Väilsabi

20. novembril 1918 otsustas Inglise valitsus Eestit abistada ja saatis admiral E. A. Sindlairi juhtimisel Liibavist Tallinna poole teele oma sõjalaevad. Õnnetuseks sattus aga üks laevadest miini otsa ja hukkus. Admiral pöördus Liibavisse tagasi.

suurtükilaev "Lembit"

Tol ajal oli Vene laevastik, ehkki see oli korrastamata, reaalne jõud Soome lahes. Eestil polnud aga vene laevastikule midagi vastu panna. Ehkki sakslastelt võeti üle suurtükilaev “Bobr”, mis nüüd kandis nimetust “Lembit”, vajas see põhjalikku remonti. Sakslastelt saadi küll ka veel vahilaev “Laine”, mis oli sõidukõlbulik, kuid sellest polnud vene laevadele vastast. Seetõttu oli Inglise laevastiku tagasipöördumine suur löök.

Sõjavägede ülemjuhataja Joh. Laidoner sõitis otsekohe Liibavi, et selgitada olukorda ja veenda inglasi Tallinna tulema. Londonis asunud Eesti esindaja A. Piip kordas sama palvet Inglise valitsuse ees ja selle tulemuseks oli, et Inglise laevastik saabus 12. detsembril 1918 Tallinna reidile. Teade inglaste saabumisest Tallinna levis kulutulena üle kogu maa, tõstes märgatavlt nii rindel olevate sõdurite kui rahva meeleolu. Ka saadi inglastelt suures koguses laskemoona.

miiniristleja "Lennuk"

miiniristleja "Wambola"

Samal ajal saabus Tallinna alla vene laevastik ja 27. detsembril langesid kaks vene miiniristlejat inglaste kätte vangi. Inglased kinkisid mõlemad laevad Eesti vabariigile ja need hakkasid kandma nimesid “Lennuk” ja “Wambola”.

Meie põhjanaaber Soome on meid alati abistanud. Nii oli see ka Eesti riigi sünni kriitilisel hetkel. Meie abipalve leidis Soomes väga sooja vastuvõttu. Ja kuigi Soome valitsus ei saanu mitmel põhjusel oma sõjaväge Eestisse saata, andis Soome noorele Eesti vabariigile relvi, laskemoona ja rahalist laenu, ning lubas värvata vabatahtlikke.

 
major M. Ekström             ooberst H. Kalm

Vabatahtlike värbamiseks moodustati Soomes Eesti Abistamise Peakomitee. Soome vabatahtlikest oli ette nähtud formeerida kaks iseseisvat väeosa – üks major M. Ekströmi, teine ooberst H. Kalmi juhtimisel. Nimetatud väeosad olid ette nähtud formeerida kolme nädala jooksul.

Kuid sündmused arenesid oodatust kiiremini. Kuna punaväed olid jõudnud Tallinna alla, kutsus major M. Ekström oma väeosa esimese kompanii kiiresti kokku ja 30. detsembril 1918 saabus see Tallinna.

Samal ajal valitses rahva hulgas veel pessimistlik ja eesti kaitseväe võimetes kahtlev meeleolu. Oma pahempoolse ilmavaate tõttu ja parteipoliitilistel kaalutlustel oli sõjategevuse vastu ka osa riigi juhtivtegelastest, mis omakorda avaldas mõju kogu rahvale. Soomlaste tulek tõi aga rahvale lõplikult usu tagasi.

1919. aasta jaanuri keskel saabus Soomest Eestisse major Ekströmi pataljon, mille kooseisus oli umbes 600 meest. Ooberst Kalm andis oma rügemendile, mille kooseisus oli umbes 2000 meest, nimeks Põhja Poegade rügement.

Ka Rootsist tuli üks kompanii vabatahtlikke. Kuid erilist ditsiplineeritust see üles ei näidanud ja Mai keskel kompanii likvideeriti. Osa rootslasi siirdus kodumaale tagasi, osa asus teenima eesti üksustesse ja ka Põhjakorpusesse.

Abi saabus ka Taanist. Taanis oli palju vabatahtlikke, kuid Taani vasakpoolne valitsus lubas neist Eestisse tulla ainult paarisajal mehel. Ka viibis taanlaste tulek majanduslikel põhjustel, ehkki inglased andsid neile varustuse 1000 mehe jaoks. Taani kompanii kolonelleitnant R. G. Borgelini juhatusel jõudis Eestisse alles aprillis. Taanlased olid head sõdurid ja pälvisid oma lahingulise tegevuse eest korduvalt kiitust. Nad võtsid lahingutest osa septembrini 1919.

Richard G. Borgelin

Aastaid hiljem kirjutas [siis juba kolonelleitnant] Richard G. Borgelin oma mälestustes Danneborgi lipu all Vabdusõja võidukale lõpule viinud eesti ohvitseride kohta järgmist:

"Sel korral, kuid ka hiljem on mul olnud võimalus imetleda, kuidas eesti ohvitserid olid osanud kohaneda sõja tingimustega ja väikeste jõudude ning vahendite juures mõistsid täita kõiki moodsa sõjatehnika nõudeid. Nendel oli pilku ja arusaamist maastiku jaoks, nii et ainustki kuulipildujat ega kahurit ei asetatud strateegiliselt valele kohale. Iga toetuspunkt väikesel mäendikul oli nii õieti valitud, et sealt täielikult võis ümbrust valitseda.

Ja kui hiljem läbi Läti marssisime, oli mul juhus imetleda polkovnik Mutti hulljulget plaani, samuti rittmeister Jonsoni ratsapolgu julget manöövrivõimet ja näha, kuidas kapten Roska oma kahuritest nii täpselt põmmutas nagu vilunud püstolilaskja, kes otse esimese lasuga märki tabab.

Mina olen küll vist olnud ainus välismaine ja võõras eriteadlane, kellel on olnud võimalus sõjas ja rahus pikemat aega koos töötada eesti ohvitseridega, ja olen rõõmus, et mul siin avaneb eesti rahvale jutustada, et Eesti Vabadussõjaaegne ohvitser tegi oma sõjaväelise töö selliselt, et ta oma paenduva ja kaalutletud taktikaga päästis hukkumisest paljud inimelud. Ja tema teeneks peab lugema seda, et see sõda nii ruttu ja õnnelikult lõpule viidi.

Sündinud eestlasena, sõjaväelise kasvatuse saanud vene sõjaväes ja sõjaakadeemias, kus ta üksnes ei õppinud strateegiat ja taktikat, matemaatikat ja võõraid keeli, vaid kõige selle juures oli omandanud ka suure ja avara silmaringi. Maailmasõjas kasvanud oma ala meistriks ja revolutsiooni ajal õppinud rahvast mõistma. Mina arvan, et ilma sellise ohvitserita ei oleks loodud Eesti vabariiki."

Vabadussõja algpäevil ei olnud meil selle sõna otsese mõttes veel oma sõjaväge. Valitsuse poolt oli antud küll käsk polkude formeerimiseks ja mobilisatsioon tõi kokku ka mõnituhat meest, kuid lühikese aja tõttu ei jõudnud mehed korralikuks üksuseks veel kokku sulada. Üksuste juhid ei jõudnud mehi ja need omakorda oma juhte tundma õppida. Puudus oli relvadest ja muust vajalikust varustusest.

Halvavalt mõjusid ka rahva hulgas levinud pessimistlikud meeleolud. Mõned juhtivad tegelased, kelle otseseks ülesandeks oli mobilisatsioon läbi viia, tegid selle läbiviimisel takistusi, kritiseerides valitsuse korraldusi ja ironiseerides, et – milleks meil üldse sõjaväge? Ega ometi Venemaa vastu! Küll meid kaitsevad teised riigid, kes meist huvitatud on…

Vabariigi valitsuse ja sõjaväe kõrgema juhtkonna õlul lasus ränkraske koorem – riik ja sõjavägi tulid luua mitte millestki…Kuigi riigi piiri kaitsesid veel Saksa okupatsiooniväed, oli nende lahkumine vaid päevade küsimus. Kuna Põhja-Eestis asunud Saksa vägedega olid suhted paremad, saadi neilt mõnisada vintpüsse ja laskemoona, kuid mitte suurtükke ja transpordivahendeid. Lõuna-Eestis olid seevastu suhted sakslastega teravamad, mistõttu Pärnus ja Viljandis võeti neilt relvi jõuga.

Samal ajal ei kaotanud Nõukogude Liit lootust Baltimaade tagasivallutamiseks, oodates vaid soodsat juhust. Eestist põgenenud kommunistid olid juba 1918. aasta märtsis moodustanud 1. kommunistliku eesti pataljoni, mis rakendati võitlusse eesti väeosade vastu. Veidi hiljem moodustati Tartu-Jamburgi pataljon, mis võitles põhjarindel. 1918. augustis, kui Saksamaa arvati sõjas kaotavat, formeeriti 1. Tallinna kommunistlik kütipolk, 2. Viljandi kommunistlik kütipolk ning Tartu-Jamburgi pataljon nimetati ümber 3. Tartu kütipolguks.

Kuid Saksamaa kokkuvarisemine ei tulnud nii kiiresti. Samal ajal vajas Venemaal käiv kodusõda abiväge, mistõttu osa formeeritud üksustest idarindele viidi.

Peale Saksamaa kapituleerumist ja seal toimunud revolutsiooni toodi eesti kommunistlikud väeosad kiiresti Narva alla tagasi.

Samal ajal toimus Narvas polkovnik A. Seimani juhatusel meie 4. polgu formeerimine. Selle koosseis oli koos ohvitseridega kasvanud 600 meheni. Kohalikus Kaitseliidus oli 150 meest. Eesti idapiiril seisid saksa väed, kellega läbisaamine oli üldiselt hea ja kes lubasid tagada Eesti piiri puutumatuse seni, kuni oleme ise seda suutelised tegema.

Nõukogude väejuhatus suunas Eesti vastu 7. armee, kelle Narva lõigus võitlevas laskurdiviisis oli umbes 7 tuhat meest, 22 suurtükki, üks soomusrong, kaks soomusautot, kaks lennukit ning kolm sõjalaeva.

Esimene punaüksuste rünnak Narvale toimus 22. novembril 1918, mis aga sakslaste poolt tagasi löödi. Kuid vastupidi antud lubadustele tõmmati sakslaste peajõud Saksa kõrgema väejuhatuse käsul Narva jõe äärest Iisaku-Kurtna joonele mistõttu Eesti looduslik piir – Narva jõgi jäi valveta.

Kuigi vastmoodustatud 4. polk polnud veel lahinguvõimeline – olles varustatud vaid vintpüsside ja mõne kuulipildujaga, hakkas see taganevatelt saksa eelvägedelt järk-järgult kaitserinnet üle võtma. Piiri kaitse- ja valveteenistusse rakendus kapten H. Laretei juhatusel ka Narva Kaitseliit.

Sakslaste evakueerimine lõi eesti väeosades meeleolu alla. Mobiliseeritute hulgas oli palju ebakindlaid sõdureid, kellele ei võinud kindel olla. Kindel võis olla vaid ohvitseridele.

printerisõbralik versioon esita küsimus