Nüüd oli Riia vallutamine käeulatuse kaugusel. 2. juulil jõudsid Kuperjanovi pataljon ja 1. polgu pataljon välja Jägela jõe alamjooksule, mis asus Kiši ja Jägela järve vahel. Meie sõjalaevastik tungis Väina jõe suudmest mööda jõge peaaegu Riia eeslinnani välja. Mererannikul olid 9. polgu osad ületanud Koiva jõe ja 2. juulil oli Riia eeslinn meie vägede valduses.

Riia eeslinnas

Järgnenud otserünnakud Riia vallutamiseks varisesid aga vaenlase ägeda vastutule tõttu kokku. Landeswehrlased kasutasid isegi gaasimürske ja kalevalaste üksuses oli mürgitatuid. Neis lahingutes kandsid meie väed märkimisväärseid kaotusi.

Tahe Riia vallutamiseks meie väeosades oli suur. Mitte keegi võitlejaist ei nurisenud, et peab ebasoodsal maastikul rünnakule minema. Üldine arvamus oli, et vaenlane lüüakse iga hinna eest taganema.

Kuid juba varem oli aga vastase leeris alanud käärimine. Niedra valitsuse alustalad olid peale Võnnu (Cesise) lahingut löönud kõikuma. Mida lähemale aga jõudsid Eesti väed Riiale, seda kriitilisemaks muutus olukord vastase leeris ja 25 juunil sõitis Niedra Liibavi, et astuda ühendusse liitlaste esindajatega. Nüüd oldi valmis võtma vastu Eesti ülemjuhataja tingimused rahu sõlmimiseks

Kui Niedra Liibavi jõudis, võeti ta Läti sõdurite poolt vahi alla. Samuti vahistati Riia rannikul Majoris ministrid dr. Wankin, Schmidt ja Ausberg, kuid von der Goltzi nõudmisel tuli need vabastada.

27. juunil toimus Liibavis liitlaste esindaja kindral Goughi heakskiidul riigipööre. Inglaste laevalt toodi maale Ulmanis ja mängiti Läti hümni. Tööd alustas Läti rahvuslik valitsus. Samal ajal oli Riias võimul veel Niedra valitsus. 27. juunil esitas viimane Eestile vaherahu palve, mille aga kindral Laidoner tagasi lükkas.

Sel ajal saabus Liibavisse Läti sakslaste esindus, kes palus Goughi, et viimane sobitaks Ulmanisega kokkuleppe ja nõutaks Eestilt vaherahu. See kompromiss sakslaste ja Ulmanise vahel saigi teoks. Selle kohaselt pidi Ulmanis moodustama valitsuse, kuhu kuulusid kuus lätlast, kolm sakslast ja üks juut.

Samal ajal pidasid liitriikide esindajad olukorra üle nõu. Inglased ja ameeriklased olid valmis esitama von Goltzile ultimaatumi Riiast lahkumise kohta, kuid Prantsuse esindaja ei pooldanud Eesti vägede sissemarssi Riiga, kartes, et see võib põhjustada konflikti Eesti ja Läti vahel. Ta viis oma soovi ka läbi.

Eesti oli sunnitud liitlaste nõudel nõustuma vaherahu ettepanekuga ja alustama läbirääkimisi vaherahu küsimustes. Vaherahu läbirääkimised algasid 2. juuli õhtul Strazdu koolimajas. Liitlasi esindasid kolonelid Tallens, Groove ja du Westernhagen ning kapten von Jakov. Landeswehri esindasid kindralmajor von Timroth ja kapten Dohna ning vene väesalka alampolkovnik Buschen. Eestit esindas alampolkovnik Reek ja Läti Balodise väegruppi leitnanat Schulmann.

Läbirääkimistel vaieldi väga tõsiselt, kus vastaspool püüdis paremaid tingimusi välja kaubelda. Tegelikult oli aga kokkulepe liitlaste ja von Goltzi vahel juba saavutataud ja toimunud läbirääkimisi peeti vaid vormi täiteks. Lisati vaid üks meie nõudmine, et Landeswehrist peavad lahkuma kõik riigisakslased ja see peab ühe liitlaste koloneli juhtimisel asuma enamlastevastasele rindele. Leping jõustus 3. juulil 1919 kell 12.00.

Sõda Landeswehri vastu oli võidetud ja täis oli kirjutatud veel üks peatükk Eesti Vabadussõja ajaloos. Ka vabanes Ulmanis varasemast kokkuleppest koos sakslastega valitsuse moodustamise küsimuses. Samuti ei pidanud Läti pool kinni lubadusest maa andmise suhtes endistele mõisnikele, mille peale sakslased eriti pahased olid.