Need olid meie vägedele äärmiselt kriitilised päevad. Olukord oli enam kui kriitiline. Lätlaste 2. Võnnu polk, kellele ülemjuhataja Laidoner oli pannud Võnnu linna kaitsmise, oli ida pool Võnnu-Volmari raudteed Lendeswehri surve all laiali jooksnud ja linna vaenlasele loovutanud. Rindesse Loode-Lindenhofi [Lode-Liepa) joonel oli tekkinud umbes 6 km laiune täielikult kaitseta rindelõik. Ida pool Volmarit oli Landeswehri üks tiib tunginud sügavale meie tagalasse. Kohapeal puudusid täielikult jõudude varud. Stolbeni [Stalbe] mõisa langemine oli aja küsimus. Siin võitles vapralt eesti koolipoiste rood.

Olukorrale tõi kergendust Kuperjanovi partisanide pataljoni saabumine koos patareiga. Koos kuperjanovlastega saabus lahingupaika Soomusrong nr. 2. ja kitsarööpaline soomusrong nr. 4. Leitnant Otto Tiefi juhatusel saabus Pihkvast "Kalevi Maleva". Narvast jõudis kohale 1. polgu pataljon. Ühiste jõududega alustati pealetungi ja peagi hakkas sõjaõnn meie poole kalduma. Eriti kaalukas oli siin Kuperjanovi pataljoni tegevus, kes koos soomusrongiga "Kapten Irv" ja Soomusrong nr.2 dessandiga paiskas Landeswehri üksused Rauna jõe taha, ega andnud mahti vaenlasel end koguda.

Landeswehri rindesse oli tekkinud suur auk ja tal polnud väeosi selle sulgemiseks. Kogu sakslaste rindel algas paaniline taandumine. Partisanide 3. ja 4. rood vallutasid sakslaste kaevikud, kus nende kätte langes ka partisanidele palju tuska tekitanud vaenlase kergepatarei. Ühel ajal 3. ja 4. roodu pealetungiga ründas partisanide 2. rood leitnant Soodla juhtimisel Lindenhofi [Liepa] mõisa, mis oli Landeswehri peatoetuspunktiks ja patarei asukohaks. Mõis vallutatakse ägeda lahinguga ja seejärel tungitakse üle Rauna jõe kaugele vaenlase selja taha.

23. juuni varahommikul algas rünnak Võnnu linnale. Vaenlane osutas siin veel vastupanu, kuid oli sunnitud lõpuks taanduma. Esimestena tungis linna soomusrongi "Kapten Irv" dessantosad. Veidi hiljem jõudis sinna ka Soomusrongi nr. 3.

Kuid võitja loorberite kanditaatideks osutusid hoopiski Võnnu alt laiali jooksnud lätlaste 2. Võnnu polgu osad, kelle partisanid metsast ükshaaval kokku kogusid, neile relvad kätte andsid ja poolvägisi oma isamaa eest võitlema sundisid. Nüüd marssisid needsamad mehed truiumfaalselt linna, kust nad alles paar päeva tagsi olid häbistavalt laiali jooksnud.

Pealesõjaaegseis lätlaste kooliraamatutes aga jutustati läti lastele ilusaid muinaslugusid sellest, kuidas nende isad Võnnu veristel väljadel olid Landeswehri väed puruks löönud... Langenute mälestuseks püstitati Võnnu linna uhke ausammas, millel olnud tekstis ei mainitud sõnagi eestlastest.

Võnnu (Cesise) langemise järel, s. o. 23. juunil, andis kindral Põdder sama päeva hommikul kell 10 käsu: heisata Pärnu- ja Viljandi maakonnas riigilipud. 1923. aastal nimetati 23. juuni ametlikult Võidupühaks.

Pärnu ja Viljandi kaitseliidu ülematele, ärakiri linnapeadele ja maakonna valitsuste esimeestele.

Täna kell 8.30 on Soomusrongide dessandid ja 3. diviisi väeosad Võnnu linna ja tema ümbruse oma alla võtnud. Vaenlase kaotused väga suured. Eesti Vabariigi rahvavägi, vaatamata meeleäraheitliku vaenlase vastupanu peale, tungib edasi lõuna poole. Iseäralikku vahvust kahepäevastes lahingutes on Soomusrongide divisjoni osad üles näidanud. Palun korraldusi teha, et saadud võidu puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakondades saaks lipud välja pandud ning kohalistes garnisonides sõjaväe praadid toime pandud.

1919. a. 23. juuni kell 10.

Divül Põdder

Ametlikult hakati Võidupüha pühitsema 1932. aastal

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 18. 07. 2005. 14:19