Esimesed eesti rahvusväeosad

Eesti rahvusväeosade formeerimine kerkis spontaanselt üles kohe pärast 1917. a. Venemaal toimunud märtsirevolutsiooni. Selle idee kandjaiks polnud mitte niivõrd poliitikategelased, kui just nooremad eesti sõjaväelased, kelle eestvedamisel alustati kõikjal Venemaal, kus iganes eesti sõjaväelasi oli, nende organiseerimist. Samal ajal suhtusid vanemad, elukutselised eesti sõjaväelased rahvusväeosade loomisse algul üsnagi leigelt.

Eesti sõjaväelaste organiseerimiseks moodustati nii kodumaal kui ka rindel ja garnisonides bürood ning komiteed, kusjuures tähtsamad neist asusid Tallinnas, Peterburis, Riias ja Soomes. Neist kujunesid juhtivateks organisatsioonideks Eesti Sõjaväelaste Büroo Tallinnas ja Peterburi Eesti Sõjaväeosade Keskkomitee. Viimane koostas ajutise Eesti väeosade põhikirja, millele saadi ka Vene ajutise valitsuse sõjaministri nõusolek. Põhikiri nägi ette Eesti diviiside loomist. Kuigi see ei olnud veel vormiline luba Eesti rahvusväeosade moodustamiseks, oli see aluseks, millele hiljem tugineda.

Tallinna garnisonis teenis sel ajal palju eesti sõjaväelasi. Ka siin olid vene väeosad ebakindlad ja lagunemas. Merekindluse komandant vajas aga korralikke väeosi. Kui siis eesti sõjaväelased ja seltskonnategelased pöördusid komandandi poole palvega lubada moodustada ainult eestlastest koosnevaid üksusi, palus komandant Petrogradilt luba kahe eesti kindlusepolgu formeerimiseks. See luba ka saadi ja vastavalt sellele andis Vene kindralstaap nüüd korralduse eesti sõdurite lähetamiseks Tallinna. Algas massiline eesti sõdurite juurdevool.

Oli selge, et ilma keskse juhtiva organita pole võimalik eesti sõjaväelasi organiseerida ja 10. aprillil 1917 tuli Tallinnas, kinos "Grand Marina", kokku pool tuhat sõjameest, kes üksmeelselt otsustasid võtta suuna rahvusväeosade loomisele. Peeti vajalikuks ka eesti sõjameeste koondamine kodumaa läheduses asuvale rindele. Töö organiseerimiseks moodustati kümneliikmeline komisjon. 19. aprillil toimus eesti sõjameeste organisatsioonide konverents, millest võttis osa arvukalt eesti ohvitsere. Varem moodustatud komisjoni ettepanekul valis konverents Eesti Sõjaväelaste Keskbüroo ning otsustas kokku kutsuda I Eesti sõjaväelaste kongressi. Keskbüroo lõi kontaktid kõigi eesti sõjaväeorganisatsioonidega

12. aprillil 1917 hakkas polkovnik S. Pinding formeerima esimest polku. Mitte kui kindlusepolku, vaid kui Eesti rahvuspolku, kuigi ametlik luba selleks veel puudus. Algul kulges polgu formeerimine edukalt, kuid siis kerkisid esile takistused. Nimelt oli osa Vene kõrgemaid sõjaväelasi kategooriliselt rahvusväeosade loomise vastu ja nõudis nende keelamist.

Palju aktiivsemad vastutöötajad olid aga eesti kommunistid ja nende vastuseis, mis kajastus miitingutel ja kommunistliku ajalehe "Kiir" veergudel, kandis vilja. Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, kus enamlased olid tunduvas ülekaalus, nõudis Eesti Polgu kui kontrrevolutsioonilise väeosa laialisaatmist ja selle juhtide kohtu alla andmist. See otsus saadeti Venemaa sõjaministrile, kes pani eesti sõjaväelaste lähetamise Tallinna seisma.

Nõudis üsna palju vaeva ja selgitamist, enne kui 25. aprillil 1917 saadi sõjaminister A. Kerenskilt ametlik luba I Eesti jalaväepolgu formeerimiseks. See formeeriti Tallinnas ja paigutati hiljem ümber Rakverre. Polgu ülemaks määrati polkovnik Aleksander Tõnisson.

kaugesõidu kapten Johan Pitka

Polgu koosseisuks oli kinnitatud 3770 meest, kuid tegelikult oli selles üle 10 000 mehe. Suuri raskusi oli polgu toitlustamise ja varustamisega ning ilma kaugesõidu kapten Johan Pitka abita poleks selle rahvusväeosa moodustamine tulnud kõne alla. Pitka andis selleks oma raha, muretses laene ja organiseeris korjandusi.

I Eesti sõjaväelaste kongress toimus 1.-5. juulini Tallinnas. Konverentsil oli esindatud üle 50000 eesti sõjaväelase. Kongress valis 24-liikmelise Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks valiti lipnik Konstantin Päts. Hiljem kopteeriti ülemkomiteese lipnik August Rei, kes valiti abiesimeheks.

Pidevalt saabus aga Venemaalt juurde uusi eesti sõjaväelasi, mistõttu oli vaja saada luba uute polkude formeerimiseks. Korduvalt Vene kõrgemale sõjaväejuhtkonnale esitatud palved jäid aga tulemusteta.

Siin, nagu varem Lätiski, sai otsustavaks Saksa vägede edasitung. Vene kõrgem väejuhatus nägi, et vene polgud on muutunud täielikult võitlusvõimetuks ja otsustas saata I Eesti polgu Rakverest Saaremaale, kuhu sakslased olid teinud dessandi ja kus lagunevad vene väeosad ei suutnud enam mingit vastupanu osutada. Polgu ümberpaigutamisega jäädi aga hiljaks, kuna saksa laevastik oli Muhu väina juba oma kontrolli alla võtnud. Muhumaale viidi vaid osa polgu koosseisust, kellest vaid paarisajal mehel õnnestus mandrile tagasi pääseda. Umbes 1600 meest viisid sakslased sõjavangidena Saksamaale.

1917. aasta septembris asutati Tallinnas kodanike vara ja julgeoleku kindlustamiseks ning revolutsiooniga kaasnenud anarhia vastu Tallinna elanikkude Omakaitse, millest hiljem kujunes välja Kaitse-Liit.

polkovnik Ernst Põdder

Samal eesmärgil andis Tallinna Merekindluse komandant 19. oktoobril 1917 loa Tallinna Eesti eraldipolgu formeerimiseks, mis hiljem nimetati ümber 3. Eesti polguks. Polgu ülemaks määrati polkovnik Ernst Põdder. Samal ajal oli Eesti Sõjaväelaste Peterburi Keskkomitee oma initsiatiivil taotlenud luba 2. Eesti Lembitu polgu loomiseks, mille lõplikuks asukohaks sai hiljem Viljandi. 9. oktoobril asutati Tartus eesti tagavarapataljon. Selle ülemaks sai kolonel Jakob Rosenbaum.

Uute polkude formeerimisega kerkis päevakorda suurema rahvusüksuse loomine. Kahjuks ei suudetud selle kava läbiviimiseks leida ühist keelt. Sõjaväelaste organisatsioonide vahel puudus side ja nii esines Tallinna Ülemkomitee sõjaministri ees palvega asutada korpus ning Peterburi Keskkomitee diviis. Riias olnud sõjaväelased aga taotlesid brigaadi moodustamist.

Vene ajutise valitsuse sõjaminister A. Verhovski toetas igati rahvusvägede loomist, lootes nende abil taastada Vene armee. Kuid enne, kui ta seda realiseerida jõudis, kukutati Venemaa ajutine valitsus.

printerisõbralik versioon esita küsimus