Telefon

Teine tuntud elektersideliik - telefoniside - on oma arengult telegraafist pool sajandit noorem. Kuna telegraafiside vajas sidepidamiseks spetsiaalselt välja õpetatud töötajaid, samal ajal aga suurenes pidevalt edastamist vajava info maht, siis tingis see vajaduse selliste sidevahendite järele, mida saaksid kasutada ka ilma eelneva väljaõppeta inimesed. Hakati otsima moodust, kuidas edastada inimese elavat kõnet.

 Belli telefon

Graham Bell

Ja vaevalt võis füsioloogiks õppinud Graham Bell arvata, et tema poolt 1876. aastal konstrueeritud inimhääle edastamise seade - alias telephone, kunagi kogu maailmas nii laialdlast kasutamist leiab. Selle esmane variant koosnes torust, milles asus isoleeritud traadist mähitud poolidega hobuseraua kujuline magnet. Magneti otste kohal oli õhukesest plekist membraan, mis rääkimisel tekkinud õhusurve tõttu võnkuma hakkas. Helivõnked muutusid seadmes elektromagneetilisteks, mis mööda juhtmeid teise samasugusesse telefonitorusse suunati, kus need uuesti helivõngeteks muudeti.

G. Bell 1876. a.

Belli telefon

Bell sai oma seadmele patendi 14. veebruaril 1876, kuid esimene kõne edastati selle seadme abil alles 10. märtsil. See toimus üsna juhuslikult. Professor Bellil olid läinud segi juhtmed tema käes olnud saatja ja teises ruumis olnud vastuvõtja vahel, ning ta hüüdis oma assistendile T.A. Watsonile: "Härra Watson, tule siia. Mul on sind vaja". Ja Watson kuulis vastuvõtjas selgesti iga Belli poolt lausutud sõna. Nii sai teoks esimene telefon.

Kuna Belli telefoni tegevuspiirkond ei ületanud poolt kilomeetrit, lisas Bell sellele ameeriklase Hughes poolt leiutatud süsimikrofoni, mis võimaldas edastada telefonikõnesid juba kaugema maa taha. Ka täiendas ta 1880. aastal oma kõnemasinat vastasabonendi väljakutsumiseks insener Hillelandi poolt konstrueeritud induktori ja induktiivkellaga. Belli telefon võeti kasutussele alul Ameerikas, kust ta levis üle kogu maailma.

Ka Eestimaal olevat esimene kõnemasin juba möödunud sajandil tööle pandud. Toimunud see ühe mõisahärra töötoa ja mõisa saeveski vahel. Ja kuigi vahemaa kahe telephone vahel olnud oma tubli poolteist versta, ometi - kui mõisahärra oma käsu või korralduse kõnetorusse kärgatanud, olnud käsu esimene otsa ammuilma ennem saeveski kupja kõrvus, kui käsu lõpp mõisahärra suust kuuldavale tulnud…

Sellise kiiruse vastu ei saanud muidugi enam ükski kuller ega kiirkäija. Nii hakkaski telefon oma praktilisuse tõttu maarjamaal üha enam kasutamist leidma.

Eestisse jõudis telefon 1877. aasta lõpus. Selle aasta detsembris toimus Tartus Jaani kiriku juures mehaanik P. Schulze poolt demonstreeritud, Siemens poolt täiustatud Belli toruga telefonil esimene kõne. Esimese eestlane, kes sellel demonstratsioonil telefoniga kõneles, oli J. V. Jansen.

Olemasolevatel andmetel rajati esimesed telefoniühendused Eestis 1881. aastal. Selleks olid telefoniühendused Port-Kunda ja Kunda mõisa vahel ning Viljandi kaupmehe ja suurtööstur Rosenbergi kontori ja tema Viljandi järve ääres asunud tellisetehase ja auruveski vahel.

Tallinnas ehitati esimene telefoniühendus 1882. aastal Tõnismäe veetorni ja Masina tänaval asunud pumbajaama vahel. Samal aastal ehitas otseliini oma Mere puiesteel asunud elamu ja tööstuse vahel suurtööstur C. B. Rotermann. 1883. aastal ehitas parun John Girard de Sucanto telefoniühenduse oma Rocca al Mares asunud suvila ja Clayhilsi kaubamaja kontori vahel.

Tartus ehitati esimene telefoniühendus 1884. aastal kaupmehe Friedrichi elmu ja talle kuulunud õllevabriku vahel kesklinnas.

Pärnus rajas 1886. aastal esimese telefoniühenduse R.Vilms oma Riia maanteel olnud vabriku ja kesklinnas asunud kontori vahel.

Kõik tolle aja telefoniliinid olid ühejuhtmelised, kus teise juhtmena kasutati maad. Juhtmena kasutati 2,1-mm läbimõõduga tsingitud raudtraati, mis oli kinnitatud portselanist isolaatoritele. Linnas olid telefonijuhtmed riputatud maja seinte külge kinnitatud konsoolidele. Väljapool asustatud alasid riputati juhtmed postide otsa.

Telefoni käsikeskjaama kommutaator

Vene tsaaririigis oli telefoniühenduste ehitamiseks loa saamine üsna raske ja keeruline. Ehitusloa taotlejal tuli esitada vastav palve posti-telegraafi ringkonnaülemale. Viimane küsis nõusolekut kubernerilt. Kui kuberner oli nõus, pöörduti küsimuse otsustamiseks Peterburis asunud Posti ja Telegraafi Peavalitsuse poole. Kui ka see oli nõus, saadeti palve ehitusloa saamiseks edasi siseministrile. Kui siseminister polnud vastu, lubati sideliin ehitada tingimusel, et omanik kasutab seda vaid isiklikuks otstarbeks ja et selle kasutamine lõpetatakse otsekohe, kui valitsus seda vajalikuks peab. Ehitatud sideliin jäi kohaliku postiülema pideva järelvalve alla.

Kuna vene valitseval ringkonnal puudus huvi telefoniside arengu vastu ja Venemaal ei olnud oma sidealast tööstust, hakksid väisriikide ärimehed, lootes headele teenimisvõimalustele, suuremates linnades telefonivõrkude ja keskjaamade ehitamiseks kontsessioone taotlema.

Tallinnas taotles 1883. a. telefonivõrgu ehituseks luba suurtööstur Rotermann, kes kavatses ehitada 30-numbrilise keskjaama. Ehitusluba talle aga ei antud, kuna jaama mahtu peeti, Tallinna elanike arvu arvestades, liiga väikeseks. Ehitusloa telefonivõrgu ehituses aga sai Tallinna Börsikomitee ja 1885. aasta septembris sõlmiti Posti-Telegraafi Peavalitsuse ja Tallinna Börsikomitee vahel kontsessioonileping. Selle kehtivus oli 20 aastat, mille järel tuli kogu ehitatud sidevõrk ja seadmed riigile tasuta üle anda. Vastavalt lepingule, pidi telefonivõrk ja keskjaam valmis ehitatama nelja kuuga. Töö läbiviimiseks moodustas ärimees G. Siegel "A/S Siegeli" nimelise aksiaseltsi, mille osanike poolt kokku pandud põhikapital oli 30 tuhat rubla. Ehitustööd lõpetati tähtaegselt ja 24. jaanuaril 1886. aaastal alustas Tallinnas tööd 50-numbriline keskjaam.

Oma telefonivõrgust olid huvitatud ka Balti mõisnikud, kes moodustasid selleks vastavad seltsid ja alustasid 1898. aastal ehitustöödega. Telefonikeskjaamad ehitati põhiliselt maakonnalinnades "Landrathide Kollegiumile" kuuluvatesse hobupostijaamadesse, keskustest kaugemal asunud mõisatesse ja teistesse sobivatesse kohtadesse. Keskjaamadega ühendati kõik mõisad ja üksikjuhtudel ka mõni pastoraat, arst või apteek.

Tallinna telefonivõrgu rajajaiks olid tollased ärimehed, kes leidsid telefoni vajaliku olevat omavaheliseks suhtlemiseks. 17. oktoobril 1884 esitas Tallinna Börsikomitee Venemaa Posti ja Telegraafi Peavalitsusele palve - lubada ehitada Tallinna telefonijaam. Pärast pikka ja vaevarikast kirjavahetust vene bürokraatiaga saadi 1885. aastal lõpuks vastav nõusolek. 50 numbriga telefonijaama ja selle külge lülitatud telefonivõrgu ehitus valmis 1886. aasta jaanuaris. Selle kohta kirjutas tollane Perno Postimees:

"Kuida "Virulane" teatab, et tahetavat ka seal traati mööda rääkima hakata, nii et ühest majast teise, olgu nende vahet verst või mitu, traadi teel rääkida võib. Pikas uulitsas olla kõnetraatide tarvis juba maja üüritud ja ehitus alganud. 80 elanikku olla kõnetraadi ehitusele juba soovid ette pannud, et nende elukohad tarviliste asjatoimetuse kohtadega kõnetraadi läbi ühendatud saaksivad. Maksu suurus selle eest tulevat elaniku kohta umbes 100 rubla."

Ajavahemikul aastast 1899 kuni 1901 rajati telefonikeskjaamad tollaste mõisnike eestvedamisel Keilas,Hageris, Sauel, Märjamaal, Vardil, Hageris, Riisiperes, Liival ja Salutagusel. Selleks, et neid mõisate telefonijaamu omavahel ühendada, rajasid mõisnikud oma eratelefonivõrgu. Nende eestvedamisel ehitati 1907. aastal Tallinn-Tapa-Rakvere ja Tallinn- Rakvere-Jõhvi kaugühendused.

Tallinnas ehitasid mõisnikud Juurdeveo tänavale keskjaama, millega ühendati kõik ülalnimetatud keskjaamad ning alates 1907. aastast ka kõik maakonnalinnades olnud keskjaamad. Ühtekokku oli Juurdeveo tänava keskjaamaga ühendatud 32 maakondades asunud keskjaama 393 abonendiga ja siitpeale sai sellest Tallinna kaugejaam.

Tartus ehitas mõisnike selts 1898. aastal keskjaama Pihkva tänavale, millega ühendati 9 ümbruskonnas asunud keskjaama kokku 111 abonendiga. Ka see keskjaam tegutses alul kaugejaamana. Samal ajal oli see keskjaam Kambja ja Kanepi jaamade kaudu ühendatud Võru maakonna jaamadega ning Uderna, Rõngu ja Soontaga keskjaamade kaudu Valga maakonna keskjaamaga.

Pärnumaal oli 1900. aastaks ehitatud juba niipalju era telefoniühendusi, et tekkis vajadus nende ühendamiseks keskjaama kaudu. Selleks moodustati eratelefoniühing, mille eesotsas seisis Audru parun A. von Pilar. Ehitatava telefonijaamaga liituda soovijaid oli esialgu 24. Ehitustööd anti Riias asunud firmale Dettmann. Peale mitmeid tehnilisi ja organisatsioonilisi takistusi avati Pärnu keskjaam 1900. aasta lõpuks. Jaama ehitusluba oli saadud tingimusel, et ehitatud seadmed lähevad tasuta üle riigile, kui viimane avab riikliku telefonivõrgu.

Seoses Pärnu telefonikeskjaama ja ühendusvõrgu ehitamisega, kirjutas tolleaegne eestikeelne ajakiri Linda, nr. 36 1900. aastal järgmist:

Pärnumaa kõnetraadi sisseseadmisega oldakse hoolega töös. Postid on linnas ja muist ka maal püsti ning pea sünnib vist ka traadi külge panemine. Selle järel tuleb küll peagi tegevuse avamine. Nagu keskjaamade seadlusest näha, käib kõnetraadi ringkond ainult läänepoolse Pärnumaa kohta, kuna idapoolne sellest ühendusest väljas on (seal on aga meie teada, nimelt Hallistes, ju oma iseäraline kõnetraadi ühendus).

Pärnumaa kõnetraadivõrgu külge on aga selle vastu tubli tükk Läänemaad võetud. Nii on siis ühenduses 11 keskjaama. Need on: Tori (selle juurde käib Taali), Sindi (selle juurde käib Sindi vabrik, Reiu metsaülema maja ning Uulu ja Sindi mõisad), Pärnu postijaam (selle juurde käib ka Sauga), Audru, Tõstamaa (selle juurde Pootsi), Varbla, Paatsalu, Koonga, Halliku (postijaam) ja Jädivere. Muidugi on keskjaamad üksteisega ühenduses, nii et nende kaudu igale poole kõnelda võib, kuhu ühendus ulatub. Vististi ühendatakse Hallikult traat ka Lellega, millel ju nüüd Raplaga ja Vändraga ühendus on, nii et ka need kohad terve võrgu külge seotakse.

1901. aastal ühendati Pärnu telefonikeskjaam Lihula kaudu Tallinnaga (PZ nr. 15, 1902.a.). 1902. Pärnu Telefoniühingu aastakoosolekust võttis osa juba 54 liiget. Sellel koosolekul otsustati ka panna läbi Pärnu jõe 12-juhtmeline kaabel (PZ nr. 15, 1902.a.).

Kuna keskjaamu ja abonentliine ehitati kõikides maakondades ja maakonna-linnades, mis kõik omavahel ühendatud olid, tekkis üle kogu Eesti üsna tihe telefoniliinide võrk.

Telefoniside edasisele arengule mõjus piduravalt 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda. 1915. aastal suleti sõjaväevõimude poolt kõik telefonivõrgud ja piirati telefoni kasutamist eraisikute poolt. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal tohtisid telefoni kasutada ainult saksa sõjaväevõimud, politsei ja valitsusasutused.

1919. aastal riigistas eesti valitsus kõik eratelefonivõrgud ja neile kuulunud sideseadmed. Siitpeale toimus sidevõrgu hooldamine ja arendamine riigi kulul. Kõik ühejuhtmelised (juhe-maa) telefoniliinid ehitati ümber kahejuhtmelisteks. Sidevõrkude teenindamine pandi Posti-Telegraafi-Telefoni Peavalitsuse alluvuses olevaile maakondade telegraafi-telefonivõrkudele.

Struktuuriliselt koosnesid maakondade telegraafi-telefonivõrgud võrgu keskusest ja tehnilistest jaoskondadest. Võrgu eesotsas oli võrgu ülem, kes teostas kogu võrgu juhtimist oma kantselei kaudu, mille koosseisu kuulusid raamatupidaja, mehhaanik-asjaajaja ja laohoidja. Tehnilist jaoskonda juhtis jaoskonna juhataja, kellele allusid mehaanikud ja montöörid. Tehnilised jaoskonnad teostasid kõigi sideliinide ja seadmete (keskjaamade ja abonentpunktide) ehitamist, remonti ja hooldust. Liinide ehitust ja remonti, mis moodustas jaoskondade põhitöö, tehti vaid suveti, milleks kasutati ka hooajalist tööjõudu. Liinide ehituseks ja remondiks vajalike materjalide vedu toimus põhiliselt hobuveokitega, või siis raudteed pidi. Telefonivõrk koosnes põhiliselt õhkliinidest. Kaabelliine kasutati vähesel määral vaid linnavõrkudes ja telefonikeskjaamade sisenditena. Kuni 1929. aastani olid telefonijaamadena kasutusel valdavalt käsikeskjaamad.

Õhuliin

1936. aastal kirjutas Pärnu ajaleht Vaba Maa (nr. 218):

Mõni päev tagasi avati Pärnu-Tallinna vahel uus vaskjuhtmestik. Telefoniabonente on Pärnumaa võrgu piires 1472 ja koos Pärnu linnaga 1750. Sooviavaldusi seisab 50, mida aga Postivalitsus oma kindla eelarve tõttu otseselt rahuldada ei saa.

Kolmekümnendate lõpul monteeriti nimetatud vaskühendusele esimene kõrgsageduslik tihendusaparatuur, millega algas Eestis telefoniside arengu uus etapp.

printerisõbralik versioon esita küsimus