Esimese eesti diviisi sünd

alampolkovnik Jaan Soots

Novembris saabus Eestisse alampolkovnik Jaan Soots, kellele Eesti Maanõukogu ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee tegid ülesandeks hankida luba Eesti diviisi moodustamiseks ja formeerida diviisi staap. J. Soots sõitis kohe Vene vägede ülemjuhataja staapi, kus teati juba endise sõjaministri seisukohta ja mõningate toimingute järel anti välja luba Eesti diviisi formeerimiseks. Diviisi ülema kohusetäitjaks määrati alampolkovnik Jaan Soots, kelle asemele 1. jaanuarist 1918 määrati kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner.

Venemaa riigivõimu lagunedes võtsid eesti rahvuslikud ringkonnad kohtadel võimu. Moodustati Eesti Maapäev, mis 15. novembril 1917 kuulutas end maa kõrgemaks võimukandjaks ja kuulutades Vene riigi ülemvõimu kehtetuks.

Jätkus eesti väeosade formeerimine. 24. novembril asutati Viljandis kapten G. Jonsoni juhatusel eesti ratsapolk. 5. detsembril formeeriti kolonel J. Unti juhatusel Viljandis ja Paides 2. eesti jalaväepolk.

J. Sootsi korraldusel hakkas kapten H. Vahtramäe formeerima Rakveres 4. polku, millele järgnes suurtükiväebrigaadi formee- rimine alampolkovnik A. Larka poolt. Siinjuures olgu märgitud, et suurtükid andsid eesti suurtükiväebrigaadile ukraina päritolu suurtükiväelased, kes suhtusid eestlastesse heatahtlikult ega sallinud venelasi. Samal ajal moodustati ka eesti ratsaväepolk, kuna paljud sõjaväelased olid tulnud Venemaalt ära koos hobustega.

1. Eesti diviisi väeosad kandsid vene sõjaväevormi ja olid relvastatud vene relvadega. Eraldusmärkideks olid Eesti rahvusvärvides lindid vormi õlakutel.

Venemaa ja Saksamaa vahel käiva sõja tõttu oli Eestisse toodud rohkearvuliselt vene väeosi. Peale selle asus Tallinnas Vene Baltimere laevastik. Toimunud revolutsiooni käigus olid neist 1917. aasta lõpul saanud Punaarmee üksused. Punaväed aga ei sallinud ega tunnistanud Eesti rahvusväeosade formeerimist ja asusid varsti pärast Eesti Diviisi moodustamist seda likvideerima ning vangistama selle juhte. Diviisi ohvitserid olid sunnitud minema põranda alla.

20.-25. jaanuarini 1918 toimus Tallinnas teine eesti sõjaväelaste kongress, kus otsustati nõuda Eesti iseseisvuse väljakuulu- tamist. Sama aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Eesti.

19. veebruaril moodustati Eesti Päästekomitee koosseisus: K. Päts, J. Vilms ja K. Konik.

Viis päeva hiljem, 24. veebruaril 1918 avaldas Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, millega kuulutati Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, kus kuni võimustruktuuride korrastamiseni oli kõrgemaks võimukandjaks Päästekomitee. Moodustati ka Eesti ajutine valitsus.

Eesti diviisi väeosad ja selle juhtkond koos Omakaitsega võtsid nüüd kohtadel võimu enda kätte ja nende otsesel toetusel kuulutati välja Eesti iseseisvus. Siitpeale lugesid Eesti väeosad endid iseseisva ja erapooletu Eesti riigi väeosadeks. Juba 21. veebruaril 1918, oli seda ametlikult deklareerinud 1. Eesti polk Haapsalus.

Samal ajal olid suhted Saksa okupatsioonivägedega, kelle eelsalgad olid saabunud Tallinna 25. veebruaril, väga ebamäärased. Pärast korduvaid läbirääkimisi Saksa väejuhatusega andis Saksa väeüksuse juht kindral A. von Seckendorff 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. Kuid loodava rahvusvägede organisatsiooni, mille ülemaks pidi saama kindralmajor A.Larka, iga ei olnud kuigi pikk. 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.

Eesti Ajutine Valitsus

11. novembril 1918 asus avalikult tegutsema Eesti Ajutine Valitsus, kelle käsutuses reaalse jõuna oli uuesti tegevust alustanud Omakaitse, mis hiljem formeeriti ümber Kaitseliiduks. Omakaitse ülesandeks oli Eesti Ajutise Valitsuse kaitsmine ja üldise korra hoidmine.

Konstantin Päts               Andres Larka                     A.Tõnisson

16. novembril 1918 ilmus Ajutise Valitsuse korraldus Eesti Rahvaväe organiseerimiseks. Selle alusel formeeriti uuesti Eesti Diviis, mõned uued väeosad ja Kaitseliidu osad. Esimeseks sõjaministriks sai Konstantin Päts. Peastaabi ülemaks määrati kindralmajor Andres Larka ning 1. diviisi ülemaks kindralmajor A.Tõnisson.

Samal ajal alustas revolutsiooniline Venemaa Eesti vastu sõjalist tegevust ja 16. novembril kuulutas Ajutine Valitsus välja vabatahtlike mobilisatsiooni, millega kutsuti 21-25 aasta vanuseid mehi astuma vabatahtlikult Eesti Rahvaväkke. Ühtlasi kuulutati välja eesti rahvusest ohvitseride mobilisatsioon.

21. novembril 1918 alustati Eesti Rahvaväe loomist. Asutati I diviis kindral A. Tõnissoni juhatusel ja Sõjaministeeriumi keskasutused. Alustasid tegevust I diviisi staap kolonel J. Rinki juhtimisel Tallinnas, 1. jalaväe polk kindral E. Põdderi juhtimisel Tallinnas, 2. jalaväepolk kolonel J. Unti juhtimisel Tartus, 3. jalaväepolk kolonel E. Kubbo juhtimisel Võrus, 4. jalaväepolk kolonel A. Seimani juhtimisel Narvas, 5. jalaväepolk kolonel N. Reeki juhtimisel Rakveres, 6. jalaväepolk J. Puskari juhtimisel Pärnus, 1. suurtükiväepolk kapten H. Kauleri juhtimisel Tallinnas ja inseneripataljon kapten Petersoni juhtimisel Tallinn-Nõmmel.

28. novembril alustasid enamlased pealetungi Narvale. Eesti 4. polk ja Kaitse-Liit ei omanud veel vajalikku sõjalist ettevalmistust, et neid tagasi lüüa ja olid sunnitud taanduma. Narva ja Narva-Jõesuu langesid enamlaste kätte. Pihkva poolt jõudsid enamlased Setumaa piirile.

29. novembril pani Ajutine Valitsus kogu riigis maksma sõjaseaduse ja kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Rahvaväkke kutsuti kõik Harju-, Lääne-, Viru-, Järva-, Viljandi-, Pärnu-, Võru- ja Tartumaal aastatel 1893-1896 sündinud mehed. Kaptenite J. Pitka ja K. Partsi algatusel moodustati soomusrong nr. 1, mis kapten A. Irve juhatusel sõitis Narva rindele.

Algas Eesti Vabadussõda. Ajutine Valitsus kuulutas venelaste ootamatu kallaletungi tõttu isamaa hädaohus olevaks, ning otsustas mobilisatsiooni läbiviimiseks ja tugeva rahvaväe moodustamiseks muuta kõik valla-, alevi-, linna- ja maakonnavalitsused ajutiselt sõjaväevalitsusteks. Need ei pidanud enam ootama valitsuse käske, vaid näitama kaitse korraldamisel üles enesealgatust.

Noor Eesti kaitsevägi täitis auga oma ülesande. Ta lõi enamlaste anarhistliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kaitsevõitluse Venemaa pinnale. Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire. Ta andis surmava hoobi Landeswehri tagurlikele jõududele, mis olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale.

Vabadussõja kangelaste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tunnustamise. Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.

printerisõbralik versioon esita küsimus