Olukord lõunarindel

1919. aasta veebruaris ilmusid lahingutandrile taas eesti punased üksused. Peale Virumaalt väljatõrjumist viidi need Oudovasse, kus nad Eesti punaväe diviisiks ümber formeeriti. Samal ajal kutsuti ellu Eesti punaarmee, mille koosseisu arvati peale eesti punase diviisi veel ka vene 6. ja 10. diviis. Eestlased olid selles Eesti punaarmees vähemuses, kuna põhikoosseisu sellest moodustasid venelased.

Soomusauto Vahur

Eesti vägede olukorra Lõunarindel tegi raskeks meeste vähesus. Varusid, mis oleksid võinud väeosadele puhkust anda, polnud üldse. Puudus ka kindel rindejoon. Väeosad asusid roodude ja rühmade kaupa külades ja taludes. Külade ja asulate vahelised alad olid kaitseta, kuna metsa ja lagedale polnud talvetingimustes võimalik üksusi paigutada. See andis aga vaenlasele hea võimaluse tähelepanemata meie üksuste selja taha hiilida ja rünnata. Pidev pinguliolek aga väsitas mehi, kuna üllatuste vältimiseks pidi pidevalt valvel olema.

On vana tõde, et kõige parem kaitse on rünnak. Selleks toodi rindele uusi üksusi 1. ratsapolgu, Viljandi kaitsepataljoni ja soomlaste "Põhja Poegade" näol. Viimane asus rünnakule Vastseliina lähistel, kus tal oli vastas 3. eest kommunistlik kütipolk. Lahingud toimusid siin vahelduva eduga. 24. märtsil õnnestus soomlastel tungida küll Riia-Pihkva kiviteeni, kuid seejärel edasitung takerdus. Olnud paar nädalat järjest lahingus, sai soomlastel alanud positsioonisõjast villand ja nad lahkusid rindelt Valka, et seal kojusõiduks valmistuda.

Samal ajal alustasid punaüksused lõunast Võru, Antsla ja Valga suunas pealetungi. Nende tagsilöömiseks otsustas ülemjuhataja koondada ühtseks löögiüksuseks kõik soomusrongide divisjonid. Kuna vaenlane oli suures arvulises ülekaalus, nõudis nende pidurdamine ja tagasipaiskamine igalt võitlejalt, alates väeosa juhist ja lõpetades üksuse kokaga, ülisuuri pingutusi.

Kapten Joh. Pitkal oli soomusrongide isana viimaste tegevus olnud alati südamelähedane. Nüüd, saanud teada Lõunarindel toimuvast ja Valga-Petseri raudtee läbilõikamise ohust, otsustas ta saata soomusrongide divisjonidele appi oma merelaevastiku dessantüksused. Pealegi oli mervägi mere kinnikülmumise tõttu tegevuseta.

Sõjalaevade dessantsalgad olid ühendatud meredessantpataljoniks, mille juhiks oli mereväeleitnant Kask. Pataljoni koosseisu suurendamiseks võeti laevadelt "Lembitu" ja "Vambola" ning Peipsi laevastikust juurde veel madruseid. Pitka ettepanekul liideti pataljoniga ka veel suur hulk Tallinna koolide õpilasi. Nii kogunes Meredessantpataljoni suuruseks ligi 400 võitlejat, mis oli tolle aja olusid arvestades väga suur jõud.

Tallinnas oli äsja valminud soomusrong nr. 5 ja sellega toimetati mereväelased Valka. Kapten Joh. Pitka otsustas punavägede pealetungi Võru suunas peatada Orava piirkonnas ja Meredessantpataljon viidi Orava alla. 19. märtsi varahommikul alustati pealetungi. Peale meremeeste võtsid sellest osa veel ka 1. ja 2. soomusrongi dessantüksused ning 7. polgu osad. Esimene kokkupõrge vaenlasega oli soomusrongide dessantüksusel Luuka küla all. Kuigi dessant kandis suuri kaotusi, sunniti punased külast lahkuma. Seejärel vallutati veel mitu küla ja Orava mõis. Seda jäi kaitsma 7. polgu üks rood, kuna rongidessant ja meremehed tungisid edasi Orava küla peale, kuhu vastane oli taandunud. Kuid Punaarmee osutus siin tugevat vastupanu ja rünnakud külale ebaõnnestusid. Saabuv õhtupimedus, tugev pakane ja laskemoona nappus sundis ründajaid küla vallutamisest loobuma. Meremehed kaotasid neis lahingutes haavatute ja langenutena 33 meest. Kuna ka jättis 7. polgu rood Orava mõisa kaitseta ja Punaarmee üksused võtsid tagasi nii mõisa, kui päeval vallutatud külad. Järgmisel päeal lõid soomusrongide dessandid koos meremeestega venelased Orava mõisast ja selle ümber asunud külades välja, andes need jälle 7. polgu kaitse alla.

Kapten Joh. Pitka, kellele meremeeste ebaedu ei meeldinud, oli arvamusel, et viga peitub juhtides ja võttis meremeeste jutimise enda peale. 21. märtsil asuti ründama Suur- ja Väike Kolodovitsa küla. Soomusrong nr. 5 sõitis esimese küla alla ja sellelt mindi ahelikus küla peale. Lahing kestis mitu tundi, kus meremehed ja rongidessant näitasid üles erilist vaprust. Väike-Kodovitsi küla juures arenes lahing isegi käsikähmluseks, mis Eesti Vabadussõjas oli harukordne juhtum. Suur-Kolodovitsa küla all avaldasid aga punased tugevat vastupanu. Ahelikel tuli rünnakule minnes sumada sügavas lumes. Kuna meremehed olid riietatud suviselt ja kandsid kergeid jalanõusid, kannatasid nad rohkem 20 kraadise pakase, kui vaenlase ägeda tule pärast. Neis lahingutes kaotasid meremehed surnute ja haavatutena umbes 40 mehe ringis, samal ajal aga langes külma tõttu rivist välja üle 120 mehe.

Soomusrong nr 5

Kuigi Võru-Mõniste-Valga joonel oli enamlaste pealetungid tagasi tõrjutud, ähvardas Valgat tõsine oht. Rindejoon Valgast üle Ruhja kuni Salatsini oli 3. ja 6. polgu kaitse all. Salatsist kuni Heinasteni oli piir Pärnu kaitsepataljoni valve all. Viimasel lõigul polnud ka vastasel regulaarväge ja alles veebruari keskel sigis siia 7. läti kütipolk, mis võttis oma valdusse Salatsi alevi ja Heinaste. Kogu punaste tähelepanu oli aga koondunud Salatsi- Valga rindele.

Sellel rindel leidis aga aset üks dramaatiline sündmus. Enamlaste käsilastel õnnestus ära meelitada 6. polgu 10. roodu sõdurid. Vangistanud oma ohvitserid, läks rood enamlaste poole üle. Rindesse tekkis suur auk, mille olemasolust ei teatud. Enamlased tungisid sellest vabalt läbi ja vangistasid ühes talus pataljoniülema koos staabiga.

Auk rindes suurenes kiiresti ja peagi langes Ruhja enamlaste kätte. Punaste kiil tungis 3. polgu selja taha ja liikus Valga suunas. Ruhjast alustasid enamlased pealetungi põhja suunas.

Olukord oli äärmiselt kriitiline. Kohale sõitis ülemjuhataja kindral Laidoner, kes nõudis polgult Ruhja tagasivallutamist. Alustati rünnakut, kuid paar roodu keeldusid lahingusse minemast, pannes juba lahingus olevad roodud raskesse olukorda, kes suutsid end suuri vaevu ümberpiiramisest päästa.

Abivägede kohale saabudes suudeti ka 6. polgu roodud liikuma panna. Ruhja oli selleks ajaks juba soomusrongide poolt vallutatud. Enamlaste löögisuund oli suunatud Valgale ja nad ei püüdnudki enam põhja poole tungida. Vaenlane nihkus Valgale järjest lähemale. Rinne oli linnast vaid mõne kilomeetri kaugusel ja linnaelanikud põgenesid linnast. Valga linnavõimud valmistusid linnast evakueeruma.

Siis aga saabus ülemjuhataja käsk - kõigil soomusrongidel alustada liikumist Valga suunas. Polkovnik Puskarit kohustati rindelt Valka viima kõik vabad väeosad. Ka Narva rindelt tõmmati ära üks pataljon ja saadeti Valka. Soomusrongide divisjoni staabis otsustati Eesti ja Läti komandadikomandodest ning soomusrongide koosseisus olnud soomlastest moodustada löögigrupp, mis pidi lipnik Kriisa juhtimisel läbi murdma enamlaste rindest ja tekitama segadust nende selja taga.

Löögigrupi läbimurre rindest õnnestub. Nüüd alustavad 6. polgu üksused, läti komando ja soomlased üheaegselt pealetungi. Ootamatu rünnak nii eest kui selja tagant viib enamlased segadusse ja nad põgenevad. 120 meest annavad end vangi. Siitpeale sõjategevus Ruhja, Valga ja Võru all rauges.

printerisõbralik versioon esita küsimus