17. detsembril 1924 kehtestas kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johann Laidoner oma käskkirjaga Kaitseliidu (KL) ajutise põhikirja.Sama käskkirjaga määrati Kaitseliidu ülemaks kolonel Aleksander Seiman.Kuna vastloodud organisatsioonil puudusid rahalised ressursid nii tegutsemiseks kui varustuse muretsemiseks,võtsid Vabariigi valitsus ja Riigikogu 1925. aasta mais vastu Kaitseliidu ühekordse rahalise toetamise seaduse.

Kaitseliitlased õppuste vaheajal

Nimetatud seadusega pandi Kaitseliidu tegevusele majanduslik alus. Vajaliku kaadri ja kindlate kavade puudumise, eriti aga relvade ja õppevahendite vähesuse tõttu ei saadud esialgu veel regulaarset õppetegevust korraldada. Pealegi olid kaitseliitlased hõivatud vahi- ja piirivalveteenistusega.

2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Vaatamata hiljem tehtud muudatustele-täiendustele on need tollal Kaitseliidule pandud ülesanded jäänud kuni tänaseni põhimõtteliselt samadeks.

Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale KLi ülema ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega.

Organisatsiooniliselt jaotati KL 15 malevateks, need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ningjagudeks.

16. veebruaril 1925 määrati KLi uueks ülemaks senine 2. soomusrongide rügemendi ülem kolonel Johannes (Roska) Orasmaa, kelle esimeseks mureks oli KLi staabi (hiljem peastaabi) moodustamine. 18. märtsil kinnitati kohtadele esimesed malevapealikud ja algas Kaitseliidu plaanipärane organiseerimine. Kutsuti kokku keskkogu, moodustati keskjuhatus, loodi vanematekogu.

1925. aastal pandi alus Kaitseliidu ridade laiendamiseleja selle edasisele arengule:

töötati välja KLi embleemi, üldlipu ja malevate lippude kavandid;
asuti korraldama mitmesuguseid ringe ja tulusaid ettevõtmisi, millel oli kasvatuslik mõju nii kaitseliitlastele kui ka ümbruskonnale. Kõige selle juures püüti saavutada teatud omapära;
määrati kindlaks kehalise kasvatuse peasuunad Kaitseliidus;
Kaitseliidu eesmärkide levitamiseks ja andmaks vajalikku õpetust ning informatsiooni organisatsiooni töödest-tegemistest, asutati oktoobris 1925 oma häälekandja ajakiri Kaitse Kodu!;
alustati kinnisvarade muretsemisega Kaitseliidule, Tallinnas osteti Kaarli tänav 8 maja;
tekkisid esimesed naisrühmad, mis asusid abistama majandus-, varustus-, toitlustus- ja sanitaaralal;
alustati kaitseliitlaste väljaõpetamist peamiselt linnavõitluseks.

Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle.

Kaitseliidu esimene suurem esinemine avalikkuse ees oli Kaitseliidu päevadel Tallinnas 19.–20. juunini 1926. aastal.. Kokku korraldati kaitseliidu päevi 1940. aastani kuuel korral. Kaitseliidu päevad kujutasid endast justkui omamoodi peeglit, mis kajastas kogu organisatsioonis toimuvat. Peeti spordi- ja laskevõistlusi, korraldati paraad ja mitmeid kultuuriüritusi.

Igal aastal korraldas KL rea taktikalisi õppusi. Neist suurimad olid 1926. aastal Keila sügismanööver ja 1927. aastal Iru sügismanööver.

Malevate väljakujunemise käigus liitus Kaitseliiduga üha enam naisi, kellest kujunesid esimesed KLi eriorganisatsiooni Naiskodukaitse (NKK) jaoskonnad. 1927. aastal pandi alus NKK tegevusele kogu riigis.

1927. aasta tõi endaga kaasa pöörde laskeasjanduses. Senini tegeldi selle alaga vähe ja kasutati peamiselt kaitseväe laske-eeskirju. Analüüsides laskeosavuse madala taseme põhjusi jõuti järeldusele, et peamiseks arengut piiravaks põhjuseks on Kaitseliidule sobimatu laskesüsteem. 1927. aasta detsembris jõuti uue laskesüsteemi väljatöötamisega lõpule ja 28. jaanuaril 1928 kinnitas KLi ülem Kaitseliidu laskemäärused sõjaväe püssidest. Hiljem lisandusid määrused ka teistele relvaliikidele.

Laskekunsti arengu seisukohalt tuleb äärmiselt tähtsaks pidada laskeklubide tekkimist, mis sai alguse Tallinna malevast. Laskeharjutuste läbiviimist oli senini takistanud laskeradade vähesus. Asudes uute laskeradade väljaehitamisele lähtuti põhimõttest, et ühelgi kaitseliitlasel ei kuluks sinna jõudmisel üle ühe tunni. 31. märtsiks 1932 oli kaitseliitlastel kasutada ligi 650 laskerada.

Arengut pidurdavatest faktoritest vabanedes hakkas laskeasjandus niivõrd kiiresti arenema, et 1929/30. aastal võidi kogu tegevuse raskuspunkt vähehaaval taktikalisele väljaõppele üle kanda.

Kaitseliidu riigikaitselist õppe- ja kasvatustööd juhtis KLi ülem oma staabi kaudu, tegelikuks töö juhtijaks ja koordineerijaks oli aga õppe-spordiosakonna pealik ühes talle alluvate jaoskondadega. 1934. aastani korraldati õppusi KLi ülema käskkirjade, peastaabi ringkirjade ja juhendite järgi. Siis ilmus aga Kaitseliidu õppemääruste I osa, mis määratles kindlad piirid ja kavad kõigi relvaliikide õpetamiseks Kaitseliidus. Hiljem lisandusid veel mitmed õppetegevuse eri tahke kajastavad väljaanded.

Õppetöö aluseks malevates oli peastaabi poolt koostatud KLi tegevuse üldkava, mis peale KLi ülemalt saadud kinnitust saadeti malevatesse. Üldkavas oli kindlaks määratud järgmise aasta õppetegevuse üldsuund ja eesmärgid ning loetletud peastaabi korraldatavad õppused. Selle alusel koostati malevates üksikasjalikud tegevuskavad terveks aastaks.

Malevates juhtisid õppetegevust peamiselt instruktorid. Enamikus olid nad kaitseväest üle toodud ja kõrge kvalifikatsiooniga sõjalise ettevalmistusega. Instruktorite teadmiste värskendamiseks, uute juhendite andmiseks ja tegevuse ühtlustamiseks korraldati KLi peastaabi juures aeg-ajalt paarinädalasi täienduskursusi.

Peale instruktorite teostasid väljaõpet ka vabatahtlikud pealikud. Mitte kõik neist polnud oma ametile vastava sõjalise ettevalmistusega. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et üksuse pealikult nõuti lisaks sõjaväelisele juhtimise oskusele ka laialdast seltskondlikku tööd, mis esimesest mitte väiksema tähtsusega polnud.

1931. aastal kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, 1934. aastal Kaitseliidu elu ja tema töökorralduse arendamiseks koostatud Kaitseliidu kodukorra.

Mure kodukaitsjate järelkasvu pärast sundis isasid-emasid võtma kaasa ka oma poegi-tütreid. Nii kujunesidki Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrvale kolmekümnendatel aastatel noorteorganisatsioonid.

Noorteorganisatsioon Noored Kotkad asutati 1930 ja Kodutütred 1932. Uute organisatsioonide tekkega kasvasid ka Kaitseliidu ülesanded ja vastutus. Harilikule väljaõppele lisandus noorsookasvatustöö, kuid just nii lõi Kaitseliit aluse oma ridade täienemisele tulevikus.

1939. aastal oli Kaitseliidus umbes 14 000 naiskodukaitsjat, 15 300 noorkotkast, 17 400 kodutütart ja umbes 60 000 kaitseliitlast

17. juunil 1940 marssis Eestisse Nõukogude armee. Riigi juhtkond oli otsustanud vastupanu mitte osutada. Samal päeval saadeti malevatesse KLi ülema raadiogramm nr 418, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda.

Algas Kaitseliidu likvideerimine. Vastu tahtmist allusid kaitseliitlased käsule ja ehkki üleandmisdokumentide järgi anti kõik relvad ära, suudeti siiski osa relvi ja laskemoona kõrvale toimetada, mis hiljem leidsid kasutamist1941. aasta“suvesõjas”.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 19. 07. 2005. 15:28