et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Kaspia monstrum

Kool.ee-haridusportaal :: Kaspia monstrum Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeKaspia monstrum,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Kaspia monstrum
(ja teised venelaste lendlaevad)


Lapsepõlves lugesin ma Vene muinasjuttu lendavast laevast, kus üks tore seltskond lendas ringi hiiglaslike linnutiibadega laevaga. Olid need lendajad Loll-Ivan oma sõpradega või keegi teine, enam ei mäleta, aga see ei ole ka eriti tähtis.

Mati Õun

Muinasjutud olevat rahva unistuste kandjad. Äsjamöödunud 20. sajandil leiduski Venemaal mees, kes selle muinasjutu tõeks tegi, kuigi veidi teisel otstarbel – lusti pärast nende lendavate laevadega ei lennatud. Nagu kõik muugi kadunud N. Liidus, millele ohtralt raha anti ja riigi ressursse kulutati, oli ka geniaalne Vene leiutis – lendlaevad – sõjaotstarbeline, mis määratud III maailmasõja võitmiseks.
Õieti öelda ei ole lendlaeval seni eesti keeles (nagu vast ka paljudes teisteski keeltes) nimegi, kuna sellised lennumasina ja meresõiduvahendi hübriidid on laiemale üldsusele tundmatud. Äraseletatult on lendlaev selline veesõiduvahend, mis lendab madalalt veepinna kohal, kasutades ära lennunduse algaegadel tehtud avastust, et maapinna või veepinna lähedal lennuki tiiva tõstejõud tunduvalt suureneb. Seletus sellele efektile on lihtne – maa- või veepinna ja lennuaparaadi tiiva vahele jäänud õhk surutakse mõningal määral kokku ja sellel tihendatud õhukihil on muidugi suurem kandevõime, kui tavarõhu juures oleval õhul.
Katseid sellisel efektil põhineva lennumasina loomiseks tehti juba 1930. aastail Soomes ja Rootsis, kuid probleemi lahenduseni jõuti alles 1960. aastail N. Liidus. Selleks oli vaja hiigelriigi tollal veel lõputuina näivaid ainelisi ressursse ja hulga helgete peadega meeste tehnilisi teadmisi ning kogemusi.
Sünnivad tiiburid
Lendlaeva loojaks sai andekas ning ülima töövõimega insener Rostislav Aleksejev. 1916. aastal sündinud Aleksejev asutas noore mehena 1943. aastal Gorki linnas (varem ja praegu jällegi Ni_ni Novgorod) hüdrolaboratooriumi, mis sai esialgu salaülesandeks veealustel tiibadel liikuvate torpeedokaatrite loomise. Sakslastel olid Teise maailmasõja lõpuaastail sellised torpeedo- ja vahikaatrid teadupärast juba olemas, Aleksejevi meeskonnal võttis esimese ülesande lahendamine siiski kuni 1948. aastani aega. Tiibur-torpeedokaatreid (projekt 123-bis) ehitati tollal kaheksa. Need olid 18,7 m pikkused laevukesed ja saavutasid kiiruseks kuni 120 km/h. Kuid täiuslikkusest oli see Aleksejevi esimene looming kaunis kaugel – tiibadele tõusid nood kaatrid tugevate hüdrodünaamiliste löökide saatel ja tiibadel püsisid nad ebastabiilselt. Aga Aleksejev jätkas tööd, ta hüdrolaboratooriumist kasvas välja Tiiburlaevade Keskkonstrueerimisbüroo, milles alates 1957. aastast hakkasid sõjalaevade kõrval kuju võtma ka reisijate veoks mõeldud tiiburid Raketa, Meteor, Kometa jt.

Samm-sammult
Alates 1947. aastast oli Aleksejev alustanud uurimistöid ka tulevaste lendlaevade loomiseks. Ta laskis teha sadu erinevaid väikesi mudeleid, millega tehti tuhandeid eksperimente katsebasseinides ning aerodünaamilistes torudes. Neist katsetustest koorus välja hulk järeldusi, millistest tähtsaimad olid sellised:
– lendlaeval peab olema lai ja lühike tiib, mis kinnitub korpusele selle alaosas;
– tiiva otstes peavad olema põikribid, mis hõlbustavad ülesurve hoidmist tiiva all;
– lendlaeva ahtris peab olema kõrge T-kujuline stabilisaator, mis on varustatud kõrgusrooliga;
– lendlaeva korpus peab olema ideaalilähedaselt voolujooneline; ta põhi peab olema varustatud õhkpadja teket soodustavate astmete — redaanidega.
Esimene lendlaev, ehk täpsemalt vast lendpaat, saadi Aleksejevi juhtimisel valmis 1957. aastal, kuid isegi tänapäevane Vene tehnikakirjandus ei tee sellest masinast lähemalt juttu – ilmselt oli see ebaõnnestunud mudel. Aastail 1961–1964 ehitati aga juba kuus väikest lendlaeva – SM-1, SM-2, SM-3, SM-4, SM-5 ja SM-2P7, millel täheühend SM tähendas samohodnaja model ehk iseliikuv mudel. Need olid 14,5 kuni 20,0 m pikkused ning 8,9- kuni 19,5meetrise tiivaulatusega lennuki-kujulised masinad, mis olid varustatud 1-2 väikese reaktiivmootoriga. Nad kaalusid 2,8 kuni 7,3 tonni ning meeskonnas oli kuni 3 inimest. SM-seeria lendlaevade kiirus oli 180–270 km/h ja osa neist suutsid sõna otseses mõttes ka kaldale ronida. Katsetati neid lendlaevu Gorki veehoidlal Volgal.
1964. aasta tõi kaasa ka esimese lendlaeva huku. 7,3tonnine ja 18 m pikkune SM-5 sattus tõusvasse õhuvoolu, mis ta veepinnalt kõrgusse tõstis. Piloodid andsid mootoreile forsseeritud käigu, et tõusvast voolust väljuda, järgmisel hetkel kaotas lendlaev siiski juhitavuse, lartsatas vette ja purunes, meeskond hukkus.

Sünnib monstrum
1963. aastal oli Gorki-lähedases T_kalovski katsetehases Volga hakatud ehitama tõelist lendlaeva, mille tähis oli KM (vene keeles korabl-maket –laev-makett). Kui 1966. aasta kevadeks sai KM-i põhikonstruktsioon kokku monteeritud, peideti ülisalajane katsemasin ujuvdokki ja viidi mööda Volgat allavett Kaspia merele.
KM-i lõplik valmisehitamine ja kõigi vajalike seadmetega varustamine toimus Kaspia looderannikul asuvas Kaspiiskis. Sama aasta sügiseks oli see venelaste imemasin valmis ja 18. oktoobril tegi ta oma esimese lennu, mida piloteerisid lendlaeva peakonstruktor Aleksejev ise ning endine sõjaväelendur Loginov.
Sellest hetkest sai KM-ist järgnevaks 14-ks aastaks maailma raskeim ja maailma pikim õhust raskem lennumasin ja maailma kiireim laev. KM-i pikkus oli erinevail aegadel 92,4–93,33 m, tiiva ulatus oli 37,8 m ja lennukaal kuni 544 tonni. KM-i viisid edasi kümme reaktiivmootorit, mis tolleaegsete fotode järgi otsustades asusid alul kõik lendlaeva vööris, järgnevalt aga paigutati kaks neist sabastabilisaatori kõrvale. Turboreaktiivmootorid VD-7 arendasid igaüks tõmbejõudu kuni 13 t, seega üheskoos kokku kuni 130 t. See oli võimas veojõud, mis andis lendlaevale maksimaalkiiruseks 500 km/h ja reisikiiruseks 430 km/h. KM-i lennukõrgus oli 4–14 m veepinna kohal, ta võis õhku tõusta kuni 2 m kõrguse lainetusega merelt.
Muidugi jälgiti KM-i tegemisi algusest peale USA luuresatelliitidelt, üsna pea mõistatasid Ameerika luure naljahambad lahti ka lendlaeva ülisalajase nimelühendi KM – küllap see on Kaspia monstrum (vene k. Kaspiiski monstr) ja selle nime all läkski ta Lääne tehnikakirjandusse, pärast N. Liidu lagunemist ja “monstrumi” avalikustamist aga ka Vene tehnikaajalukku!

Kotkapoja saatus
Kaks aastat pärast Kaspia monstrumi valmimist vabastas N. Liidu laevaehitustööstuse minister Butoma peakonstruktor Aleksejevi Tiiburlaevade Keskkonstrueerimisbüroo ülema ametist, jättes Aleksejevi pädevusse vaid lendlaevad. Põhjuseks olnud Aleksejevi ennasttäis käitumine ministriga ja talitsematus kõrge riigi-isa kõnetamisel sõnavara valida; aga ka asjaolu, et võimalust mööda üritas iseteadev Aleksejev pöörduda oma suurte asjade ajamisel otse kompartei keskkomiteesse, ministrit üldse kõrvale jättes.
Superfanaatikust Aleksejev pani oma energia nüüd esimese lendava sõjalaeva – dessant-lendlaeva – projekteerimisse ja ehitamisse. 1972. aasta sügisel saigi Gorkis valmis esimene dessant-lendlaev, mis sai mõnusa käibenime Orljonok (Kotkapoeg), kroonukirjades aga hoopis igavama tähise S-23. Orljonok kaalus 140 tonni, ta pikkus oli 58,1 m ja tiivaulatus 31,5 m. Kaspia monstrumist ligi neli korda kergemal Orljonokil oli vaid kolm mootorit: vööris kaks turboreaktiivmootorit NK-8-4K, kumbki tõmbejõuga 10,5 tonni; meremeeste keeles ahtris ja lendurite keelepruugis vast stabilisaatori ristmikul aga turbopropellermootor NK-12MK võimsusega 15 000 hj.
Lendlaeva meeskond oli 9liikmeline, see komplekteeriti õhujõudude lendureist. Orljonok võis peale võtta 20 tonni kaaluva lasti – see tähendas 1-2 soomusmasinat (välja arvatud lahingutankid) või kuni 200 merejalaväelast.
Orljonoki esialgne katsetamine toimus Volgal. Kohalike elanike seas lasti sel puhul liikvele kuulujutt, et tegemist on avarii teinud vesilennukiga, mida üritatakse baasi tagasi viia. 1973. aasta kevadel monteeriti Orljonok lahti mitmeks suureks osaks, need veeti Kaspiale ja pandi seal uuesti kokku. Edasised katsesõidud toimusid juba Kaspial.
1974. aastal maandus Orljonok eksikombel karile. Ta kere sai põrutada, kuid mootorite täisjõus sisselülitamisel õnnestus ta karilt lahti tõsta ja baasi tuua. Olgu öeldud, et stardil töötasid Orljonokil kõik 3 mootorit, sõidu ajal aga ainult turbopropellermootor. Baasis lendlaeva ülevaatusel tal vigastusi ei märgatud. Orljonoki kere oli valmistatud jäigast ja tugevast sulamist K 482 T1, millesse olid aga ilmselt tekkinud mikropraod. Sest sama aasta lõpul lagunes Orljonok koost.
See oli omapärane avarii. Lendlaeva stardil lõi laine talle ahtrisse ja Orljonoki ahter koos stabilisaatori ning turbopropellermootoriga murdus ülejäänud laevakere küljest lahti. Orljonoki kabiinis istus tookord ka peakonstruktor Aleksejev ise ja ta reageeris juhtunule välgukiirusel: ta istus ise piloodi kohale ja andis vöörimootoreile maksimaalse võimsuse. Selliselt, ilma ahtrita, tõigi ta oma laeva veepinnal liueldes baasi tagasi.
Kõrgete ülemuste poolelt vaadates oli see katastroof, Aleksejev ise ja osa laevastiklasi vaatas aga asjale teisiti – avariis ei hukkunud ühtegi inimest, tavalises lennukis istujail oleks samas situatsioonis kindel ots olnud. Vene laevastikujuhtidel oli olnud plaanis ehitada 120 Orljonok-tüüpi dessant-lendlaeva. Orljonoki kiirus oli kuni 400 km/h ja see võimaldanuks tulevases sõjas Vene dessandi näiteks Kaliningradi piirkonnast Taani väinadesse viia veidi rohkem kui tunni ajaga. Nüüd jäeti see programm pooleli, valmis ehitati vaid kolm Orljonok-tüüpi lendlaeva S-21, S-25 ja S-26. Need anti aastail 1978–1980 Kaspia flotillile ja 2 neist on käigus vist seniajani.

Sünnib veel loorkull
19. veebruaril 1980 Rostislav Aleksejev suri. Sama aasta sügisel hukkus ka Kaspia monstrum. Tagantjärele juhtunut analüüsides tuldi järeldusele, et piloodi juhtimisvea tõttu: ta tõstis vööri liialt taevasse, kaotas seepeale stabiilsuse, masin plartsatas vette ja lagunes enda tohutu raskuse all koost. Ka seekord ei olnud inimohvreid, kuna vette pudenenud meeskonnaliikmed korjati kiiresti kohale tõtanud mootorpaatidesse.
Juba 1970. aastate keskel oli Aleksejevi konstrueerimisbüroos hakatud projekteerima raketikandjat-lendlaeva. Valmis sai see uue peakonstruktori V. Kirillovit_i juhtimisel 1985. aastal. Nimetuse Lun (Loorkull) saanud ähvardav raketilaev on 73,8 m pikk, tiivaulatus 44 m ja lennukaal 380 tonni. Luni jõuseadmeks on kaheksa turboreaktiivmootorit NK-87 kogutõmbejõuga 104 tonni, mis annavad talle kiiruseks kuni 500 km/h. Relvastuseks on tal kuus “laev-laev” raketti 3M-80 Moskit (moskiito), lennukaugus on neil 120 km. Meeskond on 10liikmeline.
Teadaolevail andmeil on raketilaev Lun Kaspia flotillis käigus senini.
Kirjeldatud lendlaevade kõrval ehitati Aleksejevi ja ta järglaste eestvõttel kadunud N. Liidus veel teisigi vähemtuntud lendlaevu, millistel katsetati mitmesuguseid seadmeid, süsteeme ja aparaate, samuti õpetati välja lendlaevade piloote. Hakati ehitama ka teist Lun-tüüpi raketilendlaeva, kuid N. Liidu lagunemisel jäi see pooleli. Oli plaanis ehitada see merepääste-lendlaevaks Spasatel (Päästja), kuid uuel Venemaal ei ole leitud selleks raha. Viimastel andmetel on Spasatel 70% ehitus-valmimisjärgus.

Artikkel avaldatud Tehnikamaailmas veebruar 2002 TM

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18

Time: 0.0889471 s.