Peale Narva vallutamist toimusid Viru rindel vaid kohaliku tähtsusega lahingud, mis suuremaid muudatusi rindejoone paiknemise suhtes ei toonud. Eesti punased polgud olid siin asendatud puht vene väeosadega, kus distsipliin tugevasti lonkas ja kellel polnud erilist tahtmist Eestisse tungida, kuigi Punaarmee kõrgem juhtkond seda meeleldi soovis.

Selline passiivne olukord rindel võimaldas osa meie väeosasid, nagu 1. ratsapolk, 5. polk ja "Kalevi Malev", lõunarindele saata. Ja ega võitlejate arv rindel sellepärast väga ei vähenenud, kuna vene valgetest koosnev Põhjakorpus suurenes päev-päevaga. Selle 1. brigaad polkovnik F. Georgi juhtimisel võttis Narva jõel osa rindest oma kaitse alla. Aprilli alul tungis see üle Narva jõe, vallutades mitu küla ja võttis seal sisse uue rindejoone. Samal ajal tungisid Põhjakorpuse 2. brigaadi mõned üksused polkovnik Bulak-Balahhovitsi juhtimisel üle Lämmijärve ja vallutasid Raskopeli ning Oudova, kuid pöördusid sealt peagi rohke sõjasaagiga tagasi.

Punaarmee juhtkond, olles veendunud, et Narva vallutamine pole võimalik, valas oma viha välja Narva linna peale, avades mitmel korral linna pihta ägeda suurtükitule. Eriti tugevasti sai linn kannatada 25. aprilli hommikul. Surma sai palju tsiviilisikuid ja palju maju põles maha, jättes tuhandeid inimesi peavarjuta.

Vene valgete Põhjakorpus

1919. a. jaanuari alul koondati vene valgetest koosnev Põhakorpus Rapla ümbrusse. Selle senise ülema polkovnik G. Neffi asemele määras ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner korpuse ülemaks polkovnik K. Dzerožinski. Peagi sai korpus jalad alla ja selle 2. brigaad kindralmajor A. Rodzjanko jutimisel saadeti rindele Lämmijärve piirkonda. Korpuse 1. brigaad asus rindele Narva jõe keskjooksul.

Kuigi rahvas suhtus Põhjakorpusesse suure umbusaldusega, pidi Eesti lääneriikide soovi kohaselt seda igati toetama. Ülemjuhataja Laidoneri sooviks oli, et Põhjakorpus võtaks oma pealetungi lähtekohaks Pihkva rajooni, kuid korpuse juhtkond ja Vene pagulaste keskus Helsingis, eesotsasa kindral Judenitšiga soovisid rünnakutega alustada Narva alt, kuna see olevat Petrogradile lähemal, mille vallutamine olevat korpuse esmane siht.

Põhjakorpuse juhtkond

Laidoner oli sunnitud järele andma ja aprillis koondati kogu Põhjakorpus Narva piirkonda. Kuigi Eesti ülemjuhatus ja valitsus olid teadlikud vene pagulaste juhatkonna ja kindral Judenitši mittepooldavast suhtumisest Eesti vabariiki, oldi sunnitud korpust toetama. Seda eeskätt sõja huvides ja teiseks lääneriikide surve tõttu. 13. mail alustas Põhjakorpus koos selle koosseisu määratud Balti pataljoniga Narva rindel pealetungi, millest võttis osa ka ingerlaste pataljon.

Venemaalt oli kommunistliku terrori eest põgenenud Eestisse palju ingerlasi. Osa neist tulid siia otse läbi rinde. Paljud ingerlased tulid siia Soome kaudu. Siin moodustasid nad oma rahvuskomitee ja kokkuleppel Eesti vabariigi valitsusega hakksid formeerima oma pataljoni, mis hiljem kooseisu kasvades polguks ümber nimetati.

Merelt toetasid Põhjakorpuse pealetungi Inglise ja Eesti sõjalaevad. 15. mail saatis eesti laevastik Luuga lahes maale dessandi. Seejärel tehti dessant Kaporje lahes, rünnates Punaarmee üksuste paremat tiiba. Mõlemast dessandist võtsid osa ka ingerlaste üksused.

Põhjakorpuse pealetung edenes hästi. Andes löögi Petrogradi suunas, vallutas korpus tähtsa Volossovo sõlmjaama. Lõunas vallutas Bulak-Balahhovits koos Balti bataljoniga Oudova ja jõudis välja Želtža jõeni. Meie Peipsi laevastik vallutas Raskopeli sadama.

Nüüd asus Punaarmee ingerlaste rindelõigus vastupealetungile ja saavutas seal isegi mõningast edu. Ingerlased kandsid seal raskeid kaotusi. See ingelaste ebaedu oli tingitud mitte niivõrd Punaarmee löögijõust, kuivõrd Põhjakorpuses alanud intriigidest, mille juhtkonnale olid ingerlaste üksused pinnuks silmas. Viimastel võeti ajutiselt isegi relvad käest.

Peale korpuse juhtkonna reorganiseerimist asus see jälle pealetungile, mida soodustas nüüd ka Krasnaja Gorka kindluses 14. juunil alanud garnisoni mäss. Seal olnud ca 5000 meest hakkasid mässama, soovides vabaneda kommunistliku ikke alt. Kroonlinnast avati mässajate pihta kahurituli ja garnison jooksis laiali, mille järel peale tunginud ingerlaste üksused vallutasid kindluse. Juuni keskpaiku jõudis Põhjakorpus oma pealetungide haripunkti.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 18. 07. 2005. 15:34