Kui enamlased 1918. a. novembris alustasid pealetungi Narvale, ei olnud äsjamoodustatud Kaitseliit suuteline neid piiril kinni pidama. Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu otsustas Eesti Ajutine Valitsus kiiresti taastada kaitseväe. Kuid kaitseväge ei hakatud looma mitte mobilisatsiooni abil, vaid seda otsustati teha vabatahtlike värbamise teel. Kuigi sõjaväelaste ringkonnad soovitasid valitsusel välja kuulutada mobilisatsiooni, jäi Ajutine Valitsus oma otsuse juurde. Küll aga pandi sundmobilisatsioon kehtima ohvitseride ja sõjaväeametnike suhtes, kes pidid ilmuma oma endistesse väeosadesse ja Tallinnas asunud ohvitseride reservi.

Andres Larka Aleksander Tõnisson Laidoner

Ajutise Valitsuse otsusel pidi kaitseväkke värvatama 25 tuhat vabatahtlikku, kuid tegelikult tuli kokku napilt tuhat meest. Moodustatava kaitseväe rahuaegne kava oli kindralite A. Larka ja A. Tõnissoni poolt koostatud Soomes maapaos olles juba 1918. aasta suvel. See kava nägi ette ühe jalaväe diviisi moodustamise, mille kooseisus oli kuus jalaväe polku, üks suurtükiväe polk, üks ratsapolk ja inseneriväe polk.

Selle kava kinnitas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus 21. novembril 1918. Diviisi ülemaks määrati kindral A. Tõnisson. Polkude asukohtadeks määrati: 1. polk –Tallinna, 2. polk – Tartu, 3. polk – Võru, 4. polk – Narva, 5. polk – Rakvere ja 6. polk – Pärnu. Suurtükiväe, ratsaväe ja inseneriväe polkude asukohaks määrati Tallinn. Samal ajal alustati ka Sõjavägede staabi formeerimist, kuid selle tegevus jäi esialgu kesiseks. Täie hooga alustas staap tegevust alles peale alampolkovnik Joh. Laidoner kodumaale saabumist, kelle Ajutine Valitsus nimetas 23. detsembril Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks.

1918. aasta novembri lõpuks oli Eesti sõjaväes ainult veidi üle 2000 mehe. Peale selle Kaitseliidu salgad. Ohvitsere aga oli rohkem, kui neid väeosades vajati.

Tallinna ohvitseride reservi määratud ohvitserid käisid koos Kaitseliiduga linna tänavatel patrullimas. Ühe sellise patrullkäigu ajal avastas patrull Kopli jaamas mõned vagunid, mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. Kahel vagunil olid peale monteeritud 3-tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud.

kapten A. Irv

Kaptenid K. Parts ja A. Irv leidsid, et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Sellest informeeriti ka kapten Joh. Pitkat ja nii sai teoks soomurongide ehitamise mõte. Soomusrong nr. 1 valmis 29. novembril 1918, mis kapten A. Irve juhtimisel kohe Narva suunas välja sõitis. Soomusrong nr. 2 valmis 12. detsembril ja nr. 3 nädala võrra hiljem.

Soomusrongide ehitamine oli peamiselt Joh. Pitka teene ja ta võttis Vabadussõja alul kogu soomusrongide juhtimise enda kätte, ehkki tal vastavat väljaõpet polnud. Teda hakati hüüdma soomusrongide isaks.

Joh. Pitka

Joh. Pitka suuri teeneid arvestades määras Sõjavägede ülemjuhataja ta vabariigi merejõudude juhatajaks, ülendades ühtlasi mereväe kapteniks. Soomusrongide üldjuhiks määrati kapten K. Parts. Soomusrongi nr. 1 ülemaks sai kapten A. Irv, soomusrongi nr. 2 ülemaks kapten J. Lepp ja soomusrongi nr. 3 ülemaks kapten O. Luiga.

Soomusrongide meeskonnad, nii ohvitserid kui sõdurid, olid moodustatud vabatahtlikest, kus ohvitserid olid arvulises ülekaalus. Sellest ka sõja algusest peale soomusrongide edukas sõjaline tegevus. Võib julgesti öelda, et soomusrongid olid Eesti Vabadusõja edu pant.

Samaaegselt kaitseväe moodustamisega toimus ka välisabi taotlemine. Siin omasid nimetamisväärset osa meie välisdelegatsioonid. Vabariigi rajamisel osutasid Eesti välisesindused hindamatu teene. Nii nagu polnud iseseisva riigi loomine võimalik ilma kaitseväeta, nii polnud see võimalik ka ilma välisesindusteta. Nende tegevus ei seisnenud mitte ainult memorandumi esitamises Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta, vaid ka abi taotlemises sõjalise toetuse saamiseks.

Esimesed välisdelegatsioonid otsustas Maanõukogu 1918. aasta jaanuaris saata Inglismaale, Prantsusmaale, Rootsi, Saksamaale ja Itaaliasse. Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsused tunnustasid Eesti Vabariiki
de fakto, olgugi, et algul vaid ajutiselt, juba 1918. aasta mais. Eesti tutvustamine lääneriikidele oli siis äärmiselt vajalik, seda enam, et maa oli veel Saksa sõjaväe poolt okupeeritud.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 18. 07. 2005. 13:02