaside rajamist ka lahe vastaskaldal Hanko rajoonis.

printerisõbralik versioon esita küsimus