et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Rünnakuhoog raugeb

Kool.ee-haridusportaal :: Rünnakuhoog raugeb Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeRünnakuhoog raugeb,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

1919. aasta jaanurikuu esimesel nädalal olid eesti väeosad saavutanud taandumiste maksimumi. Pideva taandumise käigus olid väeosadest lahkunud ebakindel kontingent ja järele olid jäänud kõrge moraaliga ja võitlustahtelised sõdurid. Kuigi väeosade koosseisud olid tublisti kahanenud, täitsid nad edukalt oma ülesanded.

Ka vaenlase väeosade moraalne tase oli tublisti langenud. Puht venelastest koosnevad üksused olid kokku kuivanud, kuna paljud olid väeosadest ära jooksnud. Eesti kommunistlikud polgud olid küll võitlustahtelisemad, kuid mitte kõik sõdurid polnud seal kommunistid. Pealegi olid nad toimunud lahingutest kurnatud ja väsinud.

Punaarmee juhtkond taipas küllap alles nüüd, missuguse saatusliku vea olid nad rünnakuid Eesti vastu alustades teinud. Sõda alustades ei peetud Eestit vist tõsiselt vastupanuvõimeliseks, millist arvamust kinnitasid ka 1918. aasta detsembri esimestel nädalatel peetud lahingud. Oma suuremad ja võitlusvõimelisemad väed – läti punased kütid – saadeti Riia peale, soovides korraga vallutada nii Riiat kui Tallinnat.

Võib arvata, et läti punased polgud soovisid ka ise eeskätt Riia peale minna, nii nagu eesti punased polgud soovisid vallutada Tallinnat, põhjustades sellega aga üldise ebaedu. Selline punavägede poolitamine tuli meile suureks kasuks, kuna eesti üksusi ründavatest väeosadest ei piisanud Eesti vallutamiseks. Kuigi eesti üksustel tuli algul pidevalt taanduda, toimus samal ajal palavikuliselt uute väeosade formeerimine. Esimeset Maailmasõjast osa võtnud ja korraliku väljaõppe saanud mehi oli külluses ja need tuli nüüd väeosadesse koondada.


polkovnik Joh. Laidoner

Ülemjuhataja instituudi loomine ja polkovnik Joh. Laidoneri määramine ülemjuhatajaks panid aluse meie väeosade edaspidisele edukale tegevusele. Ka kogu elanikkonna energiline kaasalöömine avaldasid tervendavat mõju üldisele olukorrale.

Ülemjuhataja otsustas minna esmajoones vastupealetungile Tallinna all, suunates täiendavate üksustena rindele 1. polgu, Spordiselts “Kalevi” liikmetest formeeritud löögiüksuse, millest hiljem formeerus kuulsusrikas polk “Kalevi Malev” ning äsja Eestisse saabunud Soome pataljoni kaks kompaniid major Ekströmi juhatusel.

Uue aasta esimesel nädalal püüdis vaenlane jätkata edasitungi Tallinna suunas, kuid need rünnakud löödi soomusrongide ja nende dessantide poolt edukalt tagasi. 3. Tartu kommunistliku polgu kolm roodu tegid katse, vallutada ootamtu rünnakuga Kehra jaama, kuid soomusrongi nr. 1 neljakümne meheline dessant, toetatuna soomurongi kahuritulest, lõi vaenlase roodud Arudevahe talu juures puruks.


Vabadussõja tegevuspiirkond

See Arudevahe talu juures peetud lahing sai pöördepunktiks Eesti Vabadussõjas. Siitpeale läks initsiatiiv täielikult eesti väeosade kätte. Eriti soomusrongid olid need, mis avasid meie võitude seeria. Juba 6. jaanuaril 1919 vallutasid soomusrongid tagasi Aegviidu, 9. jaanuaril Tapa ning 10. jaanuarl Rakke, olles seega läbi lõiganud Paide alla jäänud punaüksuste taganemisteed.

Samal ajal alustas aktiivselt vastase ründamist ka eesti merevägi, tehes dessant dessandi järel vaenlase tagalasse. Dessantide jaoks oli formeeritud eraldi Meredessantpataljon kapten K. Pauluse juhtimisel. Nii tehti dessant Tsitres, Hara lahes, kus dessandiga liitusid ka kaks soome kompaniid. Muuksi küla all toimunud lahingus näitasid soomlased üles erilist vaprust ja punased põgenesid kabuhirmus. Seejärel maabus dessant Kunda rannas. Kõik need rünnakud toimusid eesti punapolkude vastu, kes said suurte kaotuste osaliseks.

Mereväe ja soomusrongide rünnakud vaenlase külgedele olid nii edukad, et Punaarmee loovutas taandumisel Rakvere lahinguteta. Eestimaa südames, Järvamaal olnud vaenlane, kartes peale tagala läbilõikamist kotti jäämist, alustas kiiresti taandumist, jälitatuna meie 1. ratsapolgu, Järvamaa kaitseüksuse ja eesti sakslaste üksuse poolt. Nüüd suunas ülemjuhataja ratsapolgu ja sakslaste üksuse Avinurme, ning Järvamaa kaitsepataljoni Mustvee peale, kuhu need jõudsid 14. jaanuaril.

Viru rindel taandus rindejoon Tallinnast järjest kaugemale. Jõhvi lähistel püüdsid punased meie vägede edasitungi küll peatada, kuid Järve küla all toimunud lahingus, mis kujunes küll üsna raskeks meie noorele “Kalevi Malevale”, murti kalevlaste ja 1. polgu üksuste poolt punaste vastupanu täielikult.

Ka Sinimägedesse tõid punased uusi vägesid, kuid sinna toodud Vene 86. polk ei soovinud sõdida ja jooksis meie poole üle.

Narva vabastamine. Utria lahing

Otsustav lahing Narva vabastamiseks peeti Eesti ja Soome dessantvägede poolt meie sõjalaevastiku toetusel Utria küla ja Laagna mõisa juures. Dessandi korraldamiseks Utrias pandi laevadele neli Soome vabatahtlike kompaniid (600 meest) ja Eesti dessantpataljon (400 meest) Soome vabatahtlike pataljoni ülema kolonelleitnant M. Ekströmi üldise juhtimise all. 17. jaanuaril jõudis laevastik Utria alla, kus laevade tule toetusel algas meeste maalesaatmine. Meeste maalesaatmist raskendas tugev lainetus ja kivine rand. Kohati oldi sunnitud hüppama paatidest jääkülma vette, et jalgsi kaldale jõuda.

Siin osutasid dessandi maabumisel suure teene Narva koolipoisid, kes teenisid mereväes. Kuna esialgne maabumispaik oli halvasti valitud - rand oli kivine ja madal ning sellele lisaks tõusis veel tugev tuul, mistõttu osa paate läks ümber ja mehed kahlasid jääkümas vees, ning maale jõudis vaid paarsaja mehe ringis. Narva koolipoisid juhtisid dessantlaevad teise kohta, kus rand oli kivideta ja vesi sügav, seal maabusid ülejäänud dessantüksused. Utriast suundus meredessant Laagna suunas, soomlased liikusid aga Narva-Jõesuu peale. Narva kooliõpilased viisid soomlased kõrvalisi teid pidi Narva peale, kes vallutasid selle 18. jaanuari õhtul.

Viru rindel paisati vaenlane Eesti piiridest kiiremini välja, kui ta oli jõudnud siia sisse tungida. Väejuhatus soovis küll veel vaenlast jälitada ka Venemaa pinnal, kuid Meredessandipataljon keeldus edasi minemast, mistõttu Joh. Pitkal tekkis äge sõnavahetus selle juhataja kapten Paulusega, lubades kapteni reameheks alandada.

Rindejoon kulges nüüd Narvast mööda Narva jõge kuni Peipsi järveni, kuhu see peatuma jäi. Vastas olnud eesti punased polgud viidi tagalasse oma haavu parandama, kus need eesti punadiviisiks ümber formeeriti.


Soomusrong nr. 1.

Soomusrongid olid kapten Irve juhtimisel tunginud vaenlase selja taha ja vallutanud Rakke jaama. Narva suunas ei saanud rongid enam minna, kuna punased olid kõik raudteesillad ja truubid puruks lasknud. Nüüd otsustas kapten K. Parts tungida kõigi rongidega edasi Tartu suunas. Operatiivselt allusid soomusrongid 1. diviisi ülemale, kuid sidevahendite puudumise tõttu ei saanud kapten K. Parts oma tegevusest diviisiülemat kindral Tõnissoni informeerida ja nii liikusid Soomusrongid nr. 1 ja 3 Rakkest edasi ja jõudsid 13. jaanuaril Jõgevale. 2. polk oli juba kaks päeva varem Jõgeva vallutanud, seal vastas olnud 3. soome kommunistliku polgu ja 49. kütipolgu üksused tagasi surunud ning jõudnud välja Palamusele.
printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 7. 02. 2008. 11:27

Time: 0.0468922 s.