Eesti kliima tulevikust

Eesti kliima tulevikust

Sirje Keevallik

Loodusseadused ja inimtegevus

Niikaua kui Maad on ümbritsenud atmosfäär, on olemas olnud ka kasvuhooneefekt. Päikesekiirgus tungib suhteliselt kergesti läbi õhkkonna ja neeldub aluspinnas. Neeldunud kiirgus muutub soojuseks ja nii hakkab aluspind kiirgama nähtamatut infrapuna ehk soojuskiirgust: mida kõrgem temperatuur, seda rohkem. See ei pääse aga enam vabalt läbi atmosfääri, vaid neeldub osaliselt õhkkonnas olevates gaasides, kiirgub tagasi ja jääb niimoodi ekslema aluspinna ja atmosfääri vahele. Maailmaruumi pääseb teda hoopis vähemal määral, kui aluspinnalt kiirgub, ja maapinnalähedane õhk seisab soojemana kui ilma atmosfääri kaitsva mõjuta. Õhkkonna soojapidavus oleneb tema koostisest: soojust neelavate nn. kasvuhoonegaaside suurema sisalduse korral on palju, on atmosfääri soojendav efekt tugevam.

Viimase sadakonna aasta jooksul täheldatakse Maa keskmise temperatuuri tõusu umbes poole kraadi võrra. Et samal ajal kasvab atmosfääris üsna ühtlaselt ka põhilise kasvuhoonegaasi - süsihappegaasi - kontsentratsioon, siis pole midagi loomulikumat, kui siduda temperatuuritõus ülemäärase süsihappegaasi poolt tekitatud ülearuse kasvuhooneefektiga, atmosfääri ülemäärane süsihappegaasisisaldus aga liiga tormiliselt areneva tööstusrevolutsiooniga.

Selle esmase hüpoteesi poolt ja vastu on olnud nii palju arvamusi, et kuni viimase ajani pole tõsiteaduslikud ringkonnad julgenud midagi kindlat väita. Läbimurre toimus 1995. aasta detsembris, mil Valitsustevaheline Kliimamuutuste Ekspertnõukogu (IPCC) söandas ametlikult, ent ettevaatlikult teatada:

"Mitmete märkide kokkulangemine lubab arvata, et inimtegevus võib avaldada globaalkliimale tajutavat mõju."

Niisiis tuleb kasvuhooneefektist rääkides teha vahet loodusliku nähtuse ja inimtegevusest põhjustatu vahel. See aga ongi kõige keerulisem. Ent ka kõige tähtsam, sest loodusseadustele on raske vastu seista, inimtegevust aga annab hea tahtmise juures juhtida.

Kliimamuutused

Maa ajaloos on olnud väga mitmesuguse kliimaga perioode, nii sooje ja sõnajalarohkeid, mil keskmine globaaltemperatuur oli praegusest 7 kraadi võrra kõrgem, kui külmi ja igijäiseid, mil 6-10 kraadi võrra madalam. Viimane jääaeg algas umbes miljon aastat tagasi ja pole tõenäoliselt veel lõppenud, sest suured liustikud, nagu Jostedalsbreen Norras, taganevad visalt ning sisaldavad veel toonast igijääd. Ka inimkond mäletab pehmet keskaega ja karmi 19. sajandit, mil õhkõrnades ampiirkleitides daamid mässisid end küll kašmiirsallidesse, ent haigestusid ikka üksteise järel kopsupõletikku. Erinevaid arvamusi kliimamuutuste kohta mäletavad nüüdisaja inimesedki: kui praegu on populaarne rääkida kliima soojenemisest, siis kuuekümnendatel kubisesid ajalehed uue jääaja ennustustest. Niisiis tuleb kliimamuutusi ette kujutada kui miljonitesse aastatesse ulatuva perioodiga võnkumisi, mille foonil toimuvad sajanditepikkused hälbed. Ja needki pole siledad, vaid koosnevad mõnekümneaastaste soojemate ja külmemate perioodide vaheldumisest.

Mis siis toimub praegusel hetkel? Esiteks eemaldume aegamööda viimasest tõsisest jääajast. Teiseks tuleme välja nn. väikesest jääajast, mis suurest jääajast eemaldumise foonil kestis 16. sajandist eelmise aastasaja keskpaigani. Kolmandaks taastasime äsja, 1975. aasta paiku, 1940. aasta globaalkeskmise temperatuuri, mil see vahepealsesse miinimumi langema hakkas. Ja alles neljandaks tuleb kõne alla, et üheksakümnendate aastate kujunemisel erakordselt soojadeks võib mängus olla inimese käsi.

Viimasel ajal täheldatava globaalse soojenemise pikaajaline jätkumine võib olla küll vähe tõenäoline, aga sellest tulenev oht on nii suur, et halvima vastu valmistumine pole ülearune. Seetõttu on käivitatud mitmed teadusprogrammid, mis asja uurivad. Üks maailma juhtivamaid kliimauurimiskeskusi tegutseb Inglismaal, East Anglia Ülikoolis. Seal kogutakse ja analüüsitakse meteoandmeid nii ajas kui ruumis. Peale andmete koondamise, säilitamise ja uurimise tegeleb keskus ka kliima tulevikustsenaariumide väljatöötamisega. Selleks on nende käsutuses maailma 14 parema kliimamudeli rehkendustulemused, mida nad oskavad kombineerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioonide võimalike tulevaste muutustega. East Anglia Ülikooli teadlaste juhtpositsioonist kliima tuleviku ennustamisel annab tunnistust ka see, et rahvusvahelised organisatsioonid eesotsas ÜROga lähtuvad riikide ja poliitikute nõustamisel just nende poolt esitatud stsenaariumidest.

Mis võib toimuda Eestis?

East Anglia Ülikooli kliimastsenaariumide generaatori uusim variant on olemas ka Eestis ja just niisuguseks otstarbeks, et vaadata, kuidas globaalselt oodatavad muutused kajastuvad Läänemere idakaldal. On ju üldteada, et globaalse soojenemise taustal võib regionaalkliima muutuda üsna mitmeti, sealhulga ka jaheneda. Nii on juhtunud näiteks Põhja-Atlandil, kus viimase 20 aasta jooksul on temperatuur, võrreldes eelmise 20 aastaga, poole kraadi võrra langenud.

Alustame tõenäoseimate globaalsete muutuste hindamisega.

Kui maakera elanikkond jätkab elamist ja tootmist umbes samamoodi nagu praegu, kahekordistub kasvuhoonegaaside kontsentratsioon aastaks 2100. See oleks enamvähem ühtlane üle terve planeedi, ja Eesti eripärast pole siin mõtet rääkida. kahekordistamine Säärane asjaolu põhjustaks umbes kahekraadise globaaltemperatuuri tõusu. Põhiliselt soojuspaisumise, aga vähesel määral ka igijää sulamise tõttu tõuseks maailmamere pind umbes poole meetri võrra. Kui inimkond rakendab meetmeid tootmise ja tarbimise piiramiseks, lükkub niisugune oht kaugemasse tulevikku.

Aastani 2100 ei ela meist keegi. Seetõttu vaatame parem ennustusi aastaks 2035. Tolleks ajaks on kasvuhoonegaaside sisaldus kasvanud veidi üle 30 protsendi, Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,7 kraadi ja maailmamere tase kerkinud 17 sentimeetrit.

Siinkohal tekib kohe küsimus, kust võetakse teaduslikus õuduskirjanduses maailmamere oodatav tõus 70 meetrit ja enam. Eks ikka oletusest, et sulab kogu Maal esinev jää ja lumi. Tegelikult on niisuguse sündmuse tõenäosus nullilähedane. Esiteks võtaks see hirmus kaua aega, aga Maa kliima ajalugu näitab, et ükski trend ei kesta igavesti. Teiseks kinnitavad nii mõõtmistulemused kui ka mudelid, et planeedi keskmise temperatuuri tõus toimub suuremalt jaolt talvede ja ööde arvel. Kui nüüd polaaralade talveööd lähevadki natuke soojemaks, ei ole jää sulamise seisukohalt vahet, kas see on -20 või -18 kraadi. Kõige muu hulgas võib globaalne soojenemine tuua kaasa hoopis jääkilpide kasvu. Nimelt kaasneb soojenemisega tõenäoliselt ka sademete rohkenemine ning polaaraladele kogunev lumi pigem suurendab kui vähendab igijää hulka. Igal juhul näitavad vaatlused ja mudelid, et viimase 100 aasta jooksul toimunud 10-25 sentimeetrisest merepinna tõusust võib liustike ülemäärase sulamise arvele kanda vaid 2-5 sentimeetrit.

Missugune võiks 2035. aastal olla kliima Eestis? Mõistagi juhul, kui inimkond jätkab paljunemist, tootmist ja tarbimist samamoodi nagu praegu, aga kliima looduslik foon ei muutu. Üldjoontes võib öelda, et Eesti kliima läheb siis soojemaks ja niiskemaks - selles on ühel nõul kõik arvutisse sisestatud 14 mudelit. Küll aga hindavad need kõik erinevalt oletatavate muutuste suurust. Õnneks on East Anglia Ülikooli teadlastel varuks ka metoodika, kuidas mingi regiooni jaoks sobivat mudelit valida ja nii olengi valinud Eesti kliima tuleviku hindamiseks Inglismaa meteoroloogiakeskuse uusima mudeli HadCM2. See lubab öelda, et keskmine temperatuur Eestis on aastaks 2035 tõusnud veidi rohkem kui ülemaailmne keskmine - 0,9 kraadi. Talved on soojenenud veidi rohkem kui suved. Sealjuures on öiste ja päevaste temperatuuride erinevus kahanenud 0,1-0,2 kraadi võrra, peaasjalikult ööde soojenemise arvel. Sademete hulk on kasvanud umbes 6 protsendi võrra, seda nii suvel kui talvel. Pilvisus on suurenenud 0,7 protsendi ja tuuled tugevnenud 0,6 protsendi võrra.

Tuleb tunnistada, et teistsugune kasvuhoonegaaside emissiooni ennustus ja mõne teise kliimamudeli valik võib anda ka mõnevõrra teistsuguseid tulemusi, sest kliimastsenaariumide määramatuse piirid on laiad ja ebaselged. Samuti võib ennustuse ära rikkuda mingisugune võnge kliima looduslikus muutlikkuses. Nimelt koosneb kliimasüsteem õhkkonnast, ookeanidestmeredest, jõgedest-järvedest, veeringest, maismaast ja igijääst. Seda süsteemi mõjutavad pidevalt ääretingimused: Päikeselt saabuv kiirgus, Maa orbiidi muutumine, aluspinna omadused, mandrite paiknemine, õhu koostis, vulkaanipursked jne. Osa neist mõjutustest muutuvad perioodiliselt, mõned on juhuslikud või näitavad tajutavaid tendentse. Igal juhul aga reageerivad kliimasüsteemi erinevad osad neile välistele muutustele isesuguse ajateguriga, mis kokku moodustab kliima üsna ettearvamatu muutlikkuse. Tohuvabohule lisanduvad veel sisemised tagasisided, mis omakorda toimivad erineva ajateguriga. Kui korrapäraseid muutusi ääretingimustes (valguse ja soojuse sesoonne ja ööpäevane muutumine) saab põhimõtteliselt ette näha ja matemaatiliselt kirjeldada, jäävad juhuslikud sündmused siiski ettemääramatuteks. Samuti on kahtlase väärtusega tegevus seni tuvastatud trendide pikendamine. Selle kõige tõttu tuleb ka kirjeldatud stsenaariume võtta mitte kui ennustusi, vaid kui mõttelist eksperimenti. Ometi on aga ülaltoodu vaieldamatult parim, mida maailma teadusavalikkus praegu Eesti kliima tuleviku kohta oskab ja julgeb öelda.

Sirje Keevallik (1943) on Tartu Observatooriumi teadur. Füüsika-matemaatika kandidaat.

1 / 1 9 9 8 HORISONT

printerisõbralik versioon esita küsimus