Seoses Porkkalas (Soomes) asunud nõukogude sõjaväebaasi likvideerimisega, anti 1956. aastal Sideministeeriumi valdusse sakslaste poolt 1942. aastal läbi Soome lahe paigaldatud Tallinn-Rohuneeme-Porkkala kaks merekaablit (2x4), mida senini oli kasutanud nõukogude sõjavägi.

Selle kaabelliini teenindamiseks moodustati Tallinna kaablijaoskond, mis kandis järjekorranumbrit "19". Vastmoodustatud jaoskonna ülemaks sai Hans Kruus, kes varem oli töötanud Eesti Sideministeeriumis. Esialgu, kuni jaoskonna koosseisu komplekteerimiseni, olid nii H. Kruus kui kaablijootja Endel Ormus Pärnu jaoskonna nimekirjas. Uute töötajatena tulid Tallinna jaoskonda tööle veel Hugo Kalm, Valter Viljamaa ja Eino Unt. Jaoskonna teeninda jäi Tallinn-Porkkala kaabel ja Tallinna linna piiridesse jääv Tallinn-Riia kaabelliin KM-11.

Kuna läbi Soome lahe minev Porkkala -Tallinna vaheline kaabelliin taheti tööle panna, oli eelnevalt vaja välja selgitada merekaablite tehniline seisukord. Selleks lepiti (läbi Moskva muidugi) kokku soome sidetöötajatega ja kokkulepitud ajal lülitasid kaablijaoskonna töötajad Rohuneeme mererannas Minskist kohale sõitnud Kaugside Magistraalide Valitsuse peainseneri juuresolekul välitelefoni ühele kokkulepitud merekaabli soonpaarile.

Saanud soomlastega vahetada vaid paar sõna, ilmusid sinna kohale nõukogude piirivalvurid. Nende küsimusele: mida te siin teete? - seletati neile, et mõõdame soomlastega sidekaablit. Nüüd läksid piirivalvemeeste silmad suureks: "Mis? Räägite soomlastega?", ja relva ähvardusel lõpetati igasugune "suhtlemine kapitalistidega". Alles päeva lõpuks sai piirivalve Moskvast vastava kinnituse, et nõukogude sidelased võivad tõepooest soomlastega telefoni teel suhelda ja nüüd lubati kaablite mõõtmised lõpule viia.

Ka hiljem esines nimetatud merekaabli teenindamisl tihtipeale probleeme nõukogude piirivalvega. Nii võeti mõni aeg hiljem Rohuneemes vahi alla selle kaabelliini tehnilist seisukorda kontrollima tulnud komisjoni liikmed ja toimetati Tallinna, piirivalve staapi, kus neid hoiti kinni seni, kuni Moskvast tuli korraldus nende vabastamiseks.

1957. aasta suvel anti kaugsidele üle senini Eesti Sideministeeriumi alluvuses olnud Märjamaa vahevõimendusjaam, mis nüüd Pärnu kaablijaoskonna alluvusse tuli. Jaam asus Märjamaal, Haimre tänaval, ühe eramu väikeses toas. Samas majas asus ka vene sõjaväe, Tallinn-Pärnu vahel töötanud sidekanalite võimenduspunkt, mida teenindasid sõjaväelased. Koos jaamaga tuli Pärnu kaablijaoskonna koosseisu ka jaamas töötanud sidemehaanik Mait Laagus.

Sama aasta sügisel sõjaväelaste võmendusjaam Märjamaal likvideeriti ja nende kasutuses olnud ruumi paigaldasid jaoskonna töötajad ümber ja monteerisid üles kõrvalruumis asunud vahevõimendid. Uute töötajatena tulid Märjamaa võimenduspunkti tööle Oskar Arnover, ning Riiast äsja sidetehnikumi lõpetanud Vladimir Plätkovski. Viimane muutis hiljem oma nime, selle halva kõlavuse tõttu, Romanoviks. 1959. aasta detsembris siirdus Pärnust Märjamaale ja asus võimenduspunkti vanemmehaanikuna tööle Heino Mölder. Viimane töötas vanemmehhaanikuna Pärnu kaugside võimendusjaamas kuni 1996. aastani.

Neil aegadel oli oli Pärnu jaoskonnal palju probleeme jõgesid läbivate kaabliüleminekute teenindamisega. Tallinn-Riia vaheline kaugside kaabel polnud Pärnu jõe põhjas süvendatud, mistõttu kevadiste jääminekute ajal oli olemas reaalne oht, et jää võib selle puruks rebida. Paaril korral vigastasid Pärnu jõeülemineku kaablit palgiparvetajad, kes kaldaäärses madalas vees pootshaagiga kaablisse lõid. Seetõttu otsustati ehitada läbi Pärnu jõe veel üks reservüleminek.

Töödega alustati 1957. aasta suvel. Uus üleminek ehitati olemasolevast ca 50 meetri kaugusele ja kaabel süvendati ühe meetri sügavusele jõe põhja. Veealused tööd tegid Riia Veealuste Tööde Valitsuse tuukrid. Ujuvvahenditena kaablite süvendamisel kasutasid need selleks kohandatud amfiibautot ja spetsiaalset bantooni, millel asus võimas hüdromonitor. 1959. aastal vigastasid palgiparvetajad taas süvendamata jõeülemineku kaablit. Samade Riia tuukrite abiga tõsteti vigastatud kaabel veepinnale ja jaoskonna töötajad kõrvaldasid rikke.

1958. aastal vabastati Riia RKRM-5 ülema kohalt Aleksander Nazarenko ja tema asemele tuli Aleksander Kuzmin. Viimane oli energiline ja laia silmaringiga ning uuendustealdis mees, kes viis ettevõttes sisse terve rea uuendusi ja muudatusi. Üheks mainimisväärseks omaduseks tema juures oli austav ja sõbralik suhtumine eestlastesse ja lätlastesse. Tema meeskond Riias koosnes suures enamuses läti rahvusest töötajaist.

1960. aasta juunis valmis Märjamaal, Metsa tänaval võimenduspunkti uus hoone ja Pärnu kaugside jaoskonna töötajad ehitasid sinna uued kaablisisendid, rajasid jaamamaandused, ning kandsid ringi ja monteerisid üles Haimre tänaval asunud vahevõimendis ja toiteseadmed. Kõik tööd tuli teha ilma kaugsidekanaleid katkestamata, või siis maksimaalselt lühikeste katkestustega öösel, mis aga nõudis tööde väga täpset korraldamist.

Tallinn-Riia kaabelliin oli ainsaks kaugsidemagistraaliks Eestis kuni 1961. aastani, mil teise linnadevahelise kaugside kaabelliinina alustas 1961. aastal tööd Tallinn-Narva-Kingisepp-Leningradi vahele ehitatud kaugside kaablimagistraal KM-34. See koosnes kahest kaablist MKSB-4x4, millel kasutati analoog tihendussüsteeme KV-12. Selle magistraali mitteteenindatavad vahevõimendid töötasid lampidel ja seadmete statiivid olid paigutatud maa sisse süvendatud vertikaal-termokambritesse. Magistraali teenindamiseks moodustati Narva Kaabli ja raadiorelee magistraalide rajoon nr.3 (KRMR-3), mille ülemaks oli Vladimer Meng ja mis allus Leningradi Kaabli- ja raadiorelee magistraalide peavalitsusele. Selle kaks kaablijaoskonda, nr. 31 ja 32 asusid Rakveres ja Narvas.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 17. 07. 2005. 11:22