et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Maimonidese ja Spinoza rahvas

Kool.ee-haridusportaal :: Maimonidese ja Spinoza rahvas Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeMaimonidese ja Spinoza rahvas,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Maimonidese ja Spinoza rahvas
Kalle Kasemaa

Vahemere idakallast vapustab konflikt juutide ja araablaste vahel. Ometigi ei kanna ka juudi rahvas sugugi ühesugust ajaloolist kogemust. Eestlastelegi tuntud Ida-Euroopa (aškenazi) juutide kõrval on Euroopas elanud ka näiteks sefaradi juudid, kes tänapäeva Iisraelis on aga sattunud vaeslapse ossa, ehkki nad moodustavad poole riigi juudi elanikkonnast. Ent just Hispaania juudi kultuur oli see, mis omal ajal tungis välja religiooni seatud piiridest ning kohtus kristliku, veel sagedamini aga araabia mõtlemisega, milles oli talletunud suur osa kreeka mõttetarkuse ja teaduse pärandist.

Kes on kes Iisraelis?

1948. aastal tekkinud Iisraeli riigi elanikkond on kõike muud kui homogeenne. Seal elab araablasi (peaaegu 20%) - kelle hulgas on muhameedlasi, kristlasi ja druuse, samuti tšerkesse jt. rahvusi. Põhielanikkond (juudid) jaguneb religiooni poolest rabaniitideks ja karaiitideks (ei tunnista Piibli kõrval muid religiooniürikuid) ning samaarialasteks, kes peavad pühakirjaks ainult Piibli viit esimest raamatut, kuid kellel on rikkalik, omaette kirjaviisis ning mitmes keeles kirjandus. Egiptusest ja vähemal määral Lähis-Ida maadest tulnud karaiitide arv ei ületa paarikümmet tuhandet, samaarialased aga on alati elanud Iisraelimaal, nende arv pole kunagi suur olnud ning tänapäeval on neid mõnisada. Juutidest moodustavad ülekaaluka enamuse rabaniitlikud juudid, kes aga etniliselt jagunevad mitmesse rühma: etioopia, jeemeni, pärsia, buhhaara, kaukaasia, Kesk- ja Ida-Euroopa (aškenazi) ning sefaradi juudid. Enamik juute on asunud Iisraeli viimase poole sajandi vältel.

1000 põgenikku päevas!

19. sajandi keskpaiku elas Türgi võimu all olevas Palestiinas, vanast ajast pühaks peetavates linnades, umbes 10 000 juuti. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel Euroopat tabanud repressioonide tõttu asus Palestiinasse mitu ümberasujate lainet, kusjuures tulnukate päritolu, maailmavaade või usklikkus oli vägagi eripalgeline. Iisraeli riigi asutamise ajaks oli Palestiinas ligi 700 000 juuti 70 maalt, lisaks sellele 100 000 juuti DP-laagritest Saksamaalt ja Austriast ning Briti laagritest Küprosel. 1948. aastaks oli Iisraeli koondunud üle 30 000 juudi Türgist ning üle 40 000 (kõik, kes Teises maailmasõjas olid ellu jäänud) Bulgaariast ja Jugoslaaviast. Vähem kui kolme aasta jooksul lisandus 35 000 juuti Marokost, Tuneesiast ja Alzeeriast. Kahe aastaga saabus ligi 90 000 juuti Rumeeniast. 1950 algas väljaränd Ungarist, 3000 inimest kuus. Ühe aasta jooksul lisandus peaaegu 30 000 Poola juuti ning aastatel 1950 1951 transporditi lennukitega Iisraeli 120 000 Iraagi juuti. Jeemeni juudid (juudi laste suremus Jeemenis oli 800 tuhande kohta, orvuks jäänud lapsed sunniti astuma islami usku) põgenesid Adenisse ning toodi sealt Iisraeli, 1949. aasta lõpuks sai neid ligi 50 000. Pärast seda jätkus juutide ümberasumine Iisareli Lähis-Idast, Põhja-Ameerikast, Euroopast ja Ameerikast. 1952 saabus Iisraeli 1000 põgenikku päevas. Viimase aastakümne jooksul on Iisraeli asunud üle poole miljoni inimese endise N. Liidu aladelt (kes väga lärmakalt nõuavad endale erilisi eesõigusi, näiteks vene keele ametlikku kasutamist).

Piiblis ühel korral

Tublisti poole - või isegi rohkem - Iisraeli juudi elanikkonnast moodustavad sefaradi juudid. Nimetus tuleneb heebreakeelses Piiblis ühel korral esinevast sõnast Sefarad, mis juudi traditsiooni järgi tähendab Hispaaniat.

Juudi pärimuse kohaselt tekkisid muistsel Iisraelil sidemed Hispaania aladega juba 10. sajandil e.m.a. - ajal, mil valitses kuningas Saalomon, kes arendas meresõitu ja väliskaubandust. Ajalooliselt tõestatuks neid sidemeid siiski pidada ei saa. Küll on aga kindel, et Elvira kirikukogul Hispaanias 4. sajandil olid kõne all kristlaste ja juutide suhted. Samuti on teada, et läänegootide võimu all olevas Hispaanias võeti 5.-8. sajandini (pärast seda, kui gootide kuningas oli astunud katoliku usku) vastu juutide-vastaseid seadusi.

Juudi traditsioon ja araabia tsivilisatsioon

8. sajandist, kui muhameedlikud araablased ja berberid hõivasid Pürenee poolsaare, hoogustus sefaradi juutide kultuuriline elu. Mõne sajandi jooksul tõusis juudi kultuur enneolematule kõrgusele. Silmapaistvateks keskusteks said Córdoba, Toledo ja Granada. Esimest korda juudi rahva ajaloos tehti katset ühendada religioosne pärimus filosoofiateadusega. Juutidel oli tähtis koht Hispaania araabia ühiskonnas: tihti olid nad ülikute nõuandjateks, ihuarstideks ja rahandusministriteks. Granadat nimetati araabia keeles juudi linnaks, ning suur osa juudi luuletajate, filosoofide ja teoloogide teostest on kirjutatud araabia keeles. Hispaania araabiakeelsetel juutidel õnnestus luua omanäoline süntees juudi traditsioonist ja araabia tsivilisatsioonist.

Islamifanaatikute ja kristlaste surve all

Juudi kultuuri kuldne ajastu Hispaanias lõppes 12. sajandil Põhja-Aafrikast sisse tunginud rangete islamifanaatikute Almohaadide surve all. Hulgaliselt juute asus ümber rekonkista käigus üha kasvavatele kristlaste aladele. Esialgu võeti neid kristlikus Hispaanias hästi vastu, kuid ajapikku kasvasid pinged, mille juures mängisid oma osa ka sotsiaalsed ja poliitilised tegurid. 13. sajandil nõudsid dominiiklased tsensuuri kehtestamist kõigi heebreakeelsete raamatute üle ning juute hakati avalikest ametitest välja tõrjuma. 1391 puhkesid ulatuslikud juutide tagakiusamised Sevillas ja Andaluusias; sunniviisiliselt ristituid, nn. narraane kahtlustati esivanemate usust kinnipidamises ning nende vastu seati sisse inkvisitsioon. 1492 andis kuningas Ferdinand edikti, mille kohaselt kõik juudid pidid kolme kuu jooksul laskma end ristida või lahkuma jäädavalt maalt, kaasa võtta polnud lubatud raha ega väärisesemeid. Maalt lahkunute arvu kohta pole täit kindlust: tolleaegsed ajaloolased kõnelevad 40 000, 300 000, koguni 800 000 või miljonist (tänapäeval arvatakse, et väljasaadetuid oli 150 000-200 000). Paljud põgenikud siirdusid naaberriiki Portugali, ent poliitilistel kaalutlustel andis ka Portugali kuningas Manuel 1496 korralduse 100 000 juudil - mis moodustas 16 protsenti elanikkonnast - maalt lahkuda. Portugalist aasta jooksul mitte lahkunutele korraldati sunniviisiline ristimine ning 15. sajandil langes neid hulgaliselt inkvisitsiooni ohvriks. Ometi on praegugi, viis sajandit pärast juudiusu keelustamist, Baleaari saartel ja Kataloonias säilinud mõningad juudi kombed, nagu sealiha söömisest hoidumine, liha soolamine juudi tavade kohaselt jms.

Oma kogudused, oma raamatud, oma sünagoogid

Põgenikud Hispaaniast ja Portugalist asusid Türgi riigi aladele (kus neid kahel käel vastu võeti), Hollandisse, Lõuna-Prantsusmaale, Itaaliasse, Damaskusesse ja Egiptusesse. Kuid kõige enam asus neid ilmselt Marokosse, Alzeeriasse, ja Tuneesiasse Põhja-Aafrikas, ning seda eelkõige selle piirkonna läheduse tõttu, aga ka seepärast, et Põhja-Aafrika araabiakeelne keskkond sarnanes enim sellega, kust põgenikud pärit olid. Üleöö tekkisid juudi kogukonnad Sofias, Belgradis, Sarajevos, Izmiris, Korful ja Rhodosel. Sofia sünagoog matkis ehituslikult Toledo oma. Salonikis tekkisid Kastiilia, Aragoonia, Kataloonia, Toledo ja Lissaboni juutide kogudused. Põgenikud tõid kaasa hispaania kõnekeele ladino ehk täpsemalt djudezmo (juudi-hispaania keel). Lastele anti endiselt eesnimesid nagu Vida, Buena, Flora, Estrella, Rosa. Levinud olid perekonnanimed nagu Benveniste, Montefiore, Toledano, Cordoso jms. Põgenikud rajasid iseseisvad kogukonnad ega sulanud kokku neis paigus varem elanud juutidega. Nad andsid välja omi liturgilisi raamatuid ning palvetasid oma sünagoogides. Iga kogudus püüdis säilitada oma traditsioonid ja eripära. Tekkis vastuolusid kohalike juutidega, mis võisid püsida sajandeid.

Suhted kohalike juutidega Euroopa linnades polnud teistsugused: Hamburgis, Antverpenis, Amsterdamis ja Londonis vaatasid sefaradid ülalt alla kohalikele aškenazi juutidele ning pidasid neid harimatuteks. Bordeaux's teatasid sefaradi juudid ametivõimudele, et neil pole mingit tegemist Elsassist tulnud jidišikeelsete aškenazi juutidega. Londonis (aga samuti Marokos) keelati abielusidemete sõlmimine kohalike juutidega.

Osmanite riigis, Ameerikas, Prantsusmaal

Hispaaniast ja Portugalist tulnud juudid andsid tohutu panuse Osmani riigi õitsengule. Nende kätes oli sultani poliitika ja diplomaatia, nad arendasid käsitööd ja tegelesid kaubandusega, eelkõige väliskaubandusega. 16. sajandil edendasid juudid Türgis kõiki teadusi, kaasa arvatud sõjaasjandus. Nende hulgas oli arste, õpetlasi, kirjanikke, luuletajaid. Juudid avasid töökodasid, kaevandusi, koole, tegelesid innukalt raamatute trükkimisega (juudi trükikojas Marokos ilmus esimene trükitud raamat Aafrika mandril). Kuid esmajoones avaldus nende mõju intellektuaalses elus sellel maal, kuhu nad põgenikena olid asunud.

Ameerika mandrilgi panid esimestele juudi kogukondadele aluse just sefaradi juudid. 16. sajandil tuli Pürenee poolsaare riikidest Lõuna-Ameerikasse marraane, kellel sidemete tõttu Hollandi ja Vahemeremaade sefaradidega oli suur osa Lõuna-Ameerika majanduse arengus. Brasiiliast inkvisitsiooni eest põgenenud marraanid asutasid esimesed juudi kogudused Põhja-Ameerikas, millele alates 19. sajandist lisandusid aškenazi juutidest ümberasujad.

Pärast Iisareli riigi väljakuulutamisele järgnenud Vabadussõda (1948-1949) halvenes juutide olukord araabia maades ning juudid olid sunnitud sealt lahkuma. Suurem osa neist tuli Iisraeli, kuid hulgaliselt asus juute Põhja-Aafrika riikidest ka Prantsusmaale, millega sel piirkonnal olid lähiajaloos tihedad sidemed olnud, samuti Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Suuruselt teine sefaradi juutide kogukond ongi tänapäeval Prantsusmaal.

Piiride ületamine

Hispaania juudi kultuur on rikkaliku juudi kultuuri üheks kõrgpunktiks. Elades vahetus läbikäimises kristlaste ja araablastega, said Hispaania juudid neilt mitmesuguseid mõjutusi ja väljakutseid. Tolle aja juudi kultuuri iseloomustab religioosse traditsiooni ja ilmaliku teaduse sõbralik kooseksistents. Tolle aja juudi õpetlased pole mitte ainult rabid ja kabalistid, õpetajad ja jutlustajad, vaid on samal ajal ka matemaatikud ja lingvistid, arstid, alkeemikud ja filosoofid. Juudi mõtlemine tungis välja religiooni seatud piiridest ning kohtus kristliku, veel sagedamini aga araabia mõtlemisega, milles oli talletunud suur osa kreeka mõttetarkuse ja teaduse pärandist. Erilisi tulemusi saavutasid Hispaania juudid usuteaduses, filosoofias, keeleteaduses ja luules. Võeti tarvitusele keerukaid araabia värsimõõte, ning peagi said need heebrea luulele omaseks; kuid luulet ja teaduslikke töid kirjutati ka araabia keeles. Tolle aja luules tehakse vahet nelja perioodi vahel:

1) 10. sajandi keskpaigast - 11. sajandi alguskümnenditeni, mil pandi alus tolle ajajärgu kirjandusele;

2) 1020-1150: klassikaline periood, mil elasid luuletajad Šmuel Hanagid (993-1053), Šelomo ibn Gabirol (1021-1058), Moše ibn Ezra (1055-1140) ja Jehuda Halevi (1075-1141);

3) 1150-1300: klassika-järgne ajastu, mil kerkis esile hulgaliselt suuri nimesid, nende hulgas Abraham ibn Ezra (1092-1164) ja Jehuda Al-Harizi(1170-1235);

4) languse aeg 1300-1492. Kuid luule kirjutamine ja väljapaistvate luuletajate esilekerkimine jätkus muidugi ka pärast seda.

Peale klassikaliseks saanud ning tihti ka liturgias kindla koha omandanud luuleteoste pärineb neilt autoritelt filosoofilisi ja teoloogilisi töid. Nii kirjutas Jehuda Halevi religioonifilosoofilise teose "Kusari", kus võrreldakse filosoofi, kristlase, muhameedlase ja juudiusulise maailmavaateid. Šelomo ibn Gabirolilt pärineb tuntud poeem "Kuningriigi kroon", milles autor arendab neoplatonistlikke ideid. Tema filosoofiliseks peateoseks aga on araabia keeles kirjutatud "Elu allikas", mis tõlgiti peagi hispaania ja ladina keelde. Tõlgetes sai Ibn Gabirolist Avicebron ning sajandite vältel ei teatud, et tegemist oli juudi autoriga. Cordobas sündinud ja Egiptuses arstina tegutsenud Moše ben Maimon ehk Maimonides (1135-1204) kirjutas peale arvukate arstiteaduslike ja teoloogiliste tööde filosoofilise teose "Eksinute juht", millest keskajal valmistati mitmeid tõlkeid. Halevi luule ja Maimonidese filosoofiaga saavutas keskaegne juudi kultuur oma kõrgpunkti. Hilisemate põlvede hinnangu järgi pole (seaduseandjast) Moosesest Mooses Maimonideseni olnud kedagi nendega võrreldavat.

Tugevad traditsioonid

Pärast juutide lahkumist Hispaaniast ja Portugalist kandus rikkalik luulepärand religioossete hümnide ja rahvalike laulude näol esmalt Türgi impeeriumi, kus see segunes kohalike muusikaliste traditsioonidega. Teise lainena juurdus see Marokos ning kolmandana Itaalias, Amsterdamis, Hamburgis ja Londonis, kus sellele liitusid läänemaise muusika mõjud. Kuid pidulikumates lauludes suurte pühade ajal on kõigis neis maades hoomatav hispaania-juudi romancero'de aluspõhi. Selles väljendub ilmekalt sefaradi juutide kollektiivne mälu, erinevalt aškenazi juutide meloodiatest Poolas, Saksamaal või Venemaal, kus asukohamaade traditsioonid on juudi kultuurile märksa suuremat mõju avaldanud.

Kabala ja müstika

Kuid eriomane pole sefaradi juutlusele ei kõrgetasemeline luule ega lennukas filosoofia või uurimused grammatika vallas. Eriomane on hoopiski tegelemine kabalaga, kus traagilisest elutundest lähtudes püütakse müstika abil leida vastus eksistentsiaalsetele küsimustele.

Kabala tekkis Provence'is Lõuna-Prantsusmaal vastukaaluks Aristotelese ratsionalistlikule filosoofiale, mille väljapaistvaks esindajaks paljude teiste seas oli olnud Maimonides. Provence'ist levis kabala lähedasesse Katalooniasse ning sealt ülejäänud Hispaaniasse. Hispaanias tegutsesid kabalistid Abraham Abulafia (1240-1290), Josef ibn Gikatilla (1248 -1325) ning eelkõige Moše ben Šem Tov di Leon (1250-1305), kellelt pärineb juudi müstika peateos "Zohar" ("Sära"). Sajandite vältel sai "Zohar" määravaks juudi müstika edasisele arengule. Müstiline traditsioon elas edasi pärast juutide Hispaaniast väljakihutamist eelkõige Safedis Palestiinas, kus tegutsesid Moše Cordovero (1522-1570), Isaak Luria (1534-1572), Chajim Vital (1542-1620) ja paljud teised müstikud. Isaak Luria õpetuse järgi vajavad Jumal ja inimene teineteist, inimese osaks on aidata Jumalat võitluses esialgse täiusliku maailma taastamisel. Isaak Luria mõtted leidsid laialdast vastukaja hilisemas hasidismis Ida-Euroopas ning sealtkaudu ka Ameerika Ühendriikides ja Iisraelis. Toledos sündinud ning Safedis tegutsenud Josef Karolt (1488-1575) pärineb tänini kõigi juutide poolt tunnustatud religiooniseaduste kogu.

Vaid Benedictus Spinoza

Sattunud pahatihti üsna algelisse islami keskkonda Põhja-Aafrikas või Osmani riigis, kaotas sefaradi juutlus ajapikku oma sidemed ilmalike teaduste või filosoofiaga. Uues keskkonnas ei kerkinud esile uusi Maimonideseid või Gabirole; ka usuteaduses omandas järk-järgult juhtiva koha aškenazi juutlus. Ainult Amsterdamis marraanide hulgas hingitses kunagine sefaradi juutide huvi filosoofia vastu: sealt pärineb Benedictus Spinoza ehk Baruch d'Espinoza (1632-1677), kelle filosoofia jättis aga juutluse puutumata ning avaldas mõju valgustusajale ja saksa idealistlikule filosoofiale.

Olles oma juurtest ära lõigatud, pillatud laiali üksteisest sõltumatuteks kogudusteks üle kogu maailma, kaotas sefaradi juutlus alates 17. sajandist järk-järgult oma jõu. Juhtivateks keskusteks said Toledo, Córdoba ja Granada asemel Krakov, Vilno ja Odesa. Uute raskuspunktide läheduses kujunes Theodor Herzli (1860-1904) algatusel sionistlik ideoloogia, mille suurejooneliseks väljenduseks on peaaegu tühjale kohale tekkinud Iisareli riik.

Vaeslapsed

Iisareli riigis on sefaradi juudid sattunud vaeslapse ossa. Mõne aasta jooksul suurel arvul maale tulnud, olid nad sunnitud leppima ajutiste eluasemetega, mis paraku jäid püsima aastakümneteks. Pärit algelise elujärjega araabia maadest, tekkis neil kohanemisraskusi moodsas kõrgtehnoloogilises ühiskonnas. Euroopaliku võitleva eluhoiaku puudumine surus sefaradi juudid ühiskonnas äärealadele. Käsikäes madala haridustaseme ning töötusega levis kuritegevus ja prostitutsioon (1983. aasta andmetel langes 78 protsenti kuritegevusest sefaradi juutidele, 88 protsenti politseinikest ja 90 protsenti vangivalvuritest olid sefaradid). Ehkki sefaradi juudid moodustavad poole Iisareli juudi elanikkonnast, pole nad avalikes ametites võrdsel määral esindatud. Nii näiteks oli veel mõni aeg tagasi sajast arstist vaid kolm sefaradi päritolu, ministrite hulgas oli sefaradi juute kolm (16,6%), parlamendis oli neid 120st liikmest 27. Iisraeli ülikoolides moodustasid sefaradid 36-13 protsenti, sealjuures ainult 23 protsenti õigusteaduse üliõpilastest. Sefaradi juutide suhtes ei ilmuta aškenazi juudid sugugi mitte alati piisavalt mõistmist ja vastutulelikkust. Nii on küsitud, kas tõepoolest on tegemist ühe ja sama rahvaga, ning sefaradi juudist on saanud laisa, mahajäänud ja harimatu inimese sünonüüm. Shimon Peres on tunnistanud, et Põhja-Aafrika juudid on Iisraelis rajanud 30 uut linna või asulat ning et sionism, mis oli Kesk-Euroopa juutide soovunelm, on saanud tegelikkuseks Põhja-Aafrika juutide käte läbi.

Jääb loota, et Iisraeli ühiskond teadvustab endale sefaradi juutide probleemi, millele seni ei ole küllaldasel määral reageeritud. Viivitamine võib ennast valusasti kätte maksta. Üks juhtivaid Iisraeli päevalehti on tunnistanud, et pinged juudi kogukondade vahel on otsekui viitsütikuga pomm, mis ühel päeval võib plahvatada (nii puhkesid vägivallaga seotud rahutused 1959 ja 1971). Oleks loomulik, et dialoog aškenazi ja sefaradi juutide vahel, mis esmakordselt sai võimalikuks pärast aastat 1948, leiaks süvenemist mõlemalt poolt ning viiks ühtse juudi rahva väljakujunemisele Iisraelis. Ajalooliselt on see paratamatu, sest sefaradide kuulsad keskused Saloniki ja Istanbul, Korfu ja Tanger ning teised on kadunud üksteise järel. Neile on jäänud üksnes Iisrael. Ent Iisraeli ühiskonnas peab tekkima laiem huvi rikka minevikupärandiga ja armetu olevikuga sefaradi juutide vastu. Seni on seda huvi olnud teenimatult vähe märgata, mida kajastab kas või sefaradi juutide vähene esinemine iisraeli ilukirjanduses (meeldivaks erandiks selles suhtes on Abraham B. Jehošua romaan "Härra Mani" või Šulamit Hareveni "Päevi näinud linn", Tallinn 1999).

KALLE KASEMAA (1942) on Tartu Ülikooli õppejõud.

Horisont 1/2001

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18

Time: 0.1417999 s.