Eesti oli rahuarmastav riik

Noor Eesti Vabariik, olles oma esimese iseseisvuse ajal rahuarmastaja ja rahutaotleja, ei püüdnud oma riiklikke ja rahvuslikke sihte kunagi saavutada sõjaga. Eesti ei vajanud suuremat eluruumi, kui tal oli. Oma rahutahet tõestas Eesti riik korduvalt. Välispoliitilisel pinnal sündis see juba siis, kui peeti veel ägedaid lahinguid Vabadussõjas deklareeritud iseseisvuse kättevõitmiseks.

Teatavasti tahtsid suurriigid rakendada alles sünnivaludes vaevlevat noort Eesti riiki oma suurriikliku poliitika vankri ette, mille eesmärgiks oli kukutada kommunistlik kord Venemaal. Vaatamata tugevale survele, mida suurendas veelgi lääneriikide poolt toetatud vene valgete Loodearmee viibimine Eestis, ei lasknud Eesti riik end sellele teele meelitada, vaid alustas Nõukogude Venemaaga läbirääkimisi niipea, kui avanesid väiksemadki lootused meile vastuvõetava rahu saavutamiseks. Seejuures riskiti sattuda isegi vastuollu lääneriikidega, kellest olenes Eesti iseseisvuse tunnustamine nii de jure kui ka de fakto ja kelle taotlustesse ei sobinud rahu sõlmimine Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

Eesti Vabariigi iseseisvumise soov polnud rahvusvahelisele üldsusele tookord mõistetav ja Eesti rahvusvaheline seisund seetõttu üsnagi raske. Üldine arvamus oli, et Eesti on liiga väike ja selle rahvaarv ebapiisav iseseisva riigi moodustamiseks. Väideti, et just majanduslikult ei suutvat Eesti end ülal pidada ning iseseisvana püsima jääda. Ka puuduvat Eestil vajalike kogemustega poliitikud ja spetsialistid riigiaparaadi tarbeks.

Eesti iseseisvumise vastuargumendiks, erinevalt Poolast ning Soomest, keda tunti ja kelle iseseisvumist peeti loomulikuks,peeti ka senist Eesti ajaloolist tausta ja tema geopoliitilist asendit. Rahvusvahelises avalikkuses oli laialt levinud arvamus, et Eesti ja Läti on Venemaa osad ja selle aknaks Euroopasse. Samal ajal olid paljud lääne poliitikud harjunud sõjaeelse olukorraga ja suurte impeeriumide eksistentsiga ning pidasid väikeriikide teket ebasoovitavaks, mis põhjustavat uusi vastuolusid ja konflikte.

Kõigile neile maailmas levinud kõhklustele ja kahtlustele oli aga Eesti Vabariigil vastu seada kõigutamatu argument – võidukas Vabadussõda. Just Vabadussõda oli see, mis demonstreeris kogu maailmale eestlaste iseseisvustahet ning võimet ülikeerukates tingimustes oma riik luua ja see üleval pidada.

Eesti rahupoliitika üks esimesi tõendeid oli Tartu rahuleping. Mitte seepärast, et see leping, olles sõlmitud täiesti sõltumatult lääneriikidest, lõpetas sõjategevuse Nõukogude Venemaaga, vaid just seetõttu, et selles lepingus olid määratletud Eesti riigi välispoliitika alused ja programm. See programm lähtus põhimõttest, et Eesti riigi olemasolu ei tohi takistada naaberriikide majanduslikku läbikäimist, antud juhul Nõukogude Venemaa kaubanduslikku suhtlemist lääneriikidega. Teatavasti olid nii vene, kui ka mõned lääneringkonnad avaldanud kahtlust, kas uute riikide tekkimine Venemaa läänepiiril ei sulge Peeter I poolt rajatud "akent" Euroopasse. Tartu rahuleping võttis sellelt kartuselt ära igasuguse aluse.

Eesti ega teiste balti riikide tulevikuperspektiivid polnud kuigi ahvatlevad. Nende suured naabrid olid oma seisundi suhtes rahulolematud, mistõttu nende eesmärgiks saisõja järel loodud Versailles’ lepete revideerimine.Peagi leidsid Saksamaa ja Venemaa ühise keele ja peale Rapallo lepingu sõlmimist arenes nende kahe suurriigi vahel kõikides valdkondades, kaasa arvatud sõjaline, tihe koostöö. Rapallo leping sõlmiti Rapallo linnas 16. aprillil 1922. aastal N. Liidu ja Saksamaa vahel, millega taastati diplomaatilised suhted, loobuti sõjakahjude nõudmistest ning lepiti kokku kaubandus- ja majandussuhete arendamises enamsoodustuse põhimõttel. Lepingu salaklausel nägi ette Saksamaa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise N. Liidus.

Õnneks raskendas nii Nõukogude Venemaa kui Saksamaa keskendumist välispoliitikale nende ebastabiilne sisepoliitiline olukord. Samal ajal soovisid nii Inglismaa kuiPrantsusmaa säilitada ja tugevdada Balti riikidest koosnevat puhverriikide vööndit Ida- ja Kesk-Euroopa vahel.Tallinnas aga jõuti järeldusele, et suurem ja ohtlikum on surve, mis lähtub Moskvast.Kuigi radikaalne maareform oli rikkunud vahekorda sakslastega, tunti siiski teatud kultuurilistkui majanduslikku ühtekuuluvust Euroopas oleva Saksamaaga kui Vene impeeriumi järeltulija Nõukogude Liiduga.

Ka polnud toonud Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahuleping noorele Eesti riigile hoopiski mitte rahulikku elu ja sõbralikke suhteid. Siitpeale oli Venemaa hakanud oma kallaletungideks nii Eesti kui teiste oma läänenaabrite vastu kasutama vaid teisi vahendeid. Nõukogude Venemaa jaoks oli sõlmitud rahuleping ainult "väike aja mahavõtt" uute agressioonide ettevalmistamiseks.

Kuid Tartu rahulepingu sõlmimisega toimus paraku muutus ka eestlaste mõtteviisis. Siitpeale hakati alahindama Eestit ähvardavaid väliseid ohte. Oldi naiivselt arvamusel, et Tartu rahuleping kindlustab Eesti riigi püsimise igaveseks ajaks. Kuid on ilmselge, et kodusõja tõttu raskes olukorras olnud Venemaa ei sõlminud seda lepingut mitte meie, vaid endi huvides ja tegi seda vaid häda sunnil.

printerisõbralik versioon esita küsimus