Esimesed kaugsidekanalid

Lõppvõimendite statiivid

Peale kaabelliini allutamist Kaablimagistraalide valitsusele, alustasid sellel tööd esimesed Tallinn-Riia vahelised kaugsidekanalid. Riiast hargnesid need edasi Vilniuse, Minski ja Moskva suunas ning teistesse N-Liidu linnadesse. Need olid 4-juhtmelised. "M" süsteemi paaridel töötavad sidekanalid. Hiljem lisandusid neile veel ka "L" süsteemi (üks madalsagedus + üks kõrgsagedus kanal) kanalid. Tööd alustasid ka esimesed Moskva ja Tallinna raadiojaamade vahelised raadiokanalid. Viimaste üle kehtestati range kontroll ja nende kvaliteeti jälgisid vahejaamades pealtkuulamise teel spetsiaalselt selleks pandud töötajad.

  L-süsteemi vajavõimendi. Universaal vahevõimendi

Siitpeale tugevdati oluliselt järelvalvet ka kaabelliini tehnilise seisukorra ja selle säilivuse ning puutumatuse üle. Kaablil esinenud rikete korral olid kaablijaoskonna töötajad kohustatud välja sõitma otsekohe, olenemata ajast - olgu see argi- või puhkepäeval, või ükskõik mis kellaajal ööpäevas. Kaabli elektriliste parameetrite jälgimiseks seati sisse range kontroll. Pärnu kaablijaoskonna töötajad hakkasid Pärnu kaugeriketes öö-päeva ringselt valves käima.

Valvetöötaja kohuseks oli kaabli vabade soonpaaride isolatsioonitakistuse mõõtmine iga kahe tunni järel (!). Mõõtmise tulemused tuli kanda vastavasse žurnaali ning teatada teenistuskanalit pidi Riiga, KMR-i valvetöötajale, kes edastatud andmed samuti žurnaali kandis. Lisaks pandi kaablisoonte isolatsioonitakistuse pidevaks jälgimiseks vahejaamades üles ka veel signalisaatorid KS-1, mis rakendusid tööle, kui kaablisoonte isolatsioonitakistus langes alla 10 MW.

Tallinn-Riia kaabelliinil esines sel ajal üsna sageli sideseisakuid põhjustavaid kaablirikkeid. Seda eriti talvel, kui maapind oli sügavalt läbi külmunud. Selle põhjuseks oli raskete, ca 400 kg kaaluvate pupiinikastide külmakerked, mille tulemusel rebiti pupiinikasti koonustel puruks kaabli tinakest, kust siis niiskus kaablisse tungis.

Sageli esines maantee muldkeha sisse maandatud kaablil maanteel liikuvate transportvahendite poolt tekitatud maapinna vibratsiooni tagajärjel (jällegi rohkem talvel) kaabli tinakesta interkristallset korrosiooni (molekulide "väsimist"), mille tagajärjeks oli jällegi niiskus tungimine kaablisse.

Kui tänapäeval on külmunud pinnases olevate sidekaablite lahtikaevamiseks olemas mitmesugused maakaevamise mehhanismid, siis tookord tuli seda teha ainult käsitsi - kangi ja labida abil. Tallinn-Riia vaheline kaugside kaabel oli paigaldatud valdavalt maantee muldkeha serva (nii nagu tänased valguskaablid), kus maapinda läbikülmumise eest kaitsev lumekiht talvel on õhuke, mistõttu teeperv tugeva pakase puhul mõnikord kuni meetri sügavuselt läbi külmus, seetõttu jäi 80-90 sm sügavusel olnud kaabel külmunud pinnase sisse ja selle lahtikaevamine oli võimalik ainult maapinna sulatamise teel. Kuna aga vastav sulatustehnika puudus, tuli seda teha lõkketule abil. Sellistel kordadel kulus kaabli või selle jätkumuhvi lahtikaevamiseks mõnikord isegi kuni 12-15 tundi. Mõnel talvel esines selliseid kaablirikkeid tihti ja siis tuli avariimeeskonnal sageli mitmeid päevi ja öid järjest väljas 20-25 kraadises pakases töötada.

Kaabliavariide kõrvaldamisel puudusid liinitöötajatel tol ajal igasugused puhkevõimalused ja sageli tuli töötada liinil ilma puhkuseta paar-kolm või enam ööd-päeva järjest. Alles aastaid hiljem kohustati sideavariide korral ka naaberjaoskondi koheselt rikkekohale välja sõitma ja pikale veninud taastamistööde ajal oli nüüd võimalik töötajaile puhkust anda.

1953. aastal vabastati senine jaoskonna ülem Nikiforov töölt ja rajooni ülem A. Nazarenko tegi siinkirjutajale ettepaneku asuda tema kohale. Võtnud selle koha vastu, töötasin Pärnu kaugside jaoskonna (hiljem tsehhi) juhatajana ühtekokku 43 aastat.

printerisõbralik versioon esita küsimus