Landeswehri loomine

Landeswehri formeerimine Lätis algas seal elavate balti sakslaste algatusel. See toimus samal ajal, kui Eestis üritasid siinsed sakslased "Heimatschutzi", ehk kodukaitset ellu kutsuda.

Landeswehr ehk "maavägi" loodi Saksa okupatsioonivägede nõusolekul ja toetusel, kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärgiks Balti hertsogiriigi rajamise toetamine. Kuid viimase moodustamine luhtus. Landeswehr loodi balti sakslastele usaldusväärsetest kodanikest, vaatamata rahvusele. Et kindlustada selles sakslaste juhtivat positsiooni ja nende osakaalu, lubas Saksa väejuhatus astuda Landeswehri teenistusse ka riigisakslastel.

Läti peaminister K. Ulmanis

Peale Läti iseseisvuse väljakuulutamist ja Läti valitsuse moodusamist peaminister K. Ulmanisega eesotsas, tunnustas Saksa Vabariigi valitsus Läti Vabariiki de fakto. Kuna Läti valitsusel puudus maa kaitsmiseks oma sõjavägi, välja arvatud mõned kiiresti formeeritud roodud ja - Landeswehr, sõlmis Läti valitsus Saksa vabariigi peavoliniku A. Winnigiga 1918. a. detsembris sõjalise abistamislepingu, mille alusel saksa väejuhatus formeeris "Rauddiviisi". Diviis komplekteeriti Saksa 8. armee vabatahtlikest ja see pidi jääma Lätti, kaitseks Punaarmee vastu juhul, kui Saksa väed Lätist tagasi tõmbuvad. Saksa esindjaga sõlmitud lepinguga allutati Landeswehr koos selle venelastest koosneva osaga, aga ka kõik puhtläti roodud Saksa väejuhatusele.

Samal ajal lähenes Punaarmee Riiale. Ka Lätis, nagu Eestiski, ei osutanud Saksa väed neile vastupanu. Landeswehr aga oli selleks liiga nõrk, ehkki see püüdis Riia ees läti punakütte pidurdada. Samal ajal alustasid Riias paar värskelt moodustatud läti roodu mässu, mis suudeti vaid Inglise laevastiku abiga maha suruda.

Kuna Ulmanise valitsus oli Punaarmee edasitungi tõkestamiseks jõuetu, sõlmis see Saksa valitsusega lepingu, mille põhjal pidid kõik sõdurid ja ka välisriikide kodanikud, kes vähemalt neli nädalat olid enamlaste vastu võidelnud, saama Läti kodakonsuse ning maa saamise õiguse. Ka said selle lepingu põhjal läti kodanikud õiguse astuda "Rauddiviisi" ning saksa ohvitserid ja allohvitserid Landeswehri. Sellega said sakslased need väeosad täielikult oma mõjuvõimu alla.

Selle lepingu tagamõtteks oli Läti koloniseerimine sakslastega. Seda koloniseerimispoliitikat taotles Saksa vabariigi peavolinik, sotsiaaldemokraat August Winnig juba algusest peale. Nüüd oli tal selleks olemas ka Läti valitsuselt saadud vormilik luba. Läti suurmaaomanikud lubasid selleks loovutada ühe kolmandiku oma maadest.

Saksamaal avati selleks vabatahtlike värbamise bürood, kuhu tuli kokku palju vabatahtlikke. Kuid nende kohaletoomine, varustamine ja relvastamine venis ja 1919. a. jaanuari alul vallutasid läti punased kütid Riia, seejärel Miitavi (Jelgava) ja peagi jõudis rinna Liibavi alla, kuhu Läti valitsus koos Landeswehriga oli põgenenud.

Ulmanise valitsus avaldas küll soovi Eestisse ümberasumiseks, millega Eesti valitsus ka nõustus ja saatis Läti valitsusele Liibavisse järele laeva. Kuid Ulmanis loobus Eestisse ümberasumisest ja saatis Läti esindajana Eestisse pastor J. Rammani ning kapten G. Semitani. Viimastega sõlmis Eesti valitsus lepingu, mille alusel Eestis formeeriti kaks läti polku koos suurtükiväega.

Saksamaa oli oma idapiiri kaitseks jätnud Kuramaale 6. reservkorpuse, mille peakorter asus Liibavis. Peale Landeswehri viimist Liibavisse läks see automaatselt 6. reservkorpuse alluvusse. Kuna korpuse võitlusmoraal oli madal, asusid Landeswehri nõrgad jõud Venta jõe joonel punavägede vastu. Landeswehri koosseisus koos vene valgete salgaga oli umbes 450 meest. Läti pataljonis oli napilt 220 ja Rauddiviisis 450 meest.

kindralmajor Rüdiger krahv von der Goltz

Kui 1. veebruaril 1919 saabus 6. reservkorpuse ülemaks kindralmajor Rüdiger krahv von der Goltz, kes oli Soome vabadussõjas teinud endale hea nime, tuli väeosades pööre. Ta seadis korra jalule nii korpuses, kui Landeswehri ja Rauddiviisi väeosades. Kohale jõudsid ka vabatahtlikud Saksamaalt. Nüüd oli Rauddiviisi kooseisus 4000 ja Landeswehri koosseisus 4500 meest. Viimase ülemaks tuli Saksamaalt major Alfred Fletcher.

Kindral grahv von der Goltzi kavad ei piirdunud mitte ainult baltisakslaste abistamises ja maa koloniseerimises sakslastega. Oma mälestustes väidab ta, et kavatses koos vene valgetega võtta ette sõjakäiku enamlaste vastu, kukutada Venemaal kommunistlik kord ning aidata võimule monarhistlik ja saksasõbralik valitsus. Seejärel jätkata koos venelastega sõda liitlaste vastu, või vähemalt saavutada sel teel Saksamaale soodsamaid rahutingimusi. Grahv von Goltzi kavadega oli vaikivalt nõus ka Saksa valitsus.

Takistuseks oli aga Läti Ulmanise valitsus, kes polnud küllalt vastutulelik Landeswehri ja von Goltzi soovidele ning 16. aprillil kukutas Landeswehri üksus, mis oli "salaja" eesliinilt Liibavisse tulnud, Ulmanise valitsuse. Viimasel õnnestus põgeneda sadamas seisnud inglaste sõjalaevale, olles seal inglaste kaitse all.

polkovnik J. Balodis

Liibavi all olid küll ka puht läti üksused polkovnik J. Balodise juhtimisel, kuid Saksa väejuhatus takistas kõigiti nende üksuste suurendamist, mistõttu polkovnik Balodisel tuli oma väeosa nõrkuse tõttu olla nii riigipöörde kui järgnevate sündmuste ajal vaid pealtvaataja rollis.

Liitlased alul küll protesteerisid riigipöörde vastu Lätis, kuid baltisakslaste esindusel õnnestus neid rahustada. Ja kui Läti uus valitsus moodustati läti kirjanik-pastori Niedraga eesotsas, soovitasid liitlased Ulmanisel sellega isegi kokku leppida. Moodustatud Niedra valitsus oli küll vastuvõetav sakslastele, kuid seda ei tunnustanud Läti rahvusnõukogu. Samuti ei tunnustanud seda Põhja-Lätis Eesti abiga formeeritud läti polgud.

Nüüd olid Balti hertsogiriigi rajamisel ja maa koloniseerimisel Landeswehril ja von der Goltzil teel ees veel Eesti valitsus ja meie maareform. Need takistused oli vaja kõrvaldada või asendada vähemalt Niedra taolise valitsusega. Samal ajal alahindas Krahv von der Goltz Eesti sõjalisi võimeid ning hindas üle Landeswehri omi, ja kui punaväed oli lätist välja taandunud, otsustas ta alustada Eesti vastu sõjakäiku.

printerisõbralik versioon esita küsimus