Anorexia nervosale on iseloomulik inimese poolt esilekutsutud ja/ või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine. Kõige sagedamini esineb seda noorukieas tütarlastel, noortel naistel ning väga harva noorukieas poistel ja nooremas eas meestel.

Enamasti on selle häire tunnused ühtemoodi ja klinitsistide poolt hästi ära tuntavad.

Kuigi anorexia tekkepõhjuste seas on palju ebaselget, leidub hulgaliselt tõendeid, et see võiks olla paljude kultuuriliste ja bioloogiliste mõjude tulemus. Oma osa on ka psühholoogilistel mehhanismidel ja isiksuse haavatavusel. Tihti on anorexia haiged väga tundlikud, eriti oma välimuse ja kehakaalu suhtes. Sageli on see suureks eneseväärtuse näitajaks. Nad on tavaliselt pärit perekonnast, kus ollakse heal järjel ja kus on tähtsal kohal olla edukas. Sageli on rohkem tähelepanu pööratud tegude tulemusele, hinnetele, saavutustele. Vähem on tähtsaks peetud seda, kuidas inimene ennast tunneb ja mida üle elab. Oma osa häire kujunemises omab ka ühiskondlik ja kultuuriline taust. Arvamus, et hea välimuse ja madala kehakaaluga inimene on edukas igas elu valdkonnas viibki kehakaalu ja välimuse ületähtsustamisele. Tähtis on ka meedia mõju, kus hinnatakse inimest, kes on kõhn ja hea figuuriga (missi valimised, modelliks olemine). Kõige olulisem on aga siiski perekonna mõju, omavaheline läbisaamine ja usaldus.

Häire avaldub alatoitumises ja sellele lisanduvates hormonaalsetes ja ainevahetuslikes muutustes. Tahtlikult süüakse madala kaloraaziga toitu ja jälgitakse pidevalt oma välimust, kuni see muutub elus põhiliseks tegevuseks. See on tingitud keha väärtajumisest, esilekutsutud oksendamisest ja kõhulahtisusest, suurest kehalisest koormusest, mis on kõik omased nimetatud haigusele. Patsiendid ei pea ennast tavaliselt kõhnaks. Nad näevad ennast küll alakaalulisena, kuid tunnevad end paksuna. Sageli hoiavad nad oma häirest kinni nagu ema lapsest ja neil on väga raske astuda muutuse teele. See asjaolu raskendab neil tihti ravile pöördumast. Kui tekivad muutused erinevates organsüsteemides, siis pöörduvad nad erinevate erialade arstide poole, kes tavaliselt suunavad nad psühhiaatri vastuvõtule. Sageli tekivad menstruatsiooni häired, kuni selle ärajäämiseni. Ei ole harv, kus hakkavad lagunema hambad ja juuksed välja langema. Nahk muutub kuivaks ja neil on pidevalt külm. Lõpuks muutuvad nad väga jõuetuks, tekivad õppimis- ja töötamisraskused, kontsentratsioonihäired, meeleolu langus.

Arstid diagnoosivad anorexiat siis, kui kehakaal on 15 % allpool eeldavat ( kas kaalukaotuse tulemusena või ei ole seda kunagi saavutanudki). Arvutatakse Quetelet kehamassi indeksi järgi, mis on 17,5 või väiksem. (Q. indeks = kehakaal (kg) / I pikkus (m) I ruudus. Kehakaalu kaotus on esile kutsutud paksuks tegevate toitude vältimise, oksendamise esilekutsumise, lahtistite kasutamise, ülemäärase kehalise aktiivsuse, söögiisu vähendavate preparaatide kasutamisega. Kui algus on puberteedieas, siis võib kasv seiskuda, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, tekivad menstruatsioonihäired, poistel seiskub suguelundite areng.

Ravile tulemiseks peaks pöörduma psühhiaatri vastuvõtule. Tartus on see võimalus Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriahaigla ambulatoorse vastuvõtu kaudu (registratuuri telef. 448-741), Tallinnas Psühhiaatriahaigla registratuuri kaudu 2-656-7540.

Ravi on kas ambulatoorne või statsionaarne. Ravi jooksul püütakse suurendada motivatsiooni oma kehakaalu muutmiseks, korrigeeritakse dieet, vähendatakse füüsilist koormust ja tegeldakse psühhoteraapiaga. Püütakse parandada enesehinnangut leida motivatsiooni paranemiseks. Tihti on alguses peatähelepanu pööratud vajaliku kaalu saavutamisele. Selleks sobib hästi käitumisteraapia. Patsiendile on vajalik turvatunde ja usalduse tekitamine. Vajadusel viiakse läbi pereteraapia seansid. Ravi on pikaajaline ja eeldab head kontakti arsti ja patsiendi vahel.

Psühhiaater Anu Järv

Teine toitumishäirete rühma kuuluv häire anorexia nervosa kõrval on bulimia nervosa. Sellel haigusele on iseloomulikud korduvad liigsöömissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena inimene võtab kasutusele äärmuslikud meetmed toidu paksuks tegeva mõju vähendamiseks.

Isikute ealine ja sooline jagunemine on sarnane anorexia haigetega, kuid algus on mõnevõrra hilisem. Naiste ja meeste vahekord on 3:1. Tekkimise põhjused on tavaliselt samad nagu anorexia nervosa puhul. Küll aga esineb nende seas rohkem füüsilise ja psüühilise vägivalla ohvreid, kes ei ole seda kellelegi rääkinud. Ei ole harvad ka juhtumid, kus anorexia nervosa läheb üle bulimia nervosaks. Mõlemad on toitumisinstinktidega seotud, moodustavad oma sundkäitumisega sarnase kulu sõltuvushaigustega (nagu näiteks alkoholisõltuvus, kus kaotatakse ära normaalse tarbimise piir). Liigsöömishoogudel on teatud tsüklilisus, mille vallandajaks võib olla stressirohke olukord või teatud toiduainete nägemine. Reeglina sööb bulimia haige üksinda ja sageli selliseid toiduaineid, mida ta tavaliselt ei kasuta. Sageli on kodune söömisreziim korrast ära, korralikke toidukordi ei ole. Süüakse telefoni juures, televiisori ees jms. Sooja toitu süüakse vähe, rohkem kasutatakse saiu, kooke, võileibu jne.

Bulimia haiged on kahesugused – ühed, kes oksendavad või kasutavad lahtisteid ja need, kes seda ei tee. Enamusel bulimia ja anorexia haigetel on madal enesehinnang, mida nad ülesöömishoogudega püüavad kompenseerida. See aga tekitab süütunnet ja süvendab madalat enesehinnangut veelgi. Tihti on tahtmine olla kellegi moodi ja nii väärtustatakse oma kehakuju ja välimus ülemääraselt. Tulemusena tekivad raskused toimetulekus, meeleolu alanemine, kontsentratsioonihäired. Mõtted viivad oma kehakaalu ja välimuse otsesesse sõltuvusse edukusega ja teistele meeldimisega. Muud väärtused jäetakse tagaplaanile.

Kehaliste häiretena, mis tekivad bulimia haigetel, kes oksendavad, võib nimetada südame rütmihäireid, söögitoru põletikku, epileptilisi krampe, lihasnõrkust.

Ei ole harv, kui bulimia haiged satuvad kaalujälgijate rühma, paastulaagritesse, suure koormusega treeningrühmadesse, nad korraldavad endale dieete – veepäevi jne. Nad võivad küll olla normaalse kaaluga, kuid neil on sama moodi keha väärtaju, kus nad tunnevad suurt ebamugavust peale sööki. Söömine on nende jaoks kuritegu, mida peaks tegema minimaalselt ja seetõttu nad tavaliselt hommikul ei söö. Õhtuti aga vallanduvad bulimia hood ja järgneb oksendamine.

Ravi toimub psühhiaatri juures. Tartus on selleks võimalus Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriahaigla ambulatoorse vastuvõtu kaudu (registratuuri telef. 448-741), Tallinnas Psühhiaatriahaigla registratuuri kaudu 2-656-7540.

Ravi on kas ambulatoorne või statsionaarne. Sageli kasutakse ravis antidepressiivseid ravimeid ja psühhoteraapiat. Tähtis on lõpetada dieet, mis viib otseselt ülesöömishoogudeni. Kasulikud on mõõdukad kehalised harjutused, mis aitavad oma keha paremini tajuda. Tähtis on enesehinnangut parandada ja leida edukuseks muid võimalusi. Ravi jooksul korrigeeritakse söömisreziim ja püütakse leida võimalused pingete maandamiseks. Väga edukas on sellise häire ravimisel kognitiivne ja käitumisteraapia, mis tegeleb mõtete ja tunnete omavahelise seose, hoiakute ja uskumustega. Bulimia haigete ravi prognoos on soodne. Vajalik on isiku motivatsioon ja usalduslik suhtumine.