et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Kes avastas neljanda veregrupi ja täi tähnilise tüüfuse levitajana?

Kool.ee-haridusportaal :: Kes avastas neljanda veregrupi ja täi tähnilise tüüfuse levitajana? Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeKes avastas neljanda veregrupi ja täi tähnilise tüüfuse levitajana?,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Kes avastas neljanda veregrupi ja täi tähnilise tüüfuse levitajana?
HARRI JÄNES
meedik

Tšehhi ja eesti rahva minevikust vőib leida huvitava kultuuriloolise kokkusattumuse. Teatavasti jagas esimene eestikeelne ajakiri "Lühhike öppetus...", mis ilmus Pőltsamaal 1766-1767, lugejaile arstlikke nőuandeid. Ja ka esimene Tšehhimaal trükitud teadusraamat - Albik z Uničova (1358-1427) kirjutatud "Vetularius" käsitleb arstiteadust.

Tšehhi arstiteadlaste hulgas pole vähe neid, kelle nime vői töötulemusi teab iga arstiteaduskonna üliőpilane. Paljud tšehhi őpetlased on jätnud kustumatu jälje meditsiini ajalukku. Valdav enamik tuntud tšehhi meedikuid őppis ja hiljem ka töötas Praha Karli ülikoolis.

18. sajandi teisel poolel ei olnud anatoomia ega füsioloogia veel kujunenud iseseisvaks teadusharuks. Tavaliselt tegeles üks teadlane korraga mőlemal erialal. Nii ka tšehhi anatoom ja füsioloog Jiří Procházka (1749-1820), kes uuris närvisüsteemi ehitust ja talitlust. Ta rajas refleksiteooria alused ning näitas katseliselt veel kord, et seljaaju eesmised juured juhivad motoorseid, tagumised aga tundeimpulsse. 1779. aastal avaldas Jiří Procházka töö "Anatoomiline traktaat närvide struktuurist". Ta asutas Prahas ja Viinis anatoomiamuuseumi.

J. Procházka tööd jätkas Jan Evangelista Purkyné (1787-1869), kes pani aluse mikroskoopilisele anatoomiale - histoloogiale. Ühena esimestest töötas ta aastail 1825-1837 välja őpetuse taimede ja loomade rakulisest ehitusest. Oma uurimustes käsitles J. E. Purkyné peale tsütoloogia veel embrüoloogiat ja nägemise füsioloogiat. Purkyné nime kannavad suured närvirakud väikeajus, südame erutusjuhtekiud ja füsioloogiline fenomen, mis seisneb silma suhtelise heledustundlikkuse nihkumises hämaruses spektri sinise osa suunas. 1839. aastal asutas ta Wroc»awis maailma esimese füsioloogiainstituudi.

Silmapaistev patoloogilise anatoomia rajaja oli tšehh Carl Rokitanský (1804-1878). Koos kuulsa saksa őpetlase Rudolf Virchowiga (1821-1902) tegi ta suurt tööd, et uuele meditsiinidistsipliinile eluőigust vőita. Lahangumaterjali kogumine ja süstematiseerimine vőimaldas selgitada ja täpsustada haiguste olemust ning avastada uusi haigusvorme. Tal oli palju edukaid őpilasi.

C. Rokitanskv tegutses küll ühes suunas R. Virchowiga, kuid kahe suure teadlase arusaamad haiguste pőhjustest olid täiesti erinevad. Kui C. Rokitanský pooldas 19. sajandiks juba vananenud humoraalpatoloogiat, mille järgi haiguste peapőhjus on organismi vedelike ebanormaalne seisund ("mahlade riknemine"), siis R. Virchowi arusaamad olid edumeelsemad, sest tsellulaarpatoloogia esindajana väitis ta, et haiguste peapőhjused peituvad rakkudes.

Peale anatoomia ja füsioloogia on tšehhi teadlased jätnud püsivaid jälgi teistegi meditsiiniharude ajalukku.

Parasitoloog S. Prowazek (1875-1915) avastas 1913. aastal riidetäis tähnilise tüüfuse tekitaja, mis kannab tema nime - Rickettsia prowazeki. Tähniline tüüfus on kőrge palavikuga kulgev raske nakkushaigus, millesse varem suri 30% haigestunuist. Tänu antibiootikumravile on nüüdisajal suremus vähenenud. Peale riidetäi siirutavad riketsiat ka peatäid, kes samuti nakatuvad haige inimese vere imemisel. Taudina esines tähnilist tüüfust eeskätt sőja ajal, kui täid levisid laialdaselt.

Tänu S. Prowazeki uurimistele vőeti kasutusele lihtne, kuid tőhus meetod tähnilise tüüfuse leviku piiramiseks - täitőrje. Eestis oli viimane kohapealne tähnilise tüüfuse juht 1963. aastal, pärast seda on haigust diagnoositud ainult sissesőitnuil.

Karli ülikooli neuroloogia- ja psühhiaatriaprofessor Jan Janský (1873-1921) saavutas maailmakuulsuse inimese veregruppide uurimisega. Esiteks kinnitas ta austria immunoloogi Karl Landsteineri kirjeldatud kolme veregrupi (A,B ja 0) olemasolu, teiseks avastas ta 1907. aastal neljanda grupi (AB) ja leidis alagrupid A1 ja A2. Ta märgistas veregrupid rooma numbritega I-IV. Alles 1928. aastal kinnitas Rahvaste Liidu hügieenikomisjon paralleelklassifikatsiooni: 0-, A-, B- ja AB-grupp.

Entsüklopeediates ja teistes teatmeteostes vőib leida veel rohkesti tšehhi arstiteadlaste nimesid, kes on loonud oma koolkonna, arendanud kliinilist meditsiini ja pedagoogidena elavad edasi mitme pőlve meedikutes.

5 / 1 9 9 8 A U G U S T HORISONT


printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18

Time: 0.1150370 s.