Aastatuhandeid on Eestimaa, olles oma asendi tõttu ida ja lääne piirimail, olnud tallermaaks kahe erineva kultuuri ja tsivilisatsiooni levikualal. Kaheteistkümnendal sajandil Lääne-Euroopast ristisõdade toetusel alanud ristiusu levik Läänemere äärsetele aladele oli selleks teguriks, mis tõkestas meist ida pool asunud slaavlaste püüdlused meie maal alatiseks oma kanda kinnitada. Läänest siia jõudnud ristiusk oli see, mis eraldas eestlaste maa slaavlaste poolt hõivatud aladest.

Vene tsaar Peeter Suur

Ka ei õnnestunud Peeter Suurel, kes oli Venemaa Euroopa poolele teele toonud, ega ka teistel temale järgnenud Venemaa valitsejatel eestlasi lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni mõjude haardest välja rebida ja slaavilikult idamaiste eluviiside rüppe tõmmata. Eestlaste elulaad, kombed ja kultuur olid omandanud juba siis sügavalt tuntavad läänelikud jooned. Ka hilisem, peaaegu kahesaja aastane allumine Vene tsaaririigi elukorraldustele ei suutnud teha eestlastest, erinevalt paljudest teistest Venemaa aladel elanud väikerahvastest, vene kirjakeele ja kommete tarvitajaid ega muutnud eesti külasid ridaküladeks.

Küll on aga eestlastel juba pikki aastasadu tulnud korduvalt mõõga järele haarata, et kaitsta oma maad suure idanaabri sissetungide vastu. 1030. aastal korraldas vene suurvürst Jaroslav Tark eestlaste vastu suure sõjakäigu ja vallutas Tarbatu (Tartu) linnuse, pannes sellele nimeks Jurjev. Sellest ajast peale on venelased pidanud Tartut põliseks vene linnaks ega ole tahtnud tunnistada, et 1060. a. eestlaste vastu tehtud sõjakäigus said vene väed lüüa ja eestlased vallutasid oma alad tagasi, tungides kuni Pihkvani välja. Alates XII sajandist olid eestlaste põhivaenlasteks novgorodlased. Viimased tegid arvukaid sõjaretki nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestisse, põletades eestlaste külasid, tappes elanikke ning viies siit kaasa naisi ja lapsi. Hiljem kujunes aga eestlaste ajalooliseks vaenlaseks Venemaa.

professor Jüri Uluots

Õigusteadlane ja Eesti endine peaminister presidendi kohustes, professor Jüri Uluots on selle kohta ühes oma 1944. aasta augustis toimunud pöördumises eesti rahva poole öelnud järgmist:

"Alates 1030-st aastast, mil slaavlased oma asustamisega Pihkva aladele jõudsid, on eestlased ida poolt tulnud sissetungijate vastu pidanud 39 sõda. Käimasolev sõda on neljakümnes. Üheksakümmend protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla rünnakute ohvriks. Nii, nagu eesti põllumehel on igal aastal tulnud võidelda umbrohuga põllul, nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu ida poolt. Ja alati on neile sissetungidele leitud põhjus. Kord on selleks olnud majanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele. Teinekord on selleks olnud maade vallutamise ja panslaavilikud "maailma päästmise" huvid.[...]"

1208. aastal algas eesti rahva kangelaslik võitlus üheaegselt nii sakslastest, venelastest kui ka taanlastest sissetungijate vastu. Pärast Saksa Orduriigi lõppu 1562. aastal ründasid eestlaste, liivlaste ja lätlaste alasid korduvalt Vene, Poola ning Rootsi väed ja pärast Altmarki rahu sõlmimist 1629. aastal läksid Eesti alad Rootsi võimu alla. Nüüd saabus pikem rahuaeg, mida rahvasuus hakati hüüdma " heaks Rootsi ajaks".

See "hea Rootsi aeg" kestis kuni 1700. aastani, mil algas eestlastele saatuslik Põhjasõda. Venelased, alustades Narva piiramist, rüüstasid samal ajal Virumaad, põletades külasid ning tappes ja piinates inimesi. Kuigi Rootsi kuningas Karl XII võitis Peeter I vägesid, kaldus sõjaõnn lõpuks siiski venelaste poole ja nad vallutasid Tartu ja Pärnu. Nende vallutuste ajal sai eriti rängalt kannatada Tartu, kust küüditati välja kõik linnakodanikud. Sellest sai Venemaal alguse küüditamiste traditsioon. 1710. aastal allutati Venemaale Tallinn. 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga läksid Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa Vene riigi koosseisu. Venemaaga ühendati ka Soome.

Vallutatud aladel said mõisnikud tagasi oma valdused ja seal elanud talupoegadest sai nende pärisomand, kelle suhtes kehtestati pärisorjus, mida mõisnike poolt edaspidi pidevalt viimistleti. Ränga orjuse ja sõdadega kaasas käinud katku ning nälja tulemusel langes eestlaste arv 120-140 tuhandeni.

Koos ristiusuga jõudsid Eestimaale ka taani, rootsi ja teiste läänekultuuride mõjud, mis aastasadade vältel jätsid eesti kultuuri sügava jälje. Kuid samal ajal oli sajanditepikkune balti parunite võimu all elamine jätnud eestlaste teadvusse veel ühe jälje. See oli tugev sakslaste vihkamine. Alateadlikult hakati balti aadlikest mõisnikke, kelle piitsa all eesti rahvas oli pidanud pikki aastasadu elama, samastama kogu saksa rahvaga.

Balti parunite 700-aastasest eestlaste orjastamisest on jutustanud juba meie esivanemad ja neid mälestusi on kantud edasi põlvest põlve. Seda teemat kannab suur osa ka meie folkloorist. Ärkamisajal kirus eesti talumees mõisaparunit ja laulis: "Mats alati on tubli mees, ei kummardu ta saksa ees..." või siis: "Mõisad põlevad, saksad surevad...".

Vene tsaaririigis toimus eestlaste harimine ja neis rahvustunde kasvatamine Eduard Bornhöhe, Andres Saali ja teiste kirjanike raamatute vaimus, mis rääkisid eestlaste vabadusvõitlusest oma orjastajate vastu ja aitasid suuresti kaasa nende rahvustunde ja vabaduspüüdluste kasvule ning õhutasid vihkamist sakslastest mõisaparunite vastu. Sealjuures on jäetud aga tähele panemata üks väga oluline põhjus: kõik see, millest kirjutasid ärkamisaja kirjanikud, oli kirjutatud Vene tsaarivõimu range tsentsuuri tingimustes, mis ei lubanud öelda ega kirjutada mitte ainsatki halba sõna venelaste ja valitseva tsaarivõimu kohta. See toimus ajal, kui eestlaste tärkavat rahvustunnet püüti lämmatada venestamisega, kui koolides ei tohtinud isegi vahetundide ajal eesti keeles rääkida, ajal mil Tartu esimesel laulupeol isegi tsaaririigi hümni laulmine eesti keeles ära keelati...

Samal ajal võis aga sakslasi kiruda ja neile "pähe anda" niipalju kui süda lustis. Tsaaririigi alluvuses elavaile eestlastele sisendati jätkuvalt, et aastasadu on nende orjastajaiks olnud vaid sakslased. Sellisest seisukohast lähtus ka tolleaegne impeeriumimeelne ajalookäsitlus ja vene ajaloolased pidasid suureks ebaõigluseks ja ülekohtuks Balti alade hõivamist Läänest tulnud vallutajate poolt.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 19. 11. 2007. 09:56