8. oktoobril alustasid Bermondti üksused pealetungi. Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna. Algas paaniline elanike evakueerimine linnast.

Läti Ajutine Valitsus oli sunnitud paluma Eestilt sõjalist abi. Ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi. Samal päeval asusid Valgast leitnant E. Nepsi ja kapten J. Lepa juhtimisel teele soomusrongid Kapten Irv ja nr. 2.

Lätile kõige kriitilisemal hetkel, kui nende üksused olid valmis juba Riia maha jätma, jõudsid Eesti soomusrongid Riiga ja võtsid seal Väina [Daugava] paremkalda ja jõel olnud sillad oma valve alla. Läti sõjavägede staabis aga tabas sinna rutanud Eesti Soomusrongide diviisi staabiülemat Arnold Hinnomit üllatus. Staabis olnud Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Simoson, peaminister K. Ulmanis ja välisminister S. Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta.

Kapten A. Hinnom kirjutab oma mälestustes:

"Ulmanis ja Meierovics rääkisid omavahel ja siis ütles Meierovics kindla tooniga. Oleme otsustanud Riiast lahkuda. Poleks teie Riiga sõitnud, oleks Riia olnud juba maha jäetud. Valitsusasutused on evakueeritud. Sõduritele on antud käsk koonduda Jägeli joonele ja seda ei saa enam muuta."

See resuluutne otsus tuli mulle ootamatult. Riia on ju vallutamata ja praegu ei ähvarda linna vaenlane. Kui laial Väina jõel ei suudeta vastupanu korraldada, kuidas on see Jägeli nirekesel või Segevoldi [Sigulda] juures võimalik? Tuleb suur taandumine ja lõpuks jääb jälle sõja raskus meie [eestlaste] õlgadele. Minu otsus oli küps.

"Eesti soomusrongid võtavad Riia kaitse enda peale, ega taandu siit enne, kui sakslaste survel. Nii taganeda, ilma et sakslasi oleksin näinud või kuulnud, ei leia ma võimaliku olevat."

See ettepanek tuli lätlastele ootamatult. Ulmanis elavnes ja küsis, kas me suudame takistada sakslaste ületulekut?

"Kus asub meie valve ja kuhu ulatub meie suurtükituli, sealt ei pääse keegi üle. Muide - sillad ja jõekallas on juba meie valve all."

Selle üle avaldati imestust, et millal me seda juba jõudsime teha. Nüüd nõustusid Ulmanis ja Meierovics minu otsusega. Kiiresti toodi Läti väed tagasi ja nende meeleolu tõus oli silmnähtav. Riia jäi vaenlasele loovutamata."

J. Balodis

Varsti pärast eesti soomusrongide saabumist Riiga toimus Läti kõrgemas juhtkonnas vahetus. Auväärne, kuid juba vana kindral Simonson asendati polkovnik J. Balodisega. Siitpeale muutus ka Läti sõjavägi järjest võitlusvõimelisemaks. Kuid hädaoht polnud veel kadunud. Lätlased palusid Eestilt suuremat sõjalist toetust Bermondti likvideerimiseks. Samal ajal oli Tallinnas arutusel sõjalise konventsiooni sõlmimine. 21. oktoobril said Riias konventsiooni tulemusi ootavad soomusrongid käsu tagasi Valka tulla. Kui Soomusrongide diviisi staabiülem sellest polkovnik Balodisele teatas, palus viimane:

"Palun, ärge lahkuge Riiast! Praegu püsib meie sõdurite meeleolu ainult teie najal. Teil ei ole üldse enam vaja lahingut lüüa. Jääge vaid siia! Kui lahkute, muutub olukord võib-olla katastroofiliseks. Ja selle tagajärjed on teile teada. Lõpuks tuleb teil ikkagi võidelda, aga raskemas olukorras, kui praegu. Teie ei alistu kindlasti mitte sakslastele."

Teinud lätlaste palve Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale teatavaks, toonitas oma vastuses ülemjuhataja, et soomusrongide Riiga jäämine oleneb lätlastest endist. Meie ei nõua midagi ülekohtuselt, kuid vahekorrad peavad selged olema, et pärast ei tekiks lahkarvamusi ja arusaamatusi. Ja Laidoner lubas soomusrongidel kuni korralduseni jääda Riiga.

Kuna aga konvetsiooni sõlmimine Tallinnas liiva jooksis ja seda peaasjalikult Valga linna pärast. Lätlased võtsid antud olukorras Valga linna küsimuse tõstatamist kui väljapressimist nende raskes olukorras. Suuresti mõjutas Valga küsimuse arutamist ka Valgas elavad eestlased ja lätlased oma kolkapatriotismiga. Kokkuvõttes süvendas see aga kahe naabri vastuolusid, mis osutusid mõlemale poolele kahjulikuks ja 23. oktoobri õhtul lahkusid eesti soomusrongid Riiast.

Samal ajal edenes Läti sõjaväe organiseerimine jõudsasti. Ka tugevnes oluliselt liitlaste surve Bermondtile, mille tulemusel Läti olukord paranes. Lahkudes Riiast, ütles Läti ülemjuhataja lahkumisviisidile tulnud eesti ohvitseridele:

"Võtke veelkord vastu minu tänu ja lugupidamine, sest teile isiklikult võlgneme, et Riiat 9.-10- oktoobri öösel ei loovutatud . Ei tea, kuidas vastasel korral oleks olukord kujunenud, kuid igatahes halvemini, kui praegu."

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 18. 07. 2005. 15:29