Telegraaf

Inimeste omavahelisel suhtlemisel on juba ürgajast peale olnud probleemiks info edastamine kaugemale, kui seda võimaldab inimesele looduse poolt kaasa antud nõrk hääl ja vilets kuulmine. Vanad ajalooürikud pajatavad, et erinevatel aegadel on erinevates geograafilistes piirkondades kasutatud teadete edastamiseks küll tulelõkkeid ja trummipõrinat, küll sarveheli ja suitsu, küll kullereid ja kiirkäijaid ning palju muid vahendeid ja võtteid.

Kroonik Läti Henrik on oma ürikus meie kaugete esivanemate kohta kirjutanud, et need olid pannud suuremate teede äärde välja vahid, kes aegsasti teatasid sõjasarve puhumisega vaenlase tulekust. Jüriöö ülestõusu ajal kasutati võitluse alustamise märguandena tulelõkkeid. Kuid kõik need sidevahendid olid siiski puudulikud, kuna nende abil oli võimalik edasi anda ainult varem kokkulepitud signaale.

Semafor

Ka 18. sajandi lõpupoole võeti kasutusele semafortelegraaf. Kuid selle kasutegur oli madal ja selle tegevuspiirkond piiratud. Semaforliin kujutas endast kõrgendikele püstitatud semaforjaamade ahelikku, kus iga järgnev jaam oli eelmisest nähtav. Semaforjaama masti otsas oli horisontaalsed raad, millede küljes olid liikuvad "tiivad". Viimaseid sai liigutada plokisüsteemide abil ja moodustada neist 196 erinevat kujundit, millede abil edastati tähti, numbreid ja vajalikke käske.

Eestis ehitati esimene semaforliin Tallinna ja Tahkuna (Hiiumaal) vahele juba enne Krimmi sõda (1854. aastal). Selle ehitas tollane Mereväe valitsus ja oli ette nähtud mereväe vaatluspostide vahelise side pidamiseks. Semoforliinide puuduseks oli selle teenindamise kallidus ja sõnumite edastamise aeglus. Ka polnud seda võimalik kasutada halva nähtavusega (vihm, udu, lumi) ilmade puhul.

Suur murrang sõnumite edastamise ajalukku tuli siis, kui selleks hakati kasutama elektrivoolu. Esimese elektrivoolul töötava telegraafiaparaadi leiutas 1809. aastal saksa arst Thomas Samuel von Sömmering. Kuid liigse keerukuse ja kalliduse tõttu ei leidnud see praktilist kasutamist (aparaat nõudis 24 ühendusjuhet). Ka Tallinnas sündinud vene teadlase, elektrotehniku ja orientalisti P.L. Schillingu poolt 1832. aastal konstrueeritud elektromagneti põhimõttel töötav telegraafiaparaat ei leidnud oma keerukuse (vajas töötamiseks 8 ühendusjuhet) ja konstruktori ootamatu surma tõttu praktilist kasutamist.

Thomas Samuel von Sömmering

1837. aastal patenteerisid ingalsed Cooke ja Wheatstone samal põhimõttel, kuid vaid viit ühendusjuhet vajava telegraafiaparaadi, mis võeti kasutusele Paddingtoni ja West-Dreytoni raudteejaamade vahel.

Sömmeringi telegraafi aparaat

Sömmeringi telegraafi aparaat vajas palju ühendusjuhtmeid

Samuel Morse

1837. aastal konstrueeris ameeriklane Samuel Morse elektromagnetilise telegraafiaparaadi, millega sai edastada punkte ja kriipse, millised vastasjaama vastuvõtuaparaat paberilindile kirjutas. Sõnumite edastamiseks koostas Morse erilise tähestiku, mis tänaseni on tuntud Morse tähestiku nime all. See telegraafiaparaat leidis laialdlast kasutamist kõikides riikides. Siitpeale algas kiire telegraafi areng ning laiaulatuslik telegraafijaamade ja liinide ehitus. Peagi hakkasid suurte teede äärde postide otsa paigaldatud telegraafijuhtmed ämblikuvõrguna ka Eesimaad katma.

Eestis võib elekterside arengu alguseks lugeda 1855. aastat, mil ehitati esimene ühejutmeline telegraafiliin Tallinnast Narva kaudu Peterburgi. Samal aastal pandi Tallinna telegraafijaamas tööle esimene Morse telegraafiaparaat. Teine pikem telegraafiliin ehitati 1857. aastal Tallinnast üle Pärnu Riiga. Pärnus avati telegraafijaam ja ehitati haruliin Haapsallu, mida mööda 1859. aastal hakati Tallinnaga telegramme vahetama.

1863. aastal ehitati telegraafiühendus Tartust üle Valga Riiga ning Valgas avati telegraafijaam. 1864. aastal rajati telegraafiühendus Tartu-Jõhvi-Narva vahel, millelt 1866. aastal tehti harühendus Rakvere postkontoriga. 1867. aastal ehitati telegraafiliin Pärnu-Viljandi vahel, 1872. aastal Tartust Võrru ja 1875. aastal Pärnust Kuressaarde. 1883. aastal paigaldati Tallinna ja Pärnu vahel uus juhe, mis ühendati ka Märjamaal avatud telegraafijaamaga.

Siitpeale jätkus uute telegraafijaamade avamine teistes linnades ja asulates. Jaanuaris 1900. aastal avati Pärnu tselluloosivabrikus Waldof telegraafijaam, mis võimaldas saada ühendusi paljude sise- ja välismaa telegraafiametitega. Selle ehitamise tingis vabriku vajadus, luua operatiivne side vabriku kaubanduspartneritega (Pernausche Zeitung nr. 6, 1900.a.).

Fahrley aparaat

Kõikides telegraafijaamades olid kasutusel Morse tüüpi telegraafiaparaadid. Ainult Tallinn-Riia ja Tallinn-Peterburi ühendustel, kus telegrammide arv oli suur, võeti kasutusel vahepeal leiutatud kiired Hughes tüüpi, tähti trükkivad telegraafiaparaadid.

Hughes telegraafi aparaat 1855. aastal

Esimene pikim telegraafi kaabelliin Eestis ehitati 1898. aastal, mil rajati otseühendus Pärnu ja Kihnu saare vahel. Lao rannast kuni Kihnu saareni paigaladati spetsiaalne, ühe kaablisoone ja gutaperts täidisega merekaabel.

Selle ühendusliini ehituse tingis vajadus - kindlustada ohutu laevasõit merel (P. Z. nr. 12, 1898 a.)

 Hughes telegraafi aparaat 1890. aastal

Teletaip 1965

Telegraafi edasisist arengut pidurdas tugevasti 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda. Sõja lõppedes küll telegraafi areng jätkus, kuid sellele oli tekkinud vahepeal jõudsalt arenema hakanud telefoni näol uus ja tõsine konkurent. Kiiresti arenev ja tihe telefoniühenduste võrk põhjustas telegrammide arvu järsu vähenemise.

printerisõbralik versioon esita küsimus