Kaitseväe tehniline varustatus

Hoolimata oma väiksusest, hoolitses Eesti riik tõsiselt oma riigikaitse eest. Sõjaväeladudes oli varutud toitu umbes 110 tuhande mehelisele armeele, millest pidi jätkuma vähemalt kuueks kuuks. Neid varusid uuendati pidevalt.

Sõjaväevarudes oli piisavas koguses meditsiinilist varustust, samuti riideid ja jalatseid. Varutud oli vajalikul hulgal moodsaid sidevahendeid ning sidepataljoni oli saanud vastava väljaõppe.

Vooriteenistus koosnes nii veoautodest kui hobuveokitest. Nii oli see enne Teist maailmasõda kõikides armeedes. Seega kuulusid ka hobused mobilisatsiooni alla.

Peale Vabadussõja lõppu jäi Eesti sõjaväel järel palju relvi. Nende arv 1000 elaniku kohta oli Läänemereäärseteriikide suurim. Samal ajal määrati 1928. aastal sõlmitud Kellog-Briandipaktiga Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud. Nii tohtis Eesti omada näiteks vaid 66 sõjalennukit.

Sel põhjusel kantisuur hulk relvi järgnevatel aastatel maha ja hävitati. Palju relvi müüdi soodsalt ära Hispaania kodusõja ajal. Kolmekümnendate aastate lõpul suurendas Eesti Vabariik oma kaitsekulutusi, mis moodustasid nüüd 25% riigieelarvest. 1940. aastal hinnati sõjaministeeriumi ja Kitseliidu varade väärtuseks 95 miljonit krooni [26 milj. dollarit]. Siinjuures tuleb arvestada ennesõjaaegset krooni ja dollari kurssi.

Püsside ja kuulipildujate arv ületas isegi nende vajaduse mobilisatsiooni korral. Kuid puuduseks oli see, et nende valik oli väga erinev. Kasutusel olid põhiliselt vene ja inglise vintpüssid, kusjuures viimased puuriti ümber vene kaliibrile. Kergekuulipildujatest olid kasutusel põhiliselt “Madsen” tüüpi, ningosaliselt ka “Lewis”, “Colt” ja “Vikers” tüüpi kuulipildujad. Selline relvade mitmekesisus lõi tingimuse, kus kuulipildujate laskemoonapolnud võimalik vintpüssides kasutada ja vastupidi. Raskekuulipildujaiks olid põhiliselt vene “Maxim” tüüpi kuulipildujad. Enne 1939. aastat õnnestus soomlastelt osta piiratud koguses nende väga häid püstolkuulipildujaid “Suomi”. Ka hakkas meie “Arsenal” ise püstolkuulipildujaid tootma, kuid nende arva jäi väikeseks.

Kokkuvõttes olime me käsirelvadegavajalikul määral varustatud ja nende tehniline tase ei jäänud maha teiste riikide omast.

Käsirelvade laskemoona oli meil varuks umbes 100 miljonit padrunit. Enamus laskemoona oli uus, kusjuures pidevalttehti padrunite uuenduslaadimist. Umbes sama suur oli laskemoona kulu Eesti Vabadussõjas. Nüüd oli see kogus arvestatud agavaid üheks kuuks, sest oli ebatõenäoline, et oleksime kauem suutnud vastu panna. Loodeti, et selle aja jooksul saabub meile välisabi.

Suurtükiväe laskemoona oli valmis pandud 6 tuleüksust (üks tuleüksus on 100-200 mürsku, olenevalt kaliibrist]. Vene 3-tollistele ja “Schneider” 6-tollistele suurtükkidele oli ladudes varuks veel sama palju tuleüksusi. Suurtükiväe laskemoonaga varustatuse poolest olime teistest Balti riikidest ees. Samuti olid piisavalt varustatud laskemoonagameie merekindluse suurtükid.

Kergetank FT-17

Suhteliselt nõrk oli aga meie tankivägi ja tankitõrje. Tankidest oli meil põhiliselt vaid Prantsuse kergetankid FT-17. Tankitõrjepüssid ja kahurid olid küll kaasaegsed, kuid neid oli vähe. Tankitõrjepüsse oli meie sõjaväel ainult 15 ja tankitõrjekahureid 48. Vaja oleks olnud vähemalt 250 tankitõrjepüssi ja 120 tankitõrje suurtükki. Tankitõrjesuurtükkidekaliibriks oli 37-mm. Arvestatud oli nendekasutamine vene põhiliste tankide T-26 ja BT-7 vastu, millede laubasoomus oli 15-20 mm.

Kuid alates 1939.aastast hakati N. Liidus tootma tanki T-35, Selle kaal oli 50 tonni ja soomuse paksus 30 mm. Tankil oli kolm torni ja relvadeks kolm kahurit - üks 76 mm ja kaks 45 mm ning 6 kuni 7 kuulipildujat. Tank arendas maksimaalset kiirust kuni 30 km/h. Sellise hiidtanki vastu olid meie tankitõrjerelvad võimetud.

Täiesti kaasaegsel tasemel olid meie tankitõrjemiinid TM-34 ja TM-37, mis kuulusid kõige moodsama lahingvarustuse hulka. Nende arv (11 tuhat) võimaldas katta kõik vastase tankide võimalikud liikumissuunad.

Kõige suurem puudus oli kaasaegsetest õhutõrjesuurtükkidest. Meie õhutõrjel oli vaid üheksa 37-mm automaat-õhutõrjesuurtükki, kusjuures kolm neist olid rakendatud merekindluste kaitseks. Vaja oleks olnud aga vähemalt 120 moodsat õhutõrjesuurtükki.

Näitena võib tuua 1944. aasta sõjasuve, kus Tallinna linna kaitsel oli umbes 80 õhutõrjesuurtükki, kusjuures enamus neist olid kaliibriga 88-mm ja üks patarei isegi kaliibriga 105-mm, millede efektiivne laskekõrgus oli 14-16 km. Ometi jäi nende tõkketuli venelaste õhurünnaku ajal Tallinnale nõrgaks. Eesti sõjaväes kasutusel olnud 37-mm õhutõrjesuurtükkide efektiivne laskekõrgus oli aga vaid 1,6 km.

Enne 1939. aastat oli Eestil vajalik arv õhutõrjesuurtükke küll tellitud, kuid alanud sõja tõttu jäid need saamata. Õhutõrje nõrkus vaenlase tohutu lennuväe vastu oli ka üks põhjustest, miks 1939. aasta septembris alistuti.

Esimese maailmasõjaaegne tank "Wahtula"

Soomusvägi meil praktiliselt ei olnud. 1934. aastal Poolast ostetud 6 tanketti TKS ei olnud oma 8-10 mm soomuse ja ühe 7,7-mm kuulipildujaga lahingumasinad. Meie ülejäänud tankid ja soomusautod olid pärit Esimesest maailmasõjast või ise ehitatud ja võisid kasutust leida ainult püsivate tulepunktidena, või äärmisel juhul tänavalahingutes.Aastatel 1926-1928 “Arsenalis” ehitatud 13 soomusautot ei muutnud olukorda.

Eesti lennuvägi oli üsnagi tagasihoidlik. Arvuliselt oli lennukeid küll 37, kuid nende lahinguväärtus oli minimaalne. Mõned inglise “Bulldog”ja “Bristol” tüüpi hävitajad, kuus Hawker Harti ja vaid üks “Avro-Anson” pommitaja koos kuue Eestis valmistatud PON ja PTO-4 tüüpi õppelennukitegamoodustasid kogu Eesti lennuväe. Seose lennuväe moderniseerimisega kanti (osalt müüdi Hispaaniale) aastatel 1937-1939 maha 28 lennukit. 1937. aastal telliti Inglismaa Vickersi tehasest 12 hävitajat Supermarine Spitfire I. Lennukid pidid Eestisse jõudma 1939. – 1940. aastal, kuid alanud sõja tõttu see tellimus tehase poolt tühistati.1939. aasta lõpul osteti Saksamaalt viis luurelennukit Henschel 126B-1, kuid need saabusid relvadeta. 1940. aastal oli Eesti Lennuväel 37 lennukist lahingukorras vaid kaheksa masinat.

Eesti allveelaev "Kalev"

Eesti sõjalaevastiku põhijõudu- deks olid kaks allveelaeva “Kalev” ja “Lembit”, ning täiesti uus vahilaev “Pikker”. Kõik ülejäänud laevad olid veel Vabadussõja aegsed ja need olid kasutatavad vaid miiniväljade rajamisel ja traalimisel ning mingil määral ka rannakaitseks. 1940. aastal, vahetult enne Eesti okupeerimist oli eesti kaitseväe relvastus järgmine:

Väärib märkimist, et Eesti valitsus otsustas ise toota relvi ja laskemoona ja seda küllalt kõrgel tehnilisel tasemel. Näitena võib tuua käsigranaadid EK (“Eesti kaigas”), mille prototüüp “Saksa kaigas” Teises maailmasõjas edukalt kasutamist leidis.

1939. aasta kevadel saabus Eestisse laev sõjavarustusega, kus oli 40 000vintpüssi “Mauser”, üle 1200 kuulipilduja, 12 Rootsi firma “Bofors” 40-mm automaat-õhutõrjekahurit ja 23 välihaubitsat 114 mm koos laskemoonaga. Peale selle veel lennukipomme ja lõhkeainet. Kogu selle relvapartii väärtus oli 500 tuhat Inglise naela ehk 10 miljonit tolleaegset Eesti krooni. Kogu varustus oli täiesti uus ja kuulus Belgia kodanikule E. Grimard’dile ning oli adresseeritud ühele Inglise firmale, mille esindaja ta oli. Laev oli tulnud Poolast ja reekspordi korras oli relvade sihtmaaks Hiina. Kuna aga alanud sõja tõttu laevaliiklus oli takistatud, jäid relvad Eestisse ja langesid 1940. a. sügisel punaarmee saagiks. 1939. aasta septembris oleks see relvapartii lahendanud meie relvastuses paljusid kitsaskohti, eriti aga õhukaitses.

printerisõbralik versioon esita küsimus