Cho Oyule šerpade ja hapnikuta

Cho Oyule šerpade ja hapnikuta

REIN VESKIMÄE

Kõik suured mäestikud — Himaalaja, Karakorum, Pamiir ja Tjan-Šan asuvad Aasias. Seal on ka rohkem kui kakssada üle 7000 meetri kõrgust mäetippu ja 14 kaheksatuhandelist. Seitsmetuhandeliste otsa on suutnud korduvalt tõusta ka eestlased, seda juba 1965. aastal, mil alustati Pamiiris. Himaalaja kolossidest ei osatud nende retkede aegu isegi mitte unistada, sest riigipiirid ja Moskva-poolsed takistused tundusid tol ajal igavesti ületamatutena. Aga nüüd on teoks saanud Eesti I Himaalaja ekspeditsioon, milles osales ühtekokku üheksa mees- ja üks naismägironija: Ülo Kivistik, Jaan Künnap, Ivar Lai, Raivo Plumer, Margus Proos, Tarmo Riga, Arne Sarapuu , Tõivo Sarmet, Helme Suuk ja Riho Västrik. Selle ekspeditsiooni juht oli Tõivo Sarmet, kel kõrgmägedes käimise staazi oma kaaslastest kõige rohkem — 27 aastat. Temaga ka järgnev jutt kaks kuud pärast seda, kui mees ise kõrguselt maailma kuuenda mäe — Cho Oyu tipus (8201 m) Eesti lipuga maailmale lehvitas.

Mägede poegade saatel

Kes on need inimesed, kes tahavad ja ka suudavad jõuda kaheksatuhandeliste tippu?
Need, kel õnnestus esmakordselt niisuguste mägede tippudele jõuda, said rahvuskangelasteks ja igavesti ülemaailmselt tuntud isiksusteks. 1950. aastal avasid kaheksatuhandeliste klubi prantslased Maurice Herzog ja Louis Lachenal Annapurnal (8078 m). Uus-Meremaa mägironijast Edmund Hillary`st on meist enamik kuulnud. Oli ju tema esimene, kes koos šerpa Tenzig Norgayga 1953. aasta mais esimesena Maa kõrgeima mäe Mount Everesti ehk Dzomolungma (8848 m) tippu tõusis. Siis ja veel tükk aega pärast seda said niisuguse ettevõtmisega hakkama vaid üksikud. Ja seda loomulikult Nepaali põlise väikerahvast mägede poegade — šerpade abiga. Eks praegugi ole need kõrgustesse pürgijad enamuses samuti hea ettevalmistusega mägironijad, kes šerpadest naljalt ei loobu. Kuid aeg on edasi läinud ja see, mis kunagi oli jõukohane üksikutele, on tänaseks päevaks muutunud juba kommertsettevõtmiseks — äriks. Need mäed on Nepaali ja Tiibeti rahvuslik rikkus ning selle eest tuleb soovijail maksta mäemaksu, transpordist ja muust teenindusest rääkimata. Kui oled terve ja tunnetad endas jõudu niisuguseks katsumuseks ning rahakott on kopsakas, siis võib iga mees-naine, ükskõik kust ta on tulnud, kaheksatuhandeliste tippude poole minema hakata, mis sellest, et see paljudel ei õnnestu. Aga lootus jääb — küll šerpa “valge mehe” eesmärgile veab. Nemad ehitavad üles vahelaagrid, kus peatuda ja aklimatiseeruda, nemad kannavad üles enamiku varustusest ja toidust. Paljudel juhtudel, vaatamata kulutatud rahale ja ajale, jääb tipus käimata. Mõnikord võtab õnnetu juhus ja halb ettevalmistus ka elu. 800st Cho Oyule tõusjast on jätnud oma eluküünla sinna 23.

Et seda ei juhtuks, peavad mägironijad olema ikka hea füüsilise ettevalmistusega inimesed, kel on vaja aklimatiseerumise eesmärgil käia vähemalt kahe aasta tagant kõrgmägedes, et organism ei unustaks ära toimetuleku hapnikuvaeses keskkonnas ja madala rõhu all, ning et nad ka äärmuslikes tingimustes suudaksid elada, ja kui vaja, siis ka kaljuseinal nööri abil liikuda. Kuid ei seitsme- ega kaheksatuhandeliste otsa ronita vahetpidamata mööda järsku mäenõlva, vaid valitakse teekond, mida mööda saab minna ka vähemate oskuste ja väiksema riskiga.

Himaalajal oma tundi ootamas

Eesti I Himaalaja ekspeditsioon sai teoks eelmise aasta septembris-oktoobris. Millise marsruudi te valisite?
Loomulikult on Himaalaja puhul võimalik valida mitmete tippude ja neile jõudmise marsruutide vahel, millest mõned on lihtsamad, teised keerukamad. Et meie põhieesmärk oli käia ära ülalpool kaheksat tuhandet, mida meil Eestis peeti praktiliselt võimatuks, valisime Cho Oyu, ja mineku sinna Tiibeti-poolsest küljest. Ühelegi nii kõrgele mäele pole lihtne tõusta, siiski pidasime siiski seda mäge ja marsruuti teistega võrreldes kõige vähem riskantseks. Ikkagi esimene kord 8000list mäge võtta.

Ettevalmistused algasid aasta varem. Tuli koostada ajagraafik, reisiplaan ja eelarve, läbida tõhus arstlik kontroll ja järjekindlalt treenida, otsida sponsoreid, vaagida omi majanduslikke võimalusi. Kõik on ju küllaltki kallis. Ja seetõttu jäi nii mõnigi hea füüsilise ettevalmistuse ja tervisega potentsiaalne tulija grupist eemale. Väljasõidukuupäevaks valiti 20. august, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäev. Kui see lõpuks käes oli, istusime Tallinnas lennukile ning lendasime üle Kopenhaageni ja Delhi Nepaali, et pärast kahenädalast aklimatiseerumistsüklit Everesti jalamil, sõita maad mööda Nepaali-Tiibeti piirini. Seal ootasid meid tellitud dziibid ja veoauto varustuse vedamiseks. Nendega sõitsime Tiibeti kiltmaad mööda 5000 meetri kõrgusele, et ületada Himaalaja peaahelik (!). Esialgu kulges reis piki teed, hiljem mööda juhuslikke autojälgi kohani, kust autoga enam edasi ei pääse. Kuni selle paigani kohtab ka püsielanikke. Sealt, mägironijaid teenindavast nn. Hiina baaslaagrist (4750 m), algas teekond jakikaravaniga. Jakiajajateks ongi kohalikud tiibetlased. Nemad ladusid meie kraami karvaste, härgi meenutavate sarviliste selga, kes nelja päeva jooksul, mil nad edasi-tagasi teel olid, ei söönud ühtegi kõrt (rohtu pole seal üldse), ei joonud tilkagi vett, ja magasid lumehanges. Kahe päevaga jõudsime nende loomade saatel ja toel, ise mõistagi jalgsi, 5700 meetri kõrgusele, Cho Oyu alla — baaslaagrisse. See paik asub niisiis pisut kõrgemal kui Elbruse tipp, mille otsas käimine on juba ise kõva näitaja. Mõistagi on lumepiir seal palju kõrgemal kui Kaukasuses ning baaslaagris olevad teiste riikide esindajad, neid oli kusagil 80 ümber, võtsid isegi päikest, sest päeva ajal oli seal päikese käes oma 20 kraadi sooja. Öötundidel langes temperatuur paraku 30-40 kraadi võrra.

Mida jakid kandsid?
Eks ikka meie kasinat varustust. Kui teiste samalaadsete ekspeditsioonide varustus on kusagil poolteist kuni 10 tonni, siis meil oli seda vaid poole tonni jagu. Kõige hädavajalikum — kahekohalised telgid, magamiskotid, riided, jalanõud, toiduained, gaasipriimused, mägironimisriietus, raadiosaatjad ja isklikud tarbed. Teiste laagris olijate ümber sebisid kokad ja kokapoisid, šerpad ja arstid-õed, nõunikud ja treenerid, meie teenindasime end ise. Neil olid kaasas kõik, alates gaasigeneraatoritest ja köögitelkidest ning lõpetades klapptoolide ja söögilaudadega. Meie valmistasime endale söögi ise ja sõime lageda taeva all, saades seetõttu külge venelaste nimegi. Rikkamad, peamiselt tulnukad mujalt maailmast, olid aklimatiseerumise tarbeks juba kuu aega baaslaagris viibinud ja sealt kõrgemal asuvates vahelaagrites käinud. Kuid tipule ei olnud veel keegi tõusnud. Oodati parajat ilma, mida meiegi olime püüdnud tabada.

Kas teil polnud siis vaja uue koha kliimaga harjuda?
Meie aklimatiseerusime Mount Everesti jalamil, samuti kõrgemal kui 5000 meetrit. Nimelt enne sõitu Tiibetisse käisime Nepaalis olles ära ka hiiglase jalamil, sest maailma kõrgeim mägi on mägironijale sõna otseses mõttes püha paik, mida tuleb võimaluse korral kas või eemalt vaadata. Sest mine tea, kas sinna kanti õnnestub enam minna. Everesti baaslaagrisse panime püsti neli telki ja heiskasime ka Eesti lipu.

Mida selle ilma ajastamise all mõelda? Kas parajat aega on võimalik ka ennustada?
Loomulikult. Teatakse täpselt, millal India ookeanilt mussoonid saabuvad ja millal lõpevad. Teisi sõnu, millal saabuvad pilved, mis Himaalaja mäeahelikuga põrkudes, oma sisu lume või vihmana alla puistavad. Säärane olukord kestvat prognoosi järgi noore kuu loomiseni oktoobris. Möödunud aastal langes see aeg 5. oktoobrile. Mussooni lõpukuupäev oli lausa päeva täpsusega kirjas. Meie seda küll hästi ei uskunud, aga.... Mussooniperioodid on hommikuti taevas tavaliselt vaid kergelt pilves, kuid pärast lõunat võib hakata sadama ja tõusta väga tugev tuul. Tipu vallutamine on siis raskendatud, sest hommikupoolse valge ja selge ilmaga seal ära käia ei jõua, oht on jääda saju kätte. Viimane 700meetrine tõus ja laskumine võib kesta kümmekond tundi, ning vägagi tõenäoselt algab pärast lõunat lumesadu, mis halvab nähtavuse. Külma on siis 30-40 kraadi, mis aga 15 meetrit sekundis puhuva tuule korral on sama hea, kui vaikse ilmaga oleks külma üle 60 kraadi. Niisugustes tingimustes tippu jõudmiseks tuleks teele minna hommikul nelja paiku, kuigi päike tõuseb alles kell 8.

Meie saabusime baaslaagrisse 15. septembril, ning arvasime, et jõuame septembri lõpul eemärgile: kaalusime, et kui ikka hommikul vara pimedas taskulampidega minema hakata, siis peaks pilvede saabumise ajaks kolme paiku päeval juba alla tagasi jõudma. Nii arvasime meie, tegelikud olud tegid oma korrektuuri.

Veel 701 meetrit

Kuhu alla te pidite selle poole päevaga siis veel jõudma, et kartma lõite?
Tipust 700 meetrit allapoole, kolmandasse laagrisse, sealt, kust viimane tõus alguse saab. Kõrgmägedes ronides pannakse paika laagrite hierarhia. Nii ka seekord. 6400 meetri kõrgusel asus 1. laager, 7100 meetri kõrgusel teine ja 7500 meetri peal 3. laager. Sealt jäi siis tipuni veel 701 meetrit. Iga ekspeditsiooni ülesanne on viia järk-järgult nendele laagriplatsidele oma varustus, telgid, magamiskotid ja toiduained. Seda sellepärast, et tippu ei vallutata kunagi säärastes kõrgustes ühe hooga, vaid tõustakse tasa ja targu, vahepeal tullakse allapoole taastuma ja baaslaagrisse varusid täiendama. Nii sõelutakse nende laagriplatside vahel 2-3 korda, enne kui avaneb võimalus tippu tõusta. Nüüdisaja mägironijaile viib varustuse üles šerpa, kelle õlul lasub oma 40kilone kandam, valge mehe seljakotis on samal ajal kümmekonna kilogrammi ümber, kui sedagi. Meie ekspeditsioon oli seal tol ajal ainuke, kes ei kasutanud šerpade teenuseid. Meil puudus selleks raha, ja me ei pidanud seda ka vajalikuks, sest kavatsesime ise hakkama saada. Vahelaagrite rajamisega tulimegi korralikult toime. Kuna meil oli telke vähe, jagasime oma rühma kahekaupa väiksemateks üksusteks. Seetõttu magasid ühed mingil ööl ühes, teised teises laagris, mõned ka veel baaslaagris. Sidet pidasime raadiojaamade vahendusel. Säärane talitusviis on hädavajalik ja ainuõige, sest öine magamine erinevatel kõrgustel paneb aklimatiseerumise asjad lõplikult paika. Seepärast on vaja tingimata igas laagris, seega erisugustel kõrgustel, viibida vähemalt kaks ööpäeva.

Ehk räägiksite aklimatiseerumisest lähemalt?
3000 kuni 5000 meetri kõrgusel on terve inimene töövõimeline, kui ta on alates 2000 meetrist iga 500 või vähemalt 1000 meetri järel viibinud nädala, sel juhul ei teki kõrvalnähte ega kõrgushaigust, millega kaasneb unetus, isutus ja loidus. Rohkem kui 5000 m kõrgusel võivad tekkida kõrvalnähud, nagu südamepuudulikkus, kopsuturse, aju- ja maksaatakid, ka sel juhul kui aklimatiseerumise tsükkel on läbi tehtud. Nende vältimiseks tuleb uuesti madalamale tulla, et hiljem uute tingimustega kohaneda — adapteeruda. Ainult osaliselt on kohanemine võimalik 7000 ja 8000 m vahel. Üle selle on juba piiritsoon, kus võib vaatamata aklimatiseerumisele elu ikkagi ohtu sattuda.

Kuidas teil rünnak Cho Oyu tipule õnnestus?
Ega kohe õnnestunudki. Teist korda 2. laagrisse jõudnud, lootsime järgmisel hommikul vara 3. laagrisse tõusta, et siis päev hiljem tippu rünnata. See oli 30. septembril. Aga siis keeras ilma täielikult ära, isegi hommikul sadas ja tuiskas. Ootasime paar päeva, midagi ei muutunud. Teiste samas paigas olnud ekspeditsioonide liikmed loobusid ja läksid baaslaagrisse tagasi. Meie jäime ikka ootele, lootes, et kui lumelaviinid ära tulevad, saame mõnel varasel hommikutunnil vahest ikkagi minema hakata. Aga võta näpust! Taipasime, et sellest ei tule antud olukorras midagi välja. Kuidas sa aga pöörad otsa ringi, kui nii kaugelt tuldud ja kulutatud ning eesmärgini vaid 700meetrit. Lootusesäde tekkis uuesti, kui järgmise päeva hommikul tulid 10 šerpat ühe lõplikult lahkunud ekspeditsiooni telke maha võtma. Küsisime nendelt nõu, et kas me tuleme ise tippu tõusmisega toime. Vastus oli eitav, sest seal olevat sügav lumi, mida me omal jõul ei suuda läbida. Et ka ilm kübeke paranes, palusime neil tulla meid julgustama. Kaks meest olidki nõus. Neil oli aega ja ka hinnas jõudsime kokkuleppele, mis oli küll väga ränk. Kuid enne läksid nad siiski baaslaagrisse peremehelt luba küsima. Aumehed, müts maha nende ees! Järgmisel päeval 2. laagrisse tagasi naastes teatasid nad, et kaup jääb katki. Peremees ei andnud luba. Õige ka. Kui olen sind tellinud, siis teeni mind. Kust võtan asendaja, kui palgatud šerpaga peaks teiste pärast midagi hullu juhtuma?

Ja nii jäigi käimata!?
Sedakorda küll! Et ilm püsis endiselt sajune, laskusime baaslaagrisse. Pidasime sakslastega läbirääkimisi. Nemad kavatsesid tõusta 11. oktoobril koos šerpadega. Otsustasime, et nendega ühel ajal liikudes on ikkagi moraalne tugi olemas, kuigi šerpadelt otsest kandja abi ei saanudki loota, nad polnud meie teenistuses.

Ja siis, nii ootamatu kui see ka ei tundu, täpselt ennustatud 5. oktoobril, lõppes mussoon, taevas oli nagu luuaga pilvedest puhtaks pühitud nii öösel kui päeval. Kuigi samas muutus ilm 10 kraadi külmemaks ja algas talv, võis kohe minema hakata. Et meil hakkas Nepaali viisa lõppema ning mäe all istumine ja tegevusetus olid meeleolu nullistanud, pidime “mäe ära tegema” kindla peale. Kas koos 11. oktoobril plaanitud saksa ekspeditsiooniga? Aga kui sel päeval ka ei ole ilma? Et seda ohtu vältida, ja et ülemistes laagrites polnud kõikide jaoks ka telke, läksid kaks meie meest, Tarmo Riga ja Arne Sarapuu, varem teele ja jõudsid tipule 9. oktoobril. (Šerpade jutt sügavast lumest ja üksi mitte toime tulekust osutus valeks.) Margus Proosil, Raivo Plumeril ja minul õnnestus Cho Oyu tippu jõuda kaks päeva hiljem. Kolmel jäi viimane tõus pooleli, sest tervis tõrkus seda kannatust üle elama. Kaks inimest ei taastunud pärast tõusu 2. laagrisse (7100 m) enam piisavalt ka baaslaagris, et sealt uuesti kõrgemale minna.

Mis tunne oli nii kõrgel seista?
Polnudki mingit tunnet. Külm ilm ja tugev pinnatuisk viisid mõtted soovile kiiresti tagasi saada. Mul oli seljas 8kordne ihukate, sealhulgas kaks sulejopet, mille õmblused olid teibitud, et tuul nõelaaukudest sisse ei puhuks. Kui aga rohkem tuulevarju ülesannet täitva seljakoti õlgadelt ära viskasin, et sealt Eesti lipp välja võtta, tundus nagu oleksin alasti. Tuul lõikas igast ihupoorist läbi.Vaade oli aga ülev. Ühel pool Himaalaja hiidahelik koos 30 kilomeetri kaugusel valendava Everesti tipuga. Teiselt poolt mustendas vastu Tiibeti kiltmaa.

Inimtaluvuse piiril

Hapnikumaskid olid teil ikka peas, ega inimene nõnda hõredat õhku ju nii kergesti ei talu?
Kõik oleneb organismist ja aklimatiseerumisest. Ronimine, kuigi väga aeglasel sammul — üksteise võidu sinna keegi ei aja —, on ju ränk töö. Tõsi, osa tippu minejatest kasutab hapnikumaske, välja arvatud šerpad, kes on mägedes sündinud ja sealsete oludega juba geenide toel ammustest aegadest kohanenud (seljas on neil aga siiski hapnikuballoon, et hädist kultuurinimest vajadusel turgutada. Meie lootsime oma aastate jooksul omandatud püsiaklimatsioonile ja muidugi kohapealsele kohanemisele. Hapnikuvarude kaasavedamine on tülikas ja kallis. Ja ega tippu jõudmisel tekkinudki lisahapniku tarvidust. Kuigi avariiolukorras oleks see olnud hädavajalik.

Muidugi, kui oled juba 7500 m kõrgusel, on kurnatuse aste üsna suur. Seal on hapnikku 2,5 korda vähem kui merepinnal, öösel ei puhka korralikult välja ja toiduainetest ei omanda organism piisavalt energiat. Kestval viibimiselsäärastes oludes ei jätku hapnikku, et toitaineid korralikult omastada. Niisugusel juhul hakkab organism kasutama oma sisevarusid. Inimene kõhnub ja hakkab hävitama oma otseseks elutegevuseks vajalikke energiaallikaid. Sellega peab arvestama. Rohkem kui 8 km kõrgusel ei tohi seetõttu viibida üle 2-3 päeva, olgu inimene nii treenitud kui tahes.

Ütlesite, et kaheksakordne riietus ei pidanud tuult ja oli üsna alasti tunne. Mida teevad siis veel vaesed varbad, mis tavaliselt kipuvad maa pealgi kõige enam külmetama?
Varbad külmetavad kogu aeg. Mõtled vaid, et ehk pole külm jõudnud neid veel ära näpistada. Tõsi, jalgade kaitseks teeme enne minekut tõsiseid ettevalmistusi. Saapaid ise küll ei valmista, need näevad välja nagu slaalomisaapad, pealt plastmassist, seest mitmekordse sooja voodriga. Iga mees valib need paar numbrit suuremad ja kasutab spetsaalseid torbikukujulisi kaitseid, nn. sooje bahhille, mis siis saabastele peale tõmmatakse, et lumi ja külm sisse ei poeks. Üks soojustukiht hoiab saapa sees temperatuuri umbes 7 kraadi võrra kõrgemana. Bahhillid õmbleb meil tavaliselt iga mees ise, poest ostetud saapavarjud ei ole nii soojad. Aga jalg külmetab ikka, mitte niivõrd külma pärast, vaid seetõttu, et veri ei käi korralikult ringi ega jõua varvastesse. Kui varbad muutuvad valgeks, pole veel kõige hullem, kui aga tumesiniseks, on asi halvem. Pärast Cho Oyul käimist saan ilmselt lahti kaheksast varbaküünest. Jõuludeni ajasid varbad veel “pindu” välja.

Kuidas suudab inimene niisugust külmetamist nii pika aja jooksul taluda?
Mägironimine nii kõrgele on teatud mõttes üldse üks suur kannatusterada. Juba viiest kilomeetrist kõrgemal on pidevalt ebamugav. Aga meile on see üks eneseteostuse moodus, nagu ühele maratonidistantsi läbimine, teisele jalgratta mitmepäevasõit või kolmandale klaverimäng 10 tundi päevas. See on ju kannatus, kui magad lumele pandud telgis, kus lakke kondenseerunud hingeõhus leiduv külmunud veeaur sulades sulle kaela tilgub, kui lamad tegevusetult kitsaste presentseinte vahel, pimedas ja külmas, kui oled paar-kolm nädalat pesemata... Aga seda ei tohigi teha, sest rasva ei tohi nahalt eemaldada. Siis nahk lõheneb, nägu tursub, huuled pragunevad ja näpuotsad on nii hellad, et ei saa enam nööpegi kinni. Kõige parem on igal õhtul enne magamist määrida rasvase kreemiga oma higistanud nägu ja musti käsi. Ka hambapesu on väga tülikas.

Kohalikud tiibetlased, kes käivad sõna otsese mõttes kaltsudes ja kütavad parematel päevadel oma telki vaid jakisõnnikuga, ei pese peaaegu kunagi. Elamine 4500 meetri kõrgusel, eeskätt sealsed klimaatilised tingimused, ei võimalda seda. Kord aastas mingi rituaali pärast nad seda kusagil mägijões siiski teevad. Kui jutt juba tiibetlastele läks, siis tundub, et neil pole küll mingit pistmist Tiibeti kõrgkultuuriga. Tõsi, kultuurikandjad, mungad ja laamad, võrsuvad tänapäevalgi nende hulgast. Selleks valitakse spetsiaalse otsingusüsteemi järgi laste seast välja andekamad jõmpsikad, kes saadetakse kloostritesse õppima. Kellele niisugune au osaks langeb, see ongi õnneseen ja teiste poolt väga lugupeetud.

Mis sunnib inimest teadlikult, kuigi ajutiselt, mööda kannatusterada käima?
Inimene harjub kõigega ja aastatega on kujunenud sellest elamisviis. Tavaliselt tutvume pärast mäeotsast alla tulemist ka kohapealsete vaatamisväärsuste ja elu-oluga. Näiteks paar aastat tagasi, kui Ameerika kontinendi kõrgeimal, ligi seitsmekilomeetrisel Aconcagua tipul käisime, saime näha Argentiinat ja Brasiiliat ennast. Vaevalt et ma muidu sinna oleksin sattunud. Nii et sedalaadi eneseteostus ja teatud määral ka edukuse taotlus annab võimaluse reisida, maailma näha ja ennast harida. Seekord avanesid võimalus ringi vaadata Nepaalis, Tiibetis ja Indias, kustkaudu läksime ja tulime.

Kõrgus Aklimatiseerumise ja adaptatsiooni tsoonid erisugustel kõrgutel meetrites mäestikes

1/1998 JAANUAR HORISONT

printerisõbralik versioon esita küsimus