Kool.ee-haridusportaal :: Kaugsidest Ameerika Ühendriikides Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeKaugsidest Ameerika Ühendriikides,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Ameerika Ühendriikides oli 1938. aastaks paigaldatud linnadevahelisi sidekaableid juba ca 40 000 km. Selle näitajaga edastasid Ühendriigid kaabelvõrgu arengus Inglismaad ja Saksamaad.

füüsik Michael Pupin

Möödunud sajandi algul alanud telefonikeskjaamade vahelise võrgu pideva kasvuga hakati uurima võimalusi, kuidas edastada telefonikõnesid võimalikult pikkade vahemaade taha. Sellise võimaluse pakkus füüsik Michael Pupini (1895-1935) poolt leiutatud induktiivpool (pupiinipool), mis lülitati kaabli soonpaaridele iga 1,9 km järel. Induktiivpoolide kasutamisel 5 mm diameetriga õhujuhtmetel suurenes jaamadevaheline kaugus isegi kuni 1500 km. Siitpeale algas kaugside ajastu.

Pupiinipoolid

Pupiniseeritud sidekaablid soone läbimõõduga 0,91 mm olid Ameerikas kasutusel kuni 1938. aastani. Samaaegselt maakaablitega kasutati linnadevahelises sidevõrgus ka õhukaablid, mis olid riputatud postide vahele tõmmatud trossi külge. Lühikestel kaabelliinidel kasutati kahejuhtmelisi, pikkade vahemaade puhul aga neljajuhtmelisi madal- sageduskanaleid. Füüsiliste analoogkanalite võimenduslõigu pikkuseks oli tavaliselt 85 km.

Esimesed kõrgsageduslikud tihendussüsteemid võeti Ameerikas kasutusele 1934. aastal. Alates 1938. aastast võtsid ameeriklased esmakordselt kasutusele 12-kanaliline analoog tihendusssüsteemi, mis sai tüübitähiseks "K" ja mis töötas liinispektris 12 kuni 60 kHz. Selle tööks kasutati kahte sidekaablit (saade ja vastuvõtt olid eraldi kaablis), milleks depupiniseeriti kõik seni kasutusel olnud madalsageduskaablid. Tihendussüsteemide omavahelise ülekostvuse vähendamiseks sümmetreeriti kaablite soonpaarid spetsiaalsete sümmetreerimispoolide abil. Tihendust omavate kaablite võimenduslõigu pikkuseks oli 27 km, kusjuures neil liinilõikudel hakati kasutama mitteteenindatavaid vahevõimendusjaamu. Tihendatud süsteemiga magistraali maksimaalne kogupikkus oli 6400 km.

Põhiliselt kasutasid ameeriklased kahesuguseid mitteteenindatavaid vahejaamu, mis võimaldasid läbi lasta kas neli või kuus 60-kanalilist süsteemi, ehk 240 või 480 sidekanalit. Vahejaama seadmed asusid spetsiaalselt selleks ehitatud hoonetes, mille ruumi pindala oli vastavalt kas siis 25 või 60 m².

Selliste vahejaamade ehitamist soodustas maantee äärde paigaldatud kaabelliinidega paraleelselt kulgevad elektriliinid, kust võeti jaamade elektritoide. Keskkonna temperatuurimuutustest tingitud kaablisoonte sumbuvuse kompenseerimine toimus mitteteenindavates vahejaamades võimenduse telemehaanilise reguleerimise teel, kusjuures selleks kasutati mehaanilisi reguleerimisseadmeid, mis olid aga paraku väikese töökindlusega ja maksumuselt kallid.

1939. aastal oli tihendussüsteemidel töötavate sidekanalite maht Ameerikas juba umbes 160 000 kanal/kilomeetrit. 1943. aastal oli see arv aga juba 3. 600 000 kanal/kilomeetrit.

Kuna tihendussüsteemi "K" seadmetes kasutatavad raadiolambid tarbisid palju elektrivoolu ning telemehaaniliselt juhitavad võimenduse reguleerimise seadmed vahejaamades olid ebatöökindlad, töötati välja täiesti uus, ökonoomsetel raadiolampidel töötav ja telemehaanika teel juhitav ning elektrooniliselt võimendust reguleeriv 12-kananliline tihendussüsteem K-2, mis leidis alates 1945. aastast Ameerikas laialdlast kasutamist. Siit edasi hakati välja töötama üha uusi, suure kanalite arvuga analoog tihendussüsteeme, millede edastamiseks hakati kasutama juba koaksiaalkaableid.