Tartu vallutamine

Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahovitši üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi.

leitnant J. Kuperjanov

Samal ajal oli Tartumaa Kaitseliidu ülem leitnant J. Kuperjanov formeerinud Puurmanis uue üksuse – Tartu maakonna kaitsepataljoni, mis hiljem nimetati Tartu pataljoniks ja peale Kuperjanovi surma Kuprjanovi partisanide pataljoniks. Kuperjanovi partisanid valmistasid oma ootamatude rünnakutega Punaarmee tagalsse enamlastele palju tuska. Nüüd oli Kuperjanov oma paari rooduga Kursi kaudu raudteele välja jõudnud, kus ta kohtus soomusrongidega. Kaptenid K. Parts ja A. Irv kutsusid Kuperjanovit oma meestega soomusrongidega liituma, et siis ühiselt Tartu peale minna. Kuperjanov oli nõus ja partisanid pandi soomusrongidele.

Teel Tartu poole oli soomusrongidel Voldis, Äksis ja Kärknas tulevahetusi punaste soomusrongiga. Soomusrongi nr. 1 dessant vallutas punaste sillaõhkijate nina alt Jänese raudteesilla, kes olid silla õhkimisega vaid mõne hetke hiljaks jäänud, ja see otsustas Tartu saatuse. Soomusrongidele oli tee Tartusse vaba. Linn vallutati punaüksute käest 14. jaanuaril, kus eriti ägedat vastupanu osutas 6. läti punane kütipolk. Punaarmee juhtkond oli kavatsenud just saata Lõuna-Eestisse uusi väeüksusi, kuid soomusrongide rünnak Tartule lõi need kavad esialgu segi. Vaenlase peajõud taandusid Võru suunas ja mõned väiksemad üksused Valga suunas. Nende jälitamiseks puudus meil aga jõud.

Tartus olid punased toime pannud massimõrva. Kommunistid olid arreteerinud suure hulga inimesi ja need Krediidiühisuse keldrisse viinud. Valdav osa neist tapeti enne soomusrongide Tartusse jõudmist. Samasugune mõrv oli toimunud ka Rakveres. Seal jõuti laibad maha matta, Tartus aga mitte.

See massimõrv põhjustas sõdurite hulgas veelgi suuremat punaste vihkamist. Seni teati küll suurtest mõrvamistest Venemaal, kuid need olid toimunud revolutsiooni keerises. Esimeses Maailmasõjas sõditi humaanselt – lahingutandril võitles sõdur sõduriga. Vange koheldi inimlikult ja eraisikute hukkumisi püüti igati vältida. Nüüd võis aga väga sageli kohata punaste poolt tapetud eraisikuid ja vangi langenud sõdurite tundmatuseni purustatud laipu. Need ebainimlikud punaste teod kalgistasid mehi ja sütitasid neis viha vaenlase vastu.

Tartusse jõudis koos ühe patareiga ka Tallinna kaitsepataljon leitnant O. Sternbecki juhtimisel, mis suunati Reolasse ja kus sellel olid esimesed tuleristsed, mis aga pataljonile kuulsust ei toonud. Järvamaa kaitsepataljon ja 2. polk lähenesid Tartule kiirmarsil. 2. polgu jõudmisel Luunjasse stabiliseeriti rinne Reola ja Vastse-Kuuste alla ning seejärel asus polk Räpina suunas taganevat vaenlast jälitama. Ka Järvamaa kaitsepataljon jõudis 29. jaanuaril Räpina-Mehikoorma piirkonda, kust tegi retki üle Lämmijärve Venemaale. 30. jaanuaril nimetas ülemjuhataja pataljoni ümber 7. polguks. 2. polk ületas Valga-Pihkva raudtee ja 4. veebruaril vallutas Petseri linna.

leitnant Kaarel Eenpalu

Soomusrongid alustasid Tartust edasitungi Elva suunas, mille desandid vallutasid 15. jaanuaril. Kuid edasi rongid ei pääsenud, kuna Elva sild oli purustatud ja asuti seda taastama. Samal ajal vallutas Tartu vabatahtlike pataljon leitnant K. Einbundi (hiljem Eenpalu ja vabariigi peaminster) juhatusel Rannu mõisa ja 17. jaanuaril Rõngu, kuid oli sunnitud äsja kohale toimetatud värskete punaüksuste survel tagasi tõmbuma.

kapten Anton Irv

Kuperjanovi partisaniüksus oli Tartus puhanud ja oma koosseise täiendanud ning ilmus 24. jaanuaril taas lahinguväljale. Ülemjuhataja allutas nad operatiivselt Soomusrongide divisjoni ülemale, kelleks nüüd oli kapten Anton Irv, kuna kapten Parts viibis haavatuna haiglas. Raudteel liikudes tuli soomusrongidel võidelda põhiliselt purustatud sildadega, vaenlase soomusrongidega ning maaväe patareidega. Sellele vaatamata vallutasid soomusrongid 23. jaanuaril Kirepi.

Soomusrongid ei suutnud purustatud sildade pärast jalaväega sammu pidada, kuid nende dessandid abistasid Partisanide ja Tartu vabatahtlike pataljone ja ühiselt löödi ägeda lahingu järel 25. jaanuaril punased Rõngust välja ning jõudsid Puka alla, kuhu ka soomusrongid peagi järele tulid. Koos suunduti ägedaid lahinguid lüües edasi Valga poole, kus vaenlane visalt vastu pani. Partisanide pataljon, vaatamata rasketele kaotustele, surus vastas olnud punalätlased Tartu-Valga maantee piirkonnas tagasi ja vallutas 27. jaanuaril Sangaste. Kuna soomusrongid olid jälle lõhutud sildade tõttu maha jäänud, liikusid rongidessandid edasi jalgsi ja vallutasid Keeni jaama.

Nüüd suunas Punaarmee juhtkond Sangaste alla uusi vägesi ja need surusid Partisanide pataljoni Sangaste jaama piirkonnast välja. Järgmisel päeva õhtul jõudsid järele soomusrongid ja üheskoos tõrjuti punased Sangastest suurte kaotustega põgenema.

Eestisse oli jõudnud ka teine Soome üksus – “Põhja Poegade” rügement polkovnik H. Kalmi juhatusel. Rügement jõudis Sangastesse 30. jaanuaril, kuhu H. Kalm oli määratud selle sektori ülemaks.

H. Kalmi poolt koostatud kava nägi ette Valga haaramist külgedelt, kus Partisanide pataljon, arvestades nende poolt peetud raskeid lahinguid, oli jäetud reservi. See kava polnud halb, kuid Kuperjanov nõudis, et tema pataljon liiguks Valga peale mööda maanteed ja H. Kalm andis Kuperjanovile järele.

printerisõbralik versioon esita küsimus