Rahuleping

Sõda ja rahu on lahutamatud kaaslased. Neist räägitakse alati. Nii oli see ka Eesti Vabadussõja ajal. Esimesed läbirääkimised rahu üle Ida-Euroopas toimusid Pariisis, kuid need vaibusid peagi, sest maailma vägevatel puudus üksmeel.

Inglased ei pooldanud sõjalist interventsiooni Venemaale ja soovis rahuläbirääkimistele kutsuda kõik Venemaa aladel sõdivad rahvad. Prantslased aga pooldasid interventsiooni ja ei lubanud enamlaste esindusel Pariisi tulla. Järgnesid veel mitmed katsed rahukõneluste alagatamiseks inglaste, ameeriklaste ja F. Nanseni poolt, mis aga kõik prantslaste vastuseisu tõttu karile jooksid.

Prantslased alustasidki interventsiooni, lootes Venemaal võimule aidata kodanlikku valitsust. Inglased, kartes prantslaste suurt mõjujõudu Venemaale, hakkasid toetama Vene valgete vägesid ja saatma Venemaale oma vägesid.

25. juulil 1919 tegi Venemaa Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks, millesse Eesti pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi.

Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe.

Inglise valitsus, olles veendunud Vene valgete saamatuses, oli andnud Eestile rahu sõlmimise küsimuses vabad käed. Prantslased aga olid sellele vastu, hoides jonnakalt kinni oma interventsioonikavast ning ähvardades Eestit blokaadiga.

Eesti rahusaatkond

Mõlemapoolsed rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919. Valitsuse otsuse järgi oli rahusaatkonna esimeheks määratud J. Poska. Viimase ettepanekul määrati liikmeteks kindralmajor J. Soots, A. Piip, J. Seljamaa ja dr. M. Püüman. Ekspertidena kuulusid saatkonda V. Mutt, A. Oinas, K. Ipsberg, E. Tellmann, K. Ast ja R. Eliaser. Nõukogude Liitu esindasid esimehena L. Krassin ning liikmed A. Joffe, kindral F. Kostjajev ja N. Klõško.

Läbirääkimised

Kuna poolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid enamlaste väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida meid nende nõudmisi täitma, kuid kõik nende rünnakud varisesid kokku.

Sõjast kurnatud Nõukogude Liit oli isolatsioonis ja ta olukord polnud sugugi hea. Et pääseda välja suletusest ja näidata maailmale oma rahutahet, oli ta nüüd tõsiselt valmis rahulepingu sõlmimiseks. Alanud läbirääkimistel oli aga Eesti poolt esitatud tingimustele ägedalt vastu L. Krassin ja alles peal tema lahkumist ja asendamist I. Gukovskiga, kirjutas A. Joffe 31. detsembril 1919 alla vaherahu kokkuleppele, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a.

Jaan Poska kirjutab rahulepingule alla

Seejärel asuti arutama rahulepingu tingimusi ja 2. veebruaril 1920 kirjutasid Eesti ja Nõukogude Liidu esindajad rahulepingule alla.

Sõlmitud rahulepinguga Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik tunnustas "ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad." Ka Eesti-Venemaa riigipiiri küsimustes tuli vene pool meie nõudmistele vastu.

Kuld saabub Eestisse

Tegelikult aga ei ole vene pool, peale 15 miljoni kuldrubla maksmise Eesti riigile ja eestlaste opteerimise kodumaale, teistest rahulepinguga antud kohustustest kinni pidanud. Võib täie õigusega väita, et juba rahulepingut sõlmides lootis Nõukogude Liit Eesti anastamisele tulevikus ning pidas Tartu rahulepingut oma esimeseks võiduks, mis aitab tal teed tasandada selle kavatsuse elluviimisel.

Kuigi Nõukogude Liit murdis hiljem sõlmitud rahulepingu kohustusi, ei suutnud ta hävitada kõige olulisemat - eestluse teadvust ja tungi iseseisvusele, mis järgnenud iseseisvusaastatel olid eestlase hinge juurdunud. See oli rahulepingu suurim teene ja Eesti riigi suurim saavutus.

Noor Eesti kaitsevägi oli auga täitnud oma ülesande. Ta lõi enamlaste anarhistliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kaitsevõitluse Venemaa pinnale. Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire. Ta andis surmava hoobi Landeswehri tagurlikele jõududele, mis olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale. Vabadussõja kangelaste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tunnustamise. Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.

Rahulepingu allkirjad

printerisõbralik versioon esita küsimus