Tallinn-Riia kaabelliini taastamine

1944. aasta septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid, hävitasid nad Riia-Tallinna kaabelliinil Pärnus ja Märjamaal olnud vahevõimendusjaamad. Jaamades olnud sideaparatuur ja seadmed demonteeriti ja viidi minema ning seejärel lasti jaamahooned õhku. Terveks jäi vaid Salacgriva võimenduspunkti hoone Lätis, kus hiljem asus kaua aastaid taastatud kaabelliini vahevõimendusjaam. Samuti jäi terveks Šiaulai maa-alune punkerjaam.

Peale sõja lõppu, kuni 1949. aastani, kasutas Tallinn-Pärnu vahelist kaabelliini lõiku nõukogude armee. Pärnu-Riia vaheline kaabelliin oli aga paljudes kohtades kohalike elanike poolt lõhutud ja seisis kuni 1951. aastani kasutamata.

1949. aasta alul anti seni nõukogude armee kasutuses olnud Tallinn-Pärnu vaheline kaabelliin tsiviilkasutusse. Nõukogude armeele jäid kaablis vaid paar-kolm sidekanalit, millede teenendamiseks olid neil Tallinnas, Pärnus ja Märjamaal oma vahevõimendusjaamad.

Sideministeeriumile üle antud kaabelliin jäi alates Tallinna kaugejaamast kuni Salacgrivas asunud sakslaste vahevõimendusjaamani Tallinna Liini Tehnilise Sõlme hooldada, kes pidi selle töökõlbulikuks taastama.

Kaabelliini taastamiseks ja hooldamiseks moodustati 1949. aasta kevadel kaablijaoskonnad Tallinnas ja Pärnus, milliseid nimetati vastavalt esimene- ja teine kaablijaoskond. Sama aasta talvel korraldati Tallinnas kaablijätkajate koolitus, kuhu suunati eelpoolnimetatud jaoskondade töötajaid kaablite jätkamist ja hooldamist õppima.

Pärnusse moodustatud kaablijaoskond sai endale ruumid Karusselli tänaval majas nr. 25, kus enne sõda oli asunud väike piimapood. Poeruumis säilinud riiulid ja müügilett jäid veel pikaks ajaks jaoskonna ainukesteks mööbliesemeteks. Tallinna jaoskond asus koos Harju Liinitehnilise Sõlmega Tuukri-Põik tänaval.

Kuna läbi Pärnu jõe minevaid jõekaableid oli sõja lõpupäevil tabanud lennukipomm, oli vastmoodustatud kaablijaoskondade esimeseks tööks läbi Pärnu jõe uue jõeülemineku ehitamine. Samuti maandati kaabel rajatava jõeülemineku ja Pärnu postkontori vahele (Rüütli tänav, maja nr. 21), kus asus taastatud vahevõimendusjaam. Samal aastal ehitasid Tallinna ja Pärnu jaoskondade töötajad uue jõeülemineku ka läbi Salatsi jõe Lätis.

Siinkirjutaja asus Pärnu kaablijaoskonda kaablijootjana tööle 1950. aasta 20. märtsil. Pärnu jaoskonna ülemaks oli sel ajal varem Pärnu Liini-Tehnilises Sõlmes insenerina töötanud Nikolai Bahhomov. Veel samal kevadel asus tema asemele Pärnu sidelaste hulgas hästi tuntud-teatud sidemees Elmar Toht.

Pärnu jaoskonnas tehnikuteks olid sel ajal Manivald Korjus ja Uno Mesilane. Kaablijootjatena töötasid Vassili Tamm, Robert Ani, Ivan Jevdokimov, Aleksander Valleskaln ja Evald Ree. Autojuhiks oli Aleksander Tiškin. Salacgrivas (Lätis) asus liinimontöör Vassili Agafonov.

Tallinna kaablijaoskonna ülemaks oli vanade sidelaste poolt hästi tuntud sidemees Ants Villenthal. Jaoskonna koosseisu kuulusid veel Valter Götz, Gustav Marrin, Viktor Roops, Endel Koidu, Evald Bachman ja Juhan Pirita. On võimalik, et seal olid veel mõned töötajad, kelle nimed on aga aeg jõudnud paraku mälust kustutada.

1950. aasta kevadel alusatati Pärnu-Salacgriva vahelise kaablilõigu taastamist, millest võtsid osa mõlema kaablijaoskonna töötajad. Sellel liinilõigul oli kaabel paljudes kohtades lõhutud, kohati lahti kaevatud ja lõiguti sadade meetrite pikkuselt vahelt minema viidud. Seda olid teinud kohalikud elanikud alumiiniumtraadi ja seatina saamiseks. Viimasest valmistasid jahimehed haavleid, mis sõja järel oli suur defitsiit. Ka oli sellel liinilõigul mitu pupiinipooli kasti välja kaevatud ja minema viidud, või siis puruks pekstud. Neis olnud kampolimassi kasutasid talumehed edukalt viljapeksu- ja teiste masinate ajamirihmade määrdeks, millest sõja järel samuti suur puudus oli.

Kaabliaoskondade personali paigutus ja ka töökorraldus oli praegusest suuresti erinev. Kogu jaoskonna poolt teenindatav kaablitrass oli jagatud piirkondadeks, mida hooldasid ja valvasid nendes piirkonnalõikudes elavad liinikorrastajad ja kaablijootjad. Ühe töötaja tööpiirkonna pikkuseks oli tavaliselt 25 kuni 30 km ja liiklusvahendina kasutati nii kaablitrassi ülevaatuseks kui remondiks jalgratast. Teenindatav liinilõik tuli "üle vaadata" iga päev ja selle tõestamiseks pidid töötajad võtma teenindatava liinilõigu otstele lähimaist postiasutustest maršruudilehele kalendertempli.

Esimesel aastal oli kaablijaoskondade varustamine vajalike töövahendite ja materjalidega väga puudulik. Nii oli Pärnu jaoskonnas vaid kaks komplekti kaablimontaa˛i tööriistu ja kõigile kaablijootjaile neid ei jätkunud. Mõõduriistadest oli vaid Wheatstone sild ja isolatsioonitakistuse mõõtmiseks vändaga megaoommeeter (meger). Kaablitrassi määramiseks looduses oli olemas kaabliotsija KI-1. Viimane koosnes raadiolampidel töötavast vastuvõtjast ja generaatorist ning rõngasantennist. Kuna kaabliotsija lampide toiteks kasutati kuivelemente ja anoodpatareisid, olid mõlemad - nii vastuvõtja kui generaator, monteeritud puust kastidesse, mistõttu kogu komplekt oli raske ja kohmakas. Esimese spetsiaalselt kaabeliinide mõõtmiseks ettenähtud mõõdusilla KP-49 sai Pärnu jaoskond 1951. aasta suvel.

Jaoskonna ainsaks liiklusvahendiks oli tol ajal sõja läbi teinud ja tublisti päevi näinud veoauto GAZ-AA, mida tuli käivitamiseks sageli tagant lükata. Selle liikumiskiirus oli "heal kruusateel" 35-40 km/h, mistõttu linnast kaugemal tehtavate tööde tegemiseks kulus pool tööpäevast sõidu peale. Kaabliavariide kõrvaldamiseks ja suuremate remonditööde tegemiseks kogunesid kõik piirkondades olevad töötajad jaoskonda kokku. Kuna aga kogunemiseks kulus tavaliselt terve päev, siis avariile või remonditööle sõideti alles järgmisel päeval.

Kaabli remoditööde tegemiseks jäädi tavaliselt välja terveks nädalaks. Trassil olles ööbiti mõnes talus, kus siis vastava tasu eest mehi ka toitlustati. Magati talulakas või heinküünis. Suveõhtuti aga korraldati koos külanoortega tantsuõhtuid. Need olid ajad, kus kaablimeeste argielu tööde ja tegemiste sekka mahtus ka romantikat…

Pärnu-Riia vahel olev kaabelliin ei olnud siis veel tööle antud, mistõttu sellel esinenud kaabliavariide puhul polnud nende kõrvaldamisega kiiret. Küll aga töötas Pärnu-Tallinna vahel juba paarkümmend sidekanalit, ja kuna nende katkemisel jäi Pärnule ühendus õhkliini pidi vaid Viljandi ja Lihulaga, tuli kaabel kiiresti taastada.

Kaabliavariisid ja sideseisakuid esines aga üsna sageli. Enamjuhtudel oli selle põhjuseks niiskuse või vee tungimine jätkumuhvidesse, kuna kaabli taastamise käigus uuesti monteeritud jätkud ei vastanud sageli vajalike montaa˛imaterjalide puudumise tõttu ettenähtud tehnilistele nõuetele. Tihtipeale jättis ka kaablijootjate töökvaliteet väheste kogemuste tõttu soovida.

Pärnu-Salacgriva vahelise kaablilõigu taastamine lõpetati 1950. aasta novembris. Samaga said valmis ka meie läti kolleegid Salacgriva-Riia lõigul. Kaabli taastamise käigus maandati trassile kümned kilomeetrit uut kaablit, monteeriti palju uusi kaablijätke ja asendati lõhutud või ära viidud pupiinikastid uutega. Muidugi ei saa neid töid võrrelda tänapäeva tingimustega, kuna siis tulid kõik tööd teha käsitsi, ilma mehhanismideta, ja et tööde maht oli suur, olid jaoskondade töötajad sunnitud kuude viisi kodust väljas olema .

Sakslaste poolt ehitatud kaabelliin oli looduses tähistamata ja selle kohta puudus igasugune tehniline dokumentatsioon. Seetõttu teostati 1950. aasta suvel Märjamaa-Pärnu-Salacgriva vahel olevate kaabelliini lõikude (ca 158 km) fikseerimine ja passistamine. Selleks tuli kogu kaablitrass samm-sammult kaabliotsija ja mõõdulindiga läbi käia, koostada trassi alusjoonised, leida looduses üles ning täpsustada väljakaevamise teel kõigi otse- ja kondensaatorjätkude ning pupiinikastide asukohad ja kanda need sidumisjoonisele. Seda töögruppi, kuhu kuulusid Robert Ani, Ivan Jevdokimov, Evald Ree, Vasili Tamm ja Vaino Kallas, juhtis jaoskonna tehnik Manivald Korjus. Märjamaalt Salacgrivasse jõudmiseks kulus töögrupil tervelt kaks kõige ilusamat suvekuud.

Sama aasta sügisel paigaldati kogu liinilõigu ulatuses trassile kaablisammu tähistamiseks pupiinikastidele tähised, milleks kasutati vanadest raudteerelsidest lõigatud metalltulpasid. Tähistele kanti pupiinikastide numbrid ja tulba kaugus kaablist.

Kohe 1951. aasta alul toimusid Pärnu jaoskonna töötajate kooseisus mõningased muudatused. Pärnu peatänaval nõukogude riigikorda mitteülistava sisuga laulukese laulmise eest mõisteti kaheks aastaks vangi jaoskonna ülem Elmar Toht. Teda soleerinud tehnik Manivald Korjus lasi end ajateenistusse vormistada ja harjutas siitpeale rivilaule Tallinna tänavatel, teenides aega nõukogude mereväe sides.

1951. aasta kevadel saabus Moskvast kõrge komisjon, mis kontrollis põhjalikult üle remonditud kaabelliini. Pisteliselt lasti avada suur hulk jätkumuhve ja kontrolliti nende montaa˛ikvaliteeti. Komisjon jäi tööga rahule. Kaabli elektrilised parameetrid olid normis ja isegi jätkupassid jätkumuhvides olemas, kuigi - tegelikult tulid need sinna jätke lahti jootnud staašika sidemehe ning alati lõbusa vembumehe Vassili Tamme käisest.

Kõne all oleva kaabli alumiiniumsoonte jätkamine toimus tol ajal keevitamise teel, milleks kasutati spetsiaalset alumiinimumi keevituspulbrit (räbustit). Viimast polnud aga tavaliselt kusagilt saada, mistõttu kaabli soonpaaridel esines ebakvaliteetse keevituse tagajärjel paljudel kaabli soonpaaridel takistuslikku asümmeetriat.

Selle kõrvaldamiseks tegi jaoskonna tehnik Uno Mesilane ettepaneku, lülitada enne Moskva "kõrge" komisjon saabumist kaablipaaride takistusliku asümeetria normi viimiseks Pärnu kaugerikete põranada all asunud harujätkudes kaablisoontele vahele takistustraadist valmistatud nn. võrdsustavad takistused…

Nii tõmmati Moskva komisjon tookord "haneks"… Peale komisjoni lahkumist aga asuti kiiresti asümmeetrit põhjustanud kaablijätke ümber monteerima, mis oli aga üsnagi töömahukas ettevõtmine, kuna eelnevalt tuli elektriste mõõtmiste teel teha kindlaks, millistes jätkudes asümmeetria asub…

printerisõbralik versioon esita küsimus