Vabadussõda oli kaitsesõda

Strateegiliselt oli Eesti Vabadussõda kaitsesõda, olles täielikus kooskõlas Eesti tolleaegsete välispoliitiliste eesmärkidega. Juba enne Vabadussõja algust [27. novembril 1918] rõhutas Ajutine Valitsus: "Meie ei tungi kellelegi kallale, ei ihka teisi maid ja rahvaid oma alla heita." Soovides elada kõigi rahvastega rahus, astus Eesti enda kaitseks välja nende jõudude vastu, kelle sooviks oli iseseisva Eesti hävitamine.

Kaitstes oma riiki, võitles Eesti sõjavägi kardetava vaenlase vastu suure julguse, visaduse ja vaprusega. Vabadussõja ajal sai täiel määral teoks sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri põhimõte - "Kõige parem kaitse on pealetung. Kõige paremini saame vaenlasest jagu aktiivse pealetungimisega."

Eesti sõjaväe võitlusvõime ja selle isikkoosseisu lahingulised oskused ei ilmnenud kohe sõja algul, vaid need arenesid välja sõja käigus, kusjuures määravaks faktoriks oli seejuures relvastuse ja varustuse täienemine. Eesti sõjaväe vaimne ümbersünd toimus põhiliselt esimese suure pealetungi ajal 1919. a. jaanuaris, kus väeosade endine tagasihoidlik ja ettevaatlik tegevus rindel muutus julgeks, enesekindlaks ja aktiivseks. Just selle pealetungi ajal avaldus väeosa juhtide ja sõdurite vaimne üleolek vaenlasest, nende kindel rahvuslik meelsus, võitlejate suur algatusvõime ning juhtkonna parem sõjaline ettevalmistatus.

Eesti sõjaväe aktiivsuse, julguse ja ettevõtlikkuse kõrgpunktiks Vabadussõjas võib lugeda sõjategevust Landeswehri vastu. Just seal avaldus eesti sõduri suur kaitsetahe ja vaprus. Vabadussõja lõppvõitlusi iseloomustab aga just äärmine visadus, kus ülekaaluka vaenlase ägedate pealetungide vastu võideldes kaitsti sammugi taandumata iga jalatäit Eestimaa pinnast.

Eduka lahingutegevuse aluseks Vabadussõjas oli Eesti sõjaväe kõigi väeliikide - jalaväe, suurtükiväe, soomusrongide ja soomusautode, mereväe, ratsaväe ja inseriväe - tihe ning täpne koostöö.

printerisõbralik versioon esita küsimus